Rahvuslus ja noorte eneseteostus

Elame Eestis

Õpetajate listis käis septembris 2014 väitlus, milles  oli mitu sellist iva, mis väärivad tähelepanu.

23. august 2014 kirjutas Lembit Jakobson <ljakobson@gmail.com>:

http://arvamus.postimees.ee/2895833/madis-jarvekulg-vastuseks-tolmunud-sonavottudele

Mnjah. Katsume aru saada, et senine rahvusluse paradigma on taandumas kosmopoliitsuse ees. Oma mina ja oma vabaduse realiseerimise ees. Mida noorem inimene, seda rohkem on ta kaldu oma mina realiseerimise poole.

Rahvuslus ei kao kuhugile. Aga ta hakkab ilmet noorte inimeste juures võtma alles siis, kui tormi ja tungi aastad on selja taga. Tuhanded kilomeetrid seljakotiga Tiibetist Lõuna-Ameerikani, koos nooruse juurde kuuluva rahutusega, maha rännatud. Maailm tahab avastamist,sellest pole pääsu. Ma ei räägi praegu nendest homo oeconomicuse tüüpi inimestest, kelle jaoks on terve maailm vaid üks suur kaubamaja, kasiino või kõrts. Kus teha pulli, mürgeldada, kakelda,juua, olla lahe.

Maailm tahab avastamist, oma rahutuse põhjustele vastuse leidmist. Nii lihtne see noore inimese juures ongi.

---------------------------------

  Ülo Vooglaid <vooglaid.ylo@gmail.com>:

Jah, pinged kasvavad. Paraku pole märgata, et nn juhtkonnas oleks keegi huvitatud teadmisest, miks pinged kasvavad.

Vaatasin intervjuud, mille Tõnis Lukas andis Postimehele. Vaatasin ka sellele lisatud kommentaare... Ahastama ajab!

Ehkki see on paari kliki kaugusel, tõstan ühe kommentaari siia.

Paljude meelest on riigi allakäigu peamine põhjus on HARIMATUS. Riik on edasi- ja tagasisidestamata. RKui rigi ladvas ei pea mitte keegi mitte millegi eest vastutama, ei õnnestu eeldada vastutamist ka teistelt.

Tunnen, et Eesti on on kõlbelise kriisi lävel.

.............................................................................................

Lisasin arutlusse ka ühe killu Postimehe kommentaariumist

Elan Eestis, oman kõrgharidust ja rügan siin selle nimel, et Eesti elu mingilgi määral paremaks muutuks, kõigest väest tööd teha. Aga majanduslikult tulen vaid kuidagi ots otsaga kokku. Või ka mitte - paljudeks olulisteks asjadeks raha ei jätku. Olen suurest patriotismist ja iibe parandamise soovist saanud paljulapselise perekonna peaks, aga märkimisväärset tuge riigi poolt pole küll märganud. Mingid sümboolsed lastetoetused. Koolid on endiselt üsna inimvaenulikud, lapsed ei taha neis käia, kuigi saavad hakkama ja hinded isegi head, aga ajada tuleb neid sinna kaikkaga. Õpetajaskond on kehva närvisüsteemiga ja saamatu. Lastele ei meeldi see karjumine, lärm ja ähvardamine tundides. Kogu ühiskond on üsna närviline, pahur ja kohati lausa tige. Kuigi sageli kohtab rõõmsaks üllatuseks ka normaalseid ja meeldivaid inimesi. Meeldivad erandid. Nagu ikka tüüpilises postsotsialistlikus ida-euroopa riigis, vohab siin palju korruptsiooni ja ametnike omavoli. Kuigi asi pole nii hull, kui mõnes teises sellises riigis, oleme veel kaugel normaalselt arenenud ühiskondadest. See aga tähendab, et inimeste õigustele vilistatakse ja see tekitab ühiskonda topelt annuse kibestumist ja tigedust. Kuigi püüan säilitada optimismi ja positiivset meelsust ning ei kavatse veel Eestist lahkuda, pean tunnistama, et kogemused siinse ühiskonnaga, poliitikaga ja kultuuriga tasapisi, aasta aastalt kasvatavad kibestumist ning pessimismi. Ja optimismi tuleb juba puhtalt tahtejõuga alal hoida. Ma kahtlustan, et see on väga paljude inimestega nii. Ka Lukasega. Ja niiviisi on see ühiskond väga pude ning laguneb kiiresti. Seda, et inimesed põhjendavad lahkumist majandusega, ei tasu üleliia tõsiselt võtta. Kibestumist ja valusaid sotsiaalseid kogemusi ei taheta tavaliselt tunnistada. Neid püüab normaalne inimene ikka oma sisemise rahu huvides kuidagi moodi unustada. Ma arvan, et lahkujaid oleks kordades vähem, kui see ühiskond oleks oma põhitoonilt soe ja sõbralik. Ja kes oleks majanduslikult sunnitud ajutiselt mujal töötama, tahaks siia tagasi. Kes siis ei tahaks tagasi oma koju ainult selle pärast, et seal ei ole nii mugav ja jõukas, kui võõrsil. Ka kodu saab ju mugavamaks ja paremaks teha. Jäädavalt lahkujate taga on alati pigem valusad sotsiaalsed kogemused. Palju olulist tuleb siin Eestis ära teha, enne kui sellest saab üks inimlik paik. Aga kes seda kõike teeks? Kas on tegelikult kedagi, kes Eesti eest päriselt vastutust tunneb?

