Enesepettus tagajärgi ei saa väga kaua peita

03.09.2014 15:36, Raivo Juurak kirjutas Haridusfoorumi listis . Minu kommentaarid on lisatud sinises kirjas ha kursiivis,:

Head sõbrad,

Veel üks uue õppeaasta alguse mõte.

TALIS-e uuringust tuli välja, et Eesti põhikooliõpetajad on väga tublid.

Vaatasin ja veendusin, et see ei olnud uuring. Oli küsitlus ja sellegi tulemusi tõlgendati meelevaldselt (valesti).

Ta tal on ülikoolist saadud ettevalmistus, mida paljude maade õpetajatel ei ole.

Tal on väga vilets ettevalmistus. Raske uskuda, et mujal on veel viletsam.

Ta käib uuringu keskmisest rohkem täiendusõppes. 

Õpetajad käivad siin-seal küll mingis õppes, aga täiendusõppe SÜSTEEM, mis omal ajal oli, on nii lagunenud, et sellest pole enam mälestustki.

Tal kulub klassis korra loomiseks vähem aega kui uuringu keskmine – neli-viis minutit tunnist.

Seegi "tulemus" on saadud küsitluse kaudu.

Tema õpilased on PISA tipus.

Ühtlasi tuleks lisada, et keegi ei tea, mida PISA näitab. Lisada tuleks ehk sedagi, et Eesti õpilased on teistest õnnetumad ja tarbivad teistest enam alkoholi...

Aga ometi – Eesti õpetaja on tunduvalt ebakindlam kui teiste TALIS-e uuringus osalenud maade õpetajad. Milles on asi?

Õpetaja professionaalse ebakindluse  küsimust arutati augusti lõpul haridusfoorumi seminaril.   Seal pakuti välja üsna mitu põhjust.  Mõned näited sellest.

Kui arutati, siis oleks oluline teada, millele arutlejad tuginesid, kas isiklikele kogemustele või mingi (millise?) uuringu tulemustele. Lobisemine õpetajate ettevalmistuse üle oli eriti markantne Riigikogus, kus kultuurikomisjon üritas seda käsitada riiklikult eriti tähtsa teemana, ant mis lõppes susinaga ega viinud sammukestki edasi.

-          MEEDIA. Kasumile orienteeritud meedia eelistavat kirjutada õpetajatest ainult halba ja see olevatki viinud õpetaja staatuse alla ja muutnud õpetaja ebakindlaks.  Kas see on nii?  Mina näiteks pole märganud, et õpetajast halvasti kirjutataks. Isegi Tõstamaa juhtumist kirjutati ju ikkagi neutraalselt, lahendusi otsides.   Aga ikkagi öeldi, et ainult ETV kui riigitelevisioon ei aja hariduses taga skandaali.  Kus on uuringud, mis kinnitavad, et ajakirjanikud viivad õpetaja staatust alla? Ma ei võtaks seda siiski tõsiselt. See on üks tore müüt.

Enamasti süüdistavad need, kes on "vabasse vette" juhitud, just meediat. Siingi saab meediat süüdistada, aga selles, et pole olnud küllalt nõudlik ja järjekindel. Enesekiitjad on olnud nii usinad, et meedia on lasknud end eksitada ja uinutada. Ajakirjanduses pole tänaseni veel ei HARIDUS ega HARIDUSSÜSTEEM  korralikult käsile võetud. (NB! Kõne all ei ole seejuures kuskil  koolis käimine ja see, mida koolis tehakse!)

-          ÕHKKOND ÜLIKOOLIS. Märgiti, et üliõpilaste seas valitseb arusaam, et õpetajaks läheb õppima see, kes teistele, mainekamatele erialadele ei pääse.   Näiteks tänavu läks jälle üksainus inimene füüsikaõpetajaks õppima (TLÜ).  Selle argumendiga tuleb ilmselt nõustuda.  Sest kui minna ülikoolist välja, siis on õhkkond parem. Näiteks liikumine Noored Kooli naudib päris korralikku konkurentsi õpetajakohtadele. Vist seitse-kaheksa kandidaati kohale? 

Sellisest "analüüsist" võib jääda mulje, et süüdi on väär arusaam... Kui selline arusaam on kujunenud, siis oleks ju vaja tuvastada selle arusaama põhjused, need sõnastada ja avalikustada. Söandan arvata, et oma osa etendab õppetase, mis on madal ja asjaolu, et arukad on hästi informeeritud.

-          MADAL PALK.  Väga tihti öeldakse, et õpilased ei austa õpetajat tema madala palga pärast.  Madal palk viib õpetaja staatuse ja enesetunde alla.  See võib nii olla. Aga millega seletada siis Noored Kooli tugevat konkurentsi ühele õpetajakohale? Palk on ju neil seesama?

Väga õige tähelepanek.

