Kiri Vabariigi Presidendi Kantseleile (TÖÖ JA ÕPPIMINE)

Vaatasin Vabariigi Presidendi  telepöördumist ja nendin, et selles oli mitu eksitavat mõtet.

ÕPPIMINE EI OLE TÖÖ !
Õppimine on õppimine.
Õppes on palju tegevusi. Igas tegevuses on eri objekt. Igaks tegevuseks on vaja eri eeldusi. Iga tegevusega saavutatakse eri tulemusi (Igal tegevusel on (võivad olla) ka tagajärjed, mis võivad olla  otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud ning ilmneda kohe või hiljem, lokaalselt ja globaalselt...). Inimestel on Põhiseadusega õigus HARIDUSELE,  aga  ametnikud üritavad seda õigust tõlgendada koolis (ükskõik, millises koolis) käimise kohustustusena.  Põhiseaduse järgi on lapse haridustee üle otsustamise õigus lapse vanematel (seaduslikul hooldajal) aga ametnikud arvavad, et neil on õigus otsustada õppe mahu, struktuuri, korralduse jpm üle. Paraku ei taha keegi kuuldagi vajadusest vastutada selle eest, mis niisuguse tegevuse tõttu lapsest saab.
Tööga on veidi lihtsam. Kahjuks on kujunenud nii, et tööd kui fenomeni ja kui protsessi, nagu ka töötamise eeldusi, tulemusi ja tagajärgi veel  mõned saadikud ja ametnikud ei tunne. Naljakas on meenutada, et ka nn „töörahva riigis” ei ilmunud ühtki õpikuks sobivat raamatut ei töö ega juhtimise  kohta. (Ilmus mitu raamatut valitsemise ja korraldamise ning organisatsiooni ja organiseerimise kohta, sotsiaal-majandusliku planeerimise ning „kogemuste vahetamise” kohta.)

                                                      **********************
Tööl ja õppimisel on üht-teist ühist! Mõlemad on põhimõtteliselt sundprotsessid, st iga ühiskonnas ja kultuuris aktsepteeritav isik peab üsna palju teadma ja oskama. Enamasti nõutakse ka arusaamist ja käitumist, mis on kooskõlas nende arusaamadega. Praktikas taandub küsimus sundusest välise ja sisemise vabaduse astmeks (vabaduseks millestki ja vabaduseks millekski). Väärituks osutub totaalselt sunni- ja survekeskne õpe ja töö. Viimast nimetatakse sunnitööks.
Vahelülikdeks on HUVI ja TAHE.
Teada on, et see, mis huvitab, ei väsita.

Töö tulemused on väljaspool tegijat, õppe tulemused tegijas. Oluline oleks teada ja arvestada, millistel eeldustel saab inimene teha (produktiivset, vaimustavat ja rikastavat) tööd ja millistel eeldustel saab õppida, luua, uurida, mängida, või teha midagi muud enda ja teiste meelest vajalikku. Töö- ja õpperõõm saab kujuneda sel määral, mil on vabadust ja sellega kaasnevat loomingut. Subjekti areng on loomingu funktsioon; loomingu eelduseks on vabadus, ent vabaduse kasutamise eelduseks on kord ja korraaustus. Sundus muudab nii töö kui õppe vastikuks.
Kõike ei saa mitte keegi teada ega osata; sestap on otstarbekas teada kõige kohta midagi ja millegi kohta kõik. Õppe tulemust saab pidada väärtuslikuks. Teadmised on süstematiseeritud, kindlad, püsivad, süsteemsed ja komplekssed. 

