Väitlus koolituse ja hariduse sisu ja tähenduse üle

    PETAJAKOOLITUS VÕI ÕPETAJAHARIDUS

08.01.2014 15:01, kirjutas Tiiu Kuurme Haridusfoorumi listi üpris nõudlikus toonis kirja:
     Kas tohib paluda mitte kasutada sisuliselt väärat ja õpetajaks ettevalmistamise sisu alandavat ÕPETAJAKOOLITUSE mõistet.  Meie instituudis kuulen juba enamaltjaolt ÕPETAJAHARIDUSE mõistet, õnneks.  Koolitusel ja haridusel on selge vahe, mida peaks mõistma iga keeletundlik ja natuke õpetajaametist teadlik inimene.
     Või on tolle ingl.keelest toortõlkena maale toodud "õpetajakoolituse" mõistega tõesti sedavõrd tõsi taga, et haridus õpetajate jaoks suisa kaob ja õpetajate ettevalmistus ongi langenud pelgalt koolituseks ja jääbki mõistetud kui  käsitööoskused?  Nagu õmblejatel, torulukkseppadel, kindlustusagentidel jms. Mul on oma rahvast tõsiselt kahju, kuidas kohalik mõtlematus seespoolt nii olulisi asju sööb.
------------------------------------
8. jaanuar 2014 23:33 kirjutasin vastuseks:
    Tiiu palub  mitte kasutada sisuliselt väärat ja õpetajaks ettevalmistamise sisu alandavat ÕPETAJAKOOLITUSE mõistet
Pole kahtlust ja keegi ka ei vaidle selle vastu, et õpetaja peaks olema haritud inimene.
Arusaamatused algavad sellest, et pole sõnastatud
•    mis see on, mida nimetatakse hariduseks;
•    kuidas (millal, kus, tänu millele-kellele...) kujuneb (saab kujuneda)
o    haritud inimene ja
o    haritud ühiskond;
•    mida peaks õpetaja TEADMA (mille kohta?);
•    mida peaks õpetaja OSKAMA ,
•    millest peaks õpetaja ARU SAAMA;
•    keda peaks õpetaja MÕISTMA;
•    milline peaks õpetaja OLEMA oma paljudes rollides.
Nii Tallinna kui Tartu ülikoolides (Kutsekojast rääkimata) pole ikka veel õnnestunud eristada eriala, kutset ja ametit ning vastavalt on sassis ka erialane, kutsealane ja ametialane õpe. Tiiu, Sa võiksid ise oma arusaama esitada, st kirjutada, mida oleks vaja saavutada, mida TLÜ-s tahetakse saavutada ja mida õnnestub tegelikult saavutada.
    Ma olen ka siin listis mitu korda kirjutanud, et õpetajate ettevalmistus EI OLE RAHULDAV.
    Keegi võiks ju analüüsida, mis (tänu millele-kellele) on õpetajakoolituses rahuldav ja mis on ebarahuldav, mis puudub ja mis on ülearu. Oleme sellest korduvalt koos mõelnud, aga see analüüs on ikka veel tegemata.
    Riigikogus arutati õpetajate ettevalmistamist "riiklikult tähtsa küsimusena", aga see kujunes farsiks. Rektorid kiitsid, kui hästi kõik laabub...ja arutlejatel läks vist meelest ära, miks seda küsimust üleüldse arutama hakati.
    Tiiu, kas Sul on kujutlus selle kohta, millist õpetajat võiks pidada
•    haritud,
•    informeeritud ja
•    kogenud õpetajaks, kes on küllalt tähelepanelik ja hooliv, täpne, nõudlik, mõistev, järjekindel, heatahtlik...?
    Kui Sa ise ei oska (mida mul on raske uskuda), siis ehk Sa tead, kes oskab?
    Milline peaks olema Sinu meelest ÕPETAJAHARDUS? Kas see on OLEK või SEISUND,  mida saaks kirjeldada mingi hulga karakteristikutega (millistega?)? Teada ju on, et ka lapsed saavad kujuneda enam-vähem haritud inimesteks sõltuvalt õpetajatest, kes loovad selleks küllalt palju eeldusi. (Milliseid eeldusi oleks vaja?)