-          ELUKAUGE PEDAGOOGIKA. Väideti, et ülikoolid õpetavad noori õpetama ideaalse kooli ideaalseid õpilasi.  Paraku pole selliseid asju olemas.  Tagajärg on see, et  noor õpetaja teab väga hästi ideaali, kuid ei tule toime ebatäiuslikus koolis õppivate tavaliste ebatäiuslike õpilastega.    Muide, Mati Heidmets kirjutas Postimehes sisuliselt sama asja. Ja siin olen sunnitud tooma taas sisse Noored Kooli teema. Kas sinna ei ole suur konkurents just sellepärast, et seal õpitakse õpetamise käigus. Õpitakse praktikas ettetulevatest õnnestumistest ja probleemidest. Õpe ei ole elukauge ideaalides võimlemine.  Ja Noored Kooli õpetajate hulgast sirgub enesekindlaid noori, kes võtavad sõna ajalehes, esinevad televisioonis jne.

Kalambuuriks sobib selline ütlemine küll, et ülikoolid õpetavad noori õpetama ideaalse kooli ideaalseid õpilasi, aga minu meelest on olukord tunduvalt hullem.
Pole seal kujutlust ei tegelikust ega ideaalsest koolist ega õplasest... Pole ühtki mudelit, mille abil saaks käsitada pedagoogilisi probleeme,
Pole tegevussüsteemi kästust, pole keskkonna käsitust. Pole klassifikatsioone  inimese, perekonna, kogukonna ja ühiskonna nägemiseks. Vähe sellest, et pole uuringuid! Nüüd on juba olukord selline, et pole enam kujutlustki ühiskonna-alase teadusliku uuringu korraldamise eeldustest.

-          ÕPETAJA INDIVIDUALISM.  Seda, et Eesti õpetaja on individualistlik ja iseendasse kapseldunud, näitas TALIS-e uuring.  Kolmandik meie õpetajatest pole mitte kunagi külastanud oma kolleegide tunde. Järelikult ta ei tea, kuidas teised õpetajad õpetavad.  Kui aga puudub võrdluse moment, siis tuleb ka ebakindluse tunne.  Sa ju ei tea, kuhu ennast üldisel pildil asetada. Mäletan, et õpetajana töötades oli vahel minulgi tunne, nagu õpetaks ma oma õpilasi kuskil keldris või varjendis.  Mitte keegi ei käinud kuude kaupa vaatamas, mis ma teen ja ma ise ei käinud ka teiste tunde vaatamas. Erandiks oli pikk praktika ülikooli lõpus, kus praktikakooli õpetajad kutsusid oma tundi vaatama ja arvamust avaldama.  Neid huvitas ülikoolist tulnud nolgi arvamus. See oli mulle suur tunnustus. Kui nüüd meelde tuletada, et Põhjamaades on kujunenud koolikultuuri uueks normiks see, et teevad aineõpetajad oma töökavad ühiselt, arutades läbi, mida on klassis A vaja rõhutada keemias, mida füüsikas, mida matemaatikas, mida peaksid kõik aineõpetajad ühiselt rõhutama jne, siis kui palju õpetajaid teeb niimoodi Eestis?

Raivo väidab, et kui puudub võrdluse moment, siis tuleb ka ebakindluse tunne, sest sa ju ei tea, kuhu ennast üldisel pildil asetada. Ebakindlus võib tekkida ka mitmel muul põhjusel.
Tõsi ju on seegi, et igaüks ei sobi üldse õpetajaks. Paraku arvatakse seal "üleval", et kutsesobivust, pole vaja vaadata...
Selliseid koole, kus enne uut õppeaastat (mõikord ka enne iga õppeveerandit) arutatakse üheskoos läbi, kellel on ilmnenud mingid uued eeldused või raskused, on Eestis hulgi, aga kogemus on sundinud neid koole lendama võimalikult madalal. Eks siis peagi röökima, et Rootsis, ja Taanis ja Singapuris... 

-          KONSERVATIIVSUS. Eesti õpetaja armastab öelda, et haridus peabki olema konservatiivne. TALIS-e uuring näitab, et Eesti õpetaja ongi seda. Ta teab väga hästi, kuidas tuleks tänapäeval õpetada – muidugi aktiivõppe meetoditega. Ideaalile keskenduvas õpetajahariduses on talle selgeks tehtud, et ideaalses koolis on aktiivõpe. Samas kasutab Eesti õpetaja aktiivõpet väga vähe.  Teab, aga ei kasuta. Sama lugu on muide soomlastega. Teavad, kuid ei kasuta.  (Siit ka Eesti ja Soome edu PISA testis!)  Kas see võib tekitada õpetajas ebakindla tunde, kui ta teab, et ta õpetab valesti?  Et ta on tegelikult ajast maha jäänud? Küllap ikka!

See jutt paistab mõlemalt poolt vaatajale, et kisub  veidi metsa poole. Paraku just nii on kombeks arutada. Frontaalne hindamiskeskne (sunni- ja survepõhine) õpe võimaldab saada palju kindlaid teadmisi. Jätame kõrvale need, kes õppest sootuks välja langevad või langetatakse. Suur osa lõputunnistuseni jõudnud lastest on standardsed ning sobivad kuhugi edasi õppima... kuni ükskord selgub, et oleks vaja ka tööle või ametisse minna ja siis selgub, et niisugust ettevalmistust pole. Pole ka ettevalmistust teadlikuks tegutsemiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana. 