---------------------------------------

Täpsustasin:

Siin on KIRJELDUS ja mõned oletused.

Vaja oleks analüüsi, milles kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni käsitataks PROBLEEMINA. Sel juhul saaks avastada kujunenud vastuolude kausaalsed ja funktsionaalsed seosed ning luua meetmete süsteem nende põhjuste kõrvaldamiseks (vähendamiseks), mis on olukorra talumatuks muutnud ja nende meetmete loomiseks (tugevdamiseks), mida oleks vaja rahuldava olukorra saavutamiseks ja hoidmiseks.

Paraku pole Eestis enam ühiskonna-alaseks teaduslikuks uuringuks vajalikku võimekust.

Ülo

---------------------------------------------------

   Riina Priimägi <riinaprii@gmail.com>:

Noor inimene ei otsi maailma, ta otsib iseennast, sest kogu ümbritsev maailm ongi ju meie endi sees. See, et ta ringi rändab, näitab vaid, et ta seda ei tea. Selleks, et ennast leida, pole vaja Tiibetisse sõita, piisab vaid heita pilk iseendasse ja selleks ongi õpetajad koolis, et neil seda teha aidata.

.........................................................................................

  Aado Luik <info@tarbijad.ee>:

Kui ma maal kasvasin, siis ronisin ikka kõrgematele kohtadele, et näha kaugemale – mis silmapiiri taga on.

Samuti tahtsin kaasa minna, kui keegi hobusega kuhugi sõitis, et näha, mis kaugemal on.

..............................................................................................

 Lembit Jakobson kirjutas:

Huvitav, kuidas näeb välja maailma avastamine ilma noore inimese otsingute ning leidmisteta..

Madis Järvekülje toetuseks peab suutma tunnistada endale seda, et ta on meiega avatud ning aus.Ei usu mina iial, et temasuguses noores inimeses eestlus päriselt ära kuhtub.Et see olematuks muutub, omaette väärtuseks ei jääks.Jääb küll, aga see võtab aega. Tahab saada piisavalt aega teistsuguse arusaamise tekkeks elust, inimesest, ajast ning kodumaast. Kannatamatus oma soovide, ihade ning unistuste realiseerimisel kuulub iga uue noore põlvkonna olemuse ja olemise juurde.Tasakaal ning tänutunne olemise ja elu võimalikkuse eest eest tuleb üldjuhul aastatega.

Aga sellega olen päri:“ Äkki tõmbaks kivistunud silmaringi vähe laiemaks. Ma saan aru, et teil on mure Eesti tuleviku pärast, aga see pole ka noorte seas kuhugi kadunud.“

Püüdsin arutlust laiendada ja kirjutasin:

Madis Järvekülg on ilmselt avatud ja aus. Selle nägemiseks pole vaja pingutada. Pingutama peavad paljud, et seda tunnistada.

Nina krimpsutavad need, kes peaksid aru saama, miks on ühiskond lõhenenud ja miks noorem põlvkond unistab põgenemisest.

Avatud ning aus on Madis Järvekülg mitte meiega vaid kõigiga; nii nendega, kelle on ükskõik kui ka nendega, kes valutavad südant.

Kellel silm veidi teritatud, peaks märkama, et avatuse ja aususe kõrval tal väga palju muud ei ole.

Eestis, kus pole ühiskonnateadusest varsti enam mälestustki, tahaks keegi ehk teha küsitluse ja "uurida", mida eri eas inimesed vaesuse, massilise väljarände, vähese sündivuse, joomarluse, narkomaania, pedofiilia, pederastia, tööpuuduse, juhtkonna harimatuse, voorusi ignoreeriva "väärtuskeskse" haridussüsteemi, süsteemitu "rakenduskõrgharidusõppe" jms kohta ARVAVAD... Siis saaks järgmisel arvamusfestivalil sõna võtta.