    Kas selle loogika kohaselt peaksime rääkima ka INSENERIHARIDUSEST, OHVITSERIHARIDUSEST, MINISTRIHARIDUSEST, SAADIKUHARIDUSEST, AUTOJUHIHARIDUSEST, KORISTAJAHARIDUSEST... ja unustama ära õppe, milles vastav asjatundja (spetsialist ja/või generalist)  kujuneb?
    Kuidas peaks jääma kutsesobivusega? Kas kutsesobivus peaks kuuluma "hariduse" sisse või jääma sellest välja? Kas üliõpilaste individuaalseid eripärasid oleks vaja arvestada ja kui, siis ka õppes või hariduses?
    Kas õpetajaks sobib igaüks, kellel vaid selline tuju tuleb, või on vaja ka mingeid sünnipäraseid eeldusi? Milliseid?
    Millist ettevalmistust oleks õpetajal vaja selleks, et olla ka ühiskonna- ja kultuuritegelane, osaleda uuringutes, juhendada õpilasi loomingus, töös, spordis jpm?
    Ma olen Tiiuga päri, et õpetajaks ei ole võimalik saada (treenida) samamoodi, nagu koolitatakse (treenitakse) treialiks või keevitajaks... Paraku on siiani lisamata, kuidas peaks selle õppe korraldama ja milline peaks olema selle õppe sisu jms, et tulemused vastaksid ühiskonnas ja kultuuris juba kujunenud  ning tõenäoliselt lähemas ning kaugemas tulevikus kujunevatele vajadusele. NB! Vajadus on ju samuti sõnastamata. Kui õppe aluseks on õppekava..., siis pole õppe tulemuste  (õppe kvaliteedi) hindamine võimalik. Või on? Kuidas?
    09.01.2014 00:19, Tiiu Kuurme kirjutas vastuseks:
     Ülo, ma ei võta enesele vastutust nende õppekavade eest, mis praegu Eestis õpetajate ettevalmistamise nimel toimivad ja lisan veel, et mind pole kaasatud ühegi sedalaadi õppekava ettevalmistamisprotsessi ega ole minult midagi ka küsitud. Palun mitte samastada institutsiooni ja seal töötavaid inimesi, igas institutsioonis on väga erinevalt mõtlevaid inimesi.
     Pealegi oleks vaja siis analüüsi, mis nimelt on neis õppekavades valesti, miks need kutsuvad esile kriitika. Ma pole kuskil ka sellist analüüsi näinud, et mis on siis nii viltu. Selge on, et mõne õpinguaastaga ei valmista kedagi ette eluaegseks kutseks.
     Mitmele Ülo esitatud küsimusele oleksidki mul mingid vastused ja ettekujutus, aga keda see huvitab ja listis läheks liiga pikaks ning poleks sel ka mingeid tulemusi. Ja mul pole selleks mitte ka aega.
    Huvitav oli Ülo interpretatsioon, et kas saab rääkida inseneri, ministri vms. haridusest. Inseneriharidusest täiesti räägitakse, samuti humanitaar- ja reaalharidusest, arstide puhul räägitakse õppest. Ent on psühholoogiharidus, sotsioloogiharidus, põllumajandusharidus. Tõepoolest on segane lugu nende kutsetega, kus saab või ei saa rääkida haridusest.
     Ent koolituse mõiste häirib. Sest samastub väljaõppega, oskusteabega, aga õpetaja kutse iseeneses on midagi palju enamat. Ja see palju enamat ei tohi langeda unustusse. Õpetaja kutse on maailmapilt, ellusuhtumine, haridus väljendab seda igatahes paremini kui koolitus. Võib-olla see pole tõesti päriselt hea, aga koolitus pole seda samuti.
     Lehrerbildung = õpetajaharidus.