-          IGAVAD TUNNID.  Mina omalt poolt pakkusin välja mõtte, et võib-olla on Eesti õpetaja tunnid igavad.  Lisasin, et võib-olla sellepärast ei tahagi noored õpetajaks õppida, et tunnid on igavad. Noored ei taha saada mingiks IGAVAKS TÜÜBIKS, kes piinab oma igavusega noori inimesi. Kas just IGAVUS ei ole peamine probleem, mis õpetaja ebakindlaks teeb?  Lektorid ei oska loengut põnevaks teha, sellega me oleme nõus, aga kas õpetajad tundi oskavad huvitavaks muuta?
Tegelikult ei ole ju vaja tingimata kasutada aktiivõpet, et tund põnevaks muuta. Konservatiivsemate meetoditega saab samuti õpilaste huvi äratada.   Mäletan oma koolipõlvest, et kurjemate õpetajate tundides oli palju huvitavam kui n.ö heade ja mõistvate õpetajate tundides.  Kusjuures ka hinded olid kurjade õpetajate tundides paremad ja eksam oli nende ainetes käkitegu.

Seda, et lastel on tunnis sageli igav, on olnud kuulda kogu aeg, aga keegi ei saa midagi rohkem öelda, sest pole uuringut, mille andmete põhjal saaks kindel olla ja ka teada, miks on igav. 
Sütitada ja vaimustada saavad need, kes ise põlevad. Looma ja uurima saavad innustada need, kes ise loovad ja uurivad... Süsteemselt saab mõelda ja mõtlemisest vaimustuda vaid nende innustusel, kes ise armastavad süsteemselt mõelda, otsida ja rõõmustada avastamise üle.

- MUNDRI AU. Sattusin muidugi korraliku turmtule alla, kui väitsin, et õpetaja näeb, kuidas õpilased tema tundides igavuse käes vaevlevad ja see teebki ta professionaalselt ebakindlaks.  Kõigepealt süüdistus, et ajakirjanik otsib (mõtleb välja) jälle negatiivset.  Siis öeldi, et ma provotseerin. Siis küsiti, et kust ma tean, et tunnid on igavad? Võib-olla on just väga huvitavad?  Oskasin vastata ainult seda, et need paarsada tundi, mida olen külastanud, on olnud valdavalt igavad. (Erandiks keelekümbluse tunnid vene koolis ja veel mõned). Isegi internetti pandud tunnivideod, mida on mul õnnestunud leida, on olnud igavad.  Ja paljud mu tuttavad lapsed on mulle öelnud, et koolis on igav. Vastu küsiti – kus on uuring, mis kinnitab, et Eesti koolis on igavad tunnid?   Siis öeldi veel, et Eesti õpetaja tunnid on väga huvitavad, ja kui ei ole, siis õpetaja ei jõuagi igas tunnis klassi ees tsirkuseartisti mängida. Sellega andi huvitavale tunnile hävitav hinnang – huvitav tund on tsirkus. Ja ühtlasi tunnistati, et igavaid tunde siiski on. Vähemalt mõned. 

Seminari lõpul räägiti õpetajate atesteerimisest uue kutsestandardi järgi.  Ja jälle! Atesteeritava õpetaja tunde ei ole kavas vaadata. Selleks polevat raha.  Ja nii saab õpetaja endale 6. Või 7. Järgi puhtalt selle põhjal, kuidas ta komisjonile oma tundidest räägib. Kui ta ütleb, et tal on väga huvitavad tunnid, siis ta saab kõrge järgu. Kui ütleb, et tema tunnid on igavad, siis saab madala järgu.  (See viimane oli nüüd öeldud väikese liialdusega, põhimõtte selgitamise huvides).

Ühesõnaga – tund oli ja jääb riiklikuks saladuseks!

Arendage kodu ja kooli koostööd. Arendage kogukonda. Tehke arenguvestlusi.  Käige lastega kohalikes ettevõtetes. Tehke innovatsioonkonverentse.  Koostage tööplaane.

Aga tundi ärge puutuge!

J

Või mis teie arvate?

Minu arvamus on nüüd kirjas. Arutame edasi!
Areng on objektiivne, st "arendada" ei saa meist mitte keegi mitte midagi! Võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi. Neid on vaja teada; vaja on teada, mis soodustab ja mis raskendab eri eas poiste ja tüdrukute arengut.
Ehk keegi võtaks käsitada sellised teemad, nagu KOOLIPÄEV, ÕPPETUND, KOOL, HARIDUSSÜSTEEM, KOOLIVÕRK ... kui PROBLEEM. Siiani pole selliseid katseid veel näha olnud.

Kas keegi teab, kes peaks vastutama selle eest (kus, kuidas?) mis kooli tõttu lapsest saab? Kes vastutab, kui lapsel on tunnistusel neljad viied, aga ta on koolutatud manipuleerimise objektiks, on muutunud apaatseks ja tigedaks enda ning kogu maailma vastu?

Tervtiades

Raivo

Tervitades

Ülo