Teadmisi saab inimene mitmel viisil, sh ka õppides, aga peamiselt siiski kogedes ja kogemata, avastades ennast ja end ümbritsevat maailma.
Õpe on valdavalt eesmärgipärane, kasvatus sihipärane. Väärtus kujuneb õppe ja kasvatuse ühtsuses.
Rõhutatakse, et õpe on elukestev. Kasvatusega on samamoodi. Muidugi muutuvad nii taotlused, sisu, vorm ja vahendid...
Iga teadmine on veel avaramate ja sügavamate teadmiste, oskuste omandamise ning kild arusaamiseks vajalike eelduste kujunemise lõputa reas.
Mõnevõrra saab õppida nii töötama kui õppima, aga lisaks õppimisele on vaja ka uurida ja katsetada, proovida nii ja naa, mõelda ja mõtestada ning avastada uut ja erilist, avastada alternatiive, analüüsida, sünteesida ja veenduda iga võimaluse plussides ning miinustes. Igaüks loob ja avastab eeskätt ennast ja oma teed tuntult tundmatu juurde, lähemalt kaugema poole, tervikust detailide juurde ja detailidest terviku, selle seoste ja sõltuvuste süsteemis tundmiseni. Kindlusetunde saavutamiseks on vaja areneda tasemele, kus saab kahelda seni kuni õnnestub kahtlused üle kontrollida ja veenduda...
Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Tööle peab eelnema mõte. Töö on TEOSTUS. Töö varieerub raskest füüsilisest tervistkahjustavast tööst tühja lobisemiseni. Töö võib olla erakordselt pingeline ja vastutusrikas, aga ka selline, kus pole mingeid õigusi, kohustusi ega vastutust... Keerukas töö eeldab koostööd, milles järgitakse vastastikuse rikastamise printsiipi, ollakse järjekindlalt nõudlikud ja luuakse üksteisele ja üldise edu saavutamiseks vajalikke eeldusi.
Töölised töötavad. Töö tulemust hinnatakse kvantiteedi, kvaliteedi ja tähtaegsuse ühtsuse kaudu. Oluline on töö täpsus, puhtus, kiirus, sobivus... nii standarditele kui ka tarbijaskonna ootustele ja vajadustele, kultuuri stereotüüpidele, aga ka ideaalide ning vajadustele, mis  tarbijatel tulevikus tõenäoliselt kujunevad.
Töö produktiivsuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsus kujuneb töö ja juhtimise ühtsuses. Selleks on vaja erialast, kutsealast ja ametialast ettevalmistust (teadmiste, oskuste ja arusaamise -mõistmise ühtsust. Viimase kujunemise  eelduseks on KOGEMUS ning iseseisva mõtlemise ja mõtestamise võime.
Oluline on

    töötajate ettevalmistus (kvalifikatsiooni, motivatsiooni, orientatsiooni, eruditsiooni jms ühtsus).
    töökeskkond, sh psühhokliima,
    inimsuhted ja suhtlemine-kohtlemine,
    tööalane väljaõpe ja täiendusõpe,
    töökorraldus ja juhtimine, tööprotsessi edasi- ja tagasisidestus,
    toojaotus, mis võimaldab spetsialiseeruda ja ühtalsi vallata nii palju operatsioone, et juhtkonnal oleks võimalik  olla paindlik ning ennetada kutsehaigusi;
    töösisu ja -vormi sobivus,
    töörütmi ja -pinge sobivus,
    töö tähenduse ja tähtsuse sobivus,
    töötajate võimalus olla küllalt informeeritud ja haritud selleks, et reaalselt (mitte mängult!) osaleda töö- ja tootmisalastes arutlustes ning otsingutes,
    tööohutuse ja töökaitse sobivus,
    töötervishoiu ja puhkuse sobivus,
    töötasu ja muu kompensatsiooni sobivus...

 Töö eest peaksid inimesed saama palka, mis
    vastab nende tööalasele jm panusele ning
    katab kõik töö, õppe ja tervise hoidmisega seotud otsesed ja kaudsed kulud,
    võimaldab väärikalt elada st
    rajada ja hoida oma kodu ning perekonda,
    puhata ja tugevdada tervist,
    osaleda prekonna-, kogukonna-, ühiskonna- ja kultuurielus, ning
    kanda hoolt oma ja oma lähedaste rahuldava elukvaliteedi eest.

Olenevalt eluvaldkonnast, regulatsioonitasandist jpm, on igal tööl oma eripära (spetsiifika).

Õppimine on intellektuaalne pingutus mingi teadmise ja/või oskuse omandamiseks. Õppe objektiks saab olla TEKST.
Õpe sisaldab palju tegevusi. Võib öelda, et õpe sisaldab tegevussüsteemi kõiki elemente, sh ka õppimist-õpetamist.
Igal tegevusel on oma sisu ja vorm, tähtsus ja tähendus...
Muidugi on ka selliseid õppetekste, mis tuleb pähe õppida (näiteks, luuletus, korrutustabel, definitsioon vms),  ja ka selliseid, mille järgi tuleb katsetada ja harjutada, omandada ja viimistleda  oskusi nii, et need kujuneksid mõttega pärjatud vilumusteks, mida saab vahendada ka teistele.  Vaja aga on teadmiste, oskuste ja arusaamise-mõistmise ühtsust. Arusaamine iseloomustab arengutaset, sh mõtlemisvõimet, refleksioonivõimet, süsteemitunnetust jms.
Õppes, nagu ka töös, uuringutes, mängudes jm on vaja mitte ainult rõõmu ja põnevust, vaid ka visadust ja järjekindlust, huvi ja tahet keskenduda ja pühenduda..., et selgeks saada ja seostada varem õpitu, nähtu-kuuldu ning kogetuga.
Õpe ja töö ei saa olla pelgalt lapsekeskne!  Sobivuse hindamisel sobivad mõlemal puhul kriteeriumiks eakohasuse, kultuuriseose ja arengukesksuse printsiip.

Õppimine ei ole ei töö ega looming! Õpe sisaldab nii tööd kui loomist, nii mängu kui uurimist, nii matkimist kui juhtimist, hindamist, sidustamist jpm. Tegevussüsteemi kõik elemendid (kõik tegevused) sisaldavad pisut tegevussüsteemi kõiki teisi elemente; st õppimine, uurimine, loomine jne sisaldavad pisut tööd, nagu ka töö sisaldab pisut õppimist, loomist, uurimist jt tegevusi.
Üksteise märkamine, hoidmine ja kaitsmine on oluline, aga kaugeltki mitte küllaldane selleks, et kool muutuks lastele ja õpetajatele soodsaks arengukeskkonnaks.

Ambitsioon olla aina maailma parim ei ole kuigi sobiv (täpsemalt öeldes, kohatu). Eesti ühiskonnas oleks vaja töö ja hariduse osas umbes samasugust ühiskondlikku kokkulepet, mis on sõlmitud kaitsekulutuste kohta ja kõlbmatuks vananenud paradigma välja vahetada.
Vaja on üleriigilist HARIDUSKONGRESSI, kus avalikult tunnistada, et Eesti kidumise (vaesuse, madala sündivuse, massilise väljarände, meelemürkidega liialdamise ja muu elupõletamise, juhtimisvigade jms) peamiseks põhjuseks on vilets haridus.
Eestlastel, sh eesti lastel, oleks vaja olla küllalt sarnased teiste normaalsete inimestega, et oleks võimalik suhelda ja ühtlasi küllalt erilised, et teistel  oleks mõtet meiega suhelda. Hindamiskeskne reproduktiivne õpe, mis siiani domineerib enamikus Eesti koolides, ei soodusta laste (loe: eri eas poiste ja tüdrukute) arengut tänapäeva (tuleviku) ühiskonda.
Kohatu on ignoreerida fakti, et märkimisväärne osa Eesti koolinoortest on õnnetud ja tarbivad teistest enam alkoholi ning teisi meelemürke.
Jutud, et kool on seda parem, mida rohkem on õpilasi ja valikuid, ei päde.
„Puhtal” gümnaasiumil on ka oma puudused, millest millegipärast ei räägita.

Üldhariduskoolide kõrval algab õpe ka teistes koolides, sh nn kutsekoolides, kõrgkoolides ja ülikoolides. Ka nende koolide õpilased ja õpetajad väärinuks äramärkimist, lapsevanematest rääkimata.

Näis, mida VPK selle peale ütleb, et töö ja õppimise eristamine siiani raskusi valmistas.

Kõike head uuel õppeaastal !
Ülo Vooglaid


----------------------------------------------------------------------------------------

Vabariigi Presidendi telepöördumine

teadmistepäeval 1. septembril 2014


Me igapäise elu kokkuleppeline pööripäev on taas kätte jõudnud. Homme algab  kool. See tõmbab mõttelise joone puhkusesuve ja töösügise vahele.

Täna on õige hetk meenutada, et õppimine on töö. See õppimise töö, nagu tegelikult mistahes teinegi, peab pakkuma pingutuse kõrval ka rõõmu ja eelkõige põnevust.

Hea õppimine on kooli, õpetaja,  õpilase ja lapsevanema ühine looming. See saab sündida mõistmises, iga õpilase vajadusi arvestavas õhkkonnas.

Meid siin Eestis on parasjagu palju või õigemini nii vähe, et võime endale lubada õppimise ja õpetamise viise, mis tõesti meist kõigist just parima, igaühe ande välja toovad.

Kirjanik Mihkel Mutt väitis suvises Loomingus, et põhimõtteliselt on igaüks meist mingil alal või tegevuses maailma parim. Aga miks siis ei võiks ollagi nii, et Eesti on õppimise alal maailma parim. Mitte tuupimises või rahvusvahelistes pingeridades. Vaid pigem selles, et Eesti õppimise keskkond on parim ja õppimise soov on suurem kui mujal. See on võimalik, kui oleme koolis sõbralikud. Kui märkame ja hoiame üksteist.  Kui kaitseme neid, kes on koolikiusu alla sattunud ning ohjeldame neid, kes kiusata tahavad. Kui suvine laulupeo puudutus elab me koolis ka üle talve.


Head inimesed, üks tähtis asi veel. Liiklus läheb kohe jälle töiseks ja närviliseks. Eriti, kui mõni tänav või tee pole veel valmis saanud. Oleme rahulikud ja märkame ka neid, kelle koolitee käib jalgsi või rattaga. Teeme nii, et kõigile meist jääks võimalus saada maailma parimaks.


Kallid lapsed, head lapsevanemad.

Ilusat ja edukat kooliaastat kõigile!