     Ülo ei peaks pidevalt rääkima, et keegi kuskil ei taha vastata küsimusele, mis on haridus. Siin listiski on paljud seda püüdnud. Ülo pole neid vastuseid kommenteerinud. Minu disseris on pikk osa pühendatud hariduse mõistele ja koostasin ka sellesisulise leksikoni artikli (koostöös Tero Autioga), millega jäin ise lõpuks rahule.
     Praegu aga räägivad tudengid, et kui nad tulid õpetajaks õppima, olid sõbad-tuttavad nimetanud neid ogaraks, et nii lolli tööd sellise palga peale tegema lähevad. Siit võiks alustada.
             TiiuKuurme
-------------------------------------------
9. jaanuar 2014 14:12 kirjutasin vastuseks:
    1) Tiiu, Sa rõhutad, et ei võta endale vastutust nende õppekavade eest, mis Eestis õpetajate ettevalimistamiseks kehtivad. See on selge. Sa ei saa (isegi kui tahaksid) seda vastutust enda kanda võtta. Ehk Sa tead, kes peaks selle vastutuse võtma?
    Jutt, muidugi, ei käi pelgalt õppekavadest, vaid nende kavade kohaselt korraldatud õppest, mille tulemused ei vasta ei praegustele ega tulevastele vajadustele. (Sellest kõigest on üsna palju juttu manuses kirjale  "[EHF:50367] Re: HUVITAV KOOL - aga sinu ideed? " .)
    2) Kui haridus (haritud olek ja produktiivne rakendus koos valmidusega elukestvaks enesetäiendamiseks ?) on eesmärk, siis õpe on selle eesmärgi saavutamise (üks) vahend. Kui "koolitus" häirib, siis on ehk viga koolituses. Võib olla tuleks üle vaadata
1.    keda lubatakse (eelistatakse) õppejõuks,
2.    keda võetakse (milliste eelduste puudumise korral ei võeta) õppesse,
3.    millised on ja peaksid olema õppesuunad ja -sihid,
4.    millised on ja peaksid olema õppe-eesmärgid,
5.    millised on ja peaksid olema õppeprintsiibid,
6.    millised on ja peaksid olema õppevahendid,
7.    milline on ja peaks olema õppekorraldus,
8.    milline on ja peaks olema õpperütm,
9.    milline on ja peaks olema õppekoormus ja -pinge,
10.    milline on ja peaks olema õppepraktika,
11.    milline on ka peaks olema õppekeskkond (sh vaimne, psüühiline, sotsiaalne ja virtuaalne keskkond),
12.    milline on ja peaks olema õppejõudude  ning üliõpilastekvalifikatsioon,
13.    milline on ja peaks olema õppejõudude  ning üliõpilaste orientatsioon,
14.    milline on ja peaks olema õppejõudude  ning üliõpilaste motivatsioon,
15.    milliste kriteeriumide (kriteeriumide süsteemi?) alusel hinnatakse ja oleks vaja hinnata   
a.    ülikooli kui teadusasutust, õppeasutust, kultuuriasutust, kui rahvusliku iseolemise ja suhtlemise subjekti jne,
b.    teaduslikku uurimist, uuringuid, uurimusi, laboreid...,
c.    õppejõude,
d.    õppe-abipersonali,
e.    juhtkonda (näiteks, kas ikka on väga hea, kui ülikooli teadusprorektor ei kujuta ette, mis saab olla uurimise objekt ning ei erista metoodikat ja metodoloogiat?)
f.    õppeprotsessi.
g.    õppetulemusi (st õpetajana selle sõna igas tähenduses rakendumist, mitte hindeid) jm,
      16.  milline on ja peaks olema õppekava,
       17.  kuidas on (kas üldse on) õpe edasisidestatud,
       18.  kuidas on  (kas üldse on) õpe tagasisidestatud,
       19.  milline on ülikooli side (kultuuriside, ühiskonnaside, teadusside, vaimsusside, õppeside jne),
        20.  milline on õppejõudude side ülikoolis, Eestis ja laias ilmas,
        21.  milline on üliõpilaste side,
       22.   milline on ja peaks olema õppejõudude elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        23.  milline on ja peaks olema õppe-abipersonali elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        24.  milline on ja peaks olema üliõpilaste elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        25.  milline on ja peaks olema õpetaja ja koolijuhi elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        26.  kes (kas üldse keegi) vastutab (peaks vastutama) selle eest, mida  ülikoolis tehakse, kuidas midagi tehakse ja mis selle tegevusega kaasneb (kas selle tegevuse tulemus on kooskõlas üliõpilaste ja nende vanemate ootustega, nagu ka  Eestis reaalselt kujunenud ja kujunevate vajadustega).

    3) Tiiu märkis, et ta oskaks üht-teist öelda küll, aga kuna see arvatavasti mitte kedagi ei huvita, siis ta ei hakka ennast niisama, tühja, vaevama.

    4) Tiiu märgib, et teda häirib "koolitus " peamiselt seetõttu, et kattub "väljaõppega". Mind see ei häiri. Mind teeb murelikuks nii koolituse kui ka väljaõppe käsitamise algeline tase ja vilets korraldus, süsteemitu sisu, vildak suunitlus jms, mille tõttu on tulemus räbal (loe: ei kujune sellist isiksust, keda saaks pidada haritlaseks (kes ihkab teenida oma rahvast)).
    5) Tiiu soovitab mulle mitte rääkida kogu aeg, et keegi ei taha vastata küsimusele, mis on haridus... Olgu siis veel ja veel täpsustatud, et olen palunud igaliiki haridustegelasi ja nn haridusjuhte kirjutada, mis see on, mida nad peavad oma arutlustes HARIDUSEKS.
    Loodetavasti saab siin igaüks ise aru, et need inimesed, kes räägivad "hariduse andmise" , "hariduses töötamise", "hariduse rahastamise" jms jutte, pole veel saanud aega Tiiu dissertatsiooni, leksikoniartiklite ega jm selliste tekstide lugemiseks, millele tänu oleks võib-olla (?) saanud kujuneda senisest adekvaatsemaks...
    Ka "õpetajakoolitus" või "õpetajaharidus", "haridusinnovatsioonid", või õppekava, õppekorraldus  jms saaksid olla käsitlemise objektiks alles siis kui ALUSMÕISTED ON MÄÄRATLETUD ja selgeks räägitud.
    Vastasel juhul on need jutud sama mõttekad, nagu sõelaga vee kandmine.
    NB! Ühe, ükskõik millise, mõiste sisu määratlemisest ei piisa. Mõisted omandavad tähenduse kontekstis, st on vastastikku seostes ja sõltuvustes.
    Mittesüsteemsed käsitused ei saa rahuldavaks kujuneda.
      Saatsin selle kirja lugeda ka mitmele isikule, kes Haridusfoorumi listis ei ole. Üks neist kirjutas:
Ülo!
Tänan ja olen rõõmus et mõttevahetus haarab kaasa kui kevadene värseke õhk aatekaaslasi
üle Eestimaa!
Sinu vaikival nõusolekul saatsi materjalid ka Euroakadeemia  õppejõududele kellele see arutelu pakub suurt huvi!
----------------------------------------------------------------------
Listis ilmus ka Kaarel Haava arvamus:
Tere!
Huvitav, miks Ülo ei taha aru saada õpetajate õppekavade eest vastutajatest.
Igas instituudis on juhid ja ka õppekavade juhid. Õppekavad kinnitab instituudi nõukogu ja seejärel ka ülikooli nõukogu. Sisuliselt on instituudi nõukogu kõrgeim võim. Seega peaks ta ka täielikult vastutama õpetajate KOOLITAMISE eest.
Kas me siis ei tea, kes on nende nõukogude liikmed ja õppekavade juhid? Need on kõik kodulehtedel kirjas.

Ma viitasin mõne õppekava väljunditele. Need näitavad, et eelnimetatud isikud ei tahagi õpetaja HARIDUST. Väljundites on