Kas Sa Lembit, oled näinud mõnes (ükskõik, millises) Eesti ülikoolis või kuskil mujal, mõnd mudelit ÜHISKONNA, KULTUURI, MAJANDUSE, SOOTSIUMI, INSTITUTSIOONI, ORGANISATSIOONI, või millegi muu riigis olulise kohta? (Kui oled, siis saada siia listi link, mille abil saaksid ka teised neid mudeleid näha.)

Ehk Sa oled näinud kuskil mõne organisatsiooni või institutsiooni mudelit?

Ehk on Sulle silma (kõrva) hakanud mõne protsessi, tegevuse või tegevussüsteemi mudel?

Ehk Sa oled näinud KESKKONNA mudelit?

Võib olla oled näinud JUHTIMISE, VALITSEMISE, HALDAMISE, SIDUSTAMISE mudelit või mudelit ISEREGULATSIOONI või selle EELDUSTE TAGAMISEKS?

Kas Sulle on kuskil silma hakanud INNOVATSIOONI kui fenomeni ja/või innovatsiooni kui protsessi mudel?

Ehk Sa oled kuskil näinud mõnd õigusakti (seadust-määrust-korraldust...) kui regulatsioonimehhanismi ja selle toimemehhanismide mudelit? Kas Sa oled kuskil kunagi kasvõi poole kõrvaga kuulnud, et seadusandja oleks üritanud modelleerida mõne õigusakti toimemehhanismide toimeid mis, nagu teda, võivad olla nii avalikud kui varjatud, otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed, ilmneda kohe ja hiljem...?

Võib olla küsid mõttes, miks neid mudeleid üldse vaja peaks olema. Igaks juhuks lisan mõne põhjenduseks mõeldud mõtte enne, kui Sa jõuaksida küsida.

Mudelite varal saab fikseerida,

• mis see on, millest jutt käib,
• millistest vaatepunktidest saab seda vaadelda, mida antud juhul käsitatakse,
• mis seda iseloomustab, mida käsitatakse,
• milline olek (milline olukord, millised olud ja/või milline situitsioon) on kujunenud,
• milline olek (milline olukord, millised olud ja/või milline situitsioon) peaks praegu olema,
• milline olek (milline olukord, millised olud ja/või milline situitsioon) oli lähemas ja kaugemas minevikus; (Nii avaneb võimalus hinnata senise tegevuse (ka tegijate ja taotluste, süsteemi, selle struktuuri jpm) otstarbekust, efektiivsust ja intensiivsust)
• milline olek (millised olud ja milline olukord ning situatsioon) peaks kujunema lähemas ja kaugemas tulevikus (EESMÄRK).

Kui võrrelda tegelikku ja vajalikku (4. ja 5.) saame kätte nende vastuolu, mis võib olla PROBLEEMIKS, kui vaatlejal on aktiivne suhtumine sellesse vastuolusse (kui tal ei ole ükskõik).

Seejärel avaneb võimalus tuvastada nii avastatud ja SÜSTEEMINA sõnastatud vastuolude PÕHJUSED (funktsionaalsed ja kausaalsed seosed).

Seejärel kujuneb võimalus rajada meetmete süsteem nende põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks), mis on need vastuolud tekitanud ning nende meetmete võtmiseks, mis on vajalikud kvalitatiivselt uue (ootuste ja vajadustega kooskõlas oleva) olukorra (ka olude ja/või situatsiooni) saavutamiseks.

Mittesüsteemseid käsitusi ei saa rahuldavaks pidada. Paraku on Eesti valgunud täis diletantide ja profaanide vastutus- ja kohusetundetut lobisemist.

Noorte turris oleku põhjused on kaugelt näha.

Kas Sa tead, kes tahaks neid teada, sõnastada, avalikustada ja oma tegevuses arvestada?

Kas Sa tead, kellel oleks soovi ja jõudu taastada Eestis ühiskonnateadus ja ühiskonnaõpe, mis läbib kõik õppekontsentrid? Kui Sa tead, siis, palun, nimeta kas eraviisiliselt või siin listis nende nimed ja ametikohad.

Kahjuks suri arutlus välja. Nii on haridusfoorumi listis ka varem juhtunud, sest süvenemine tundub olevat liiga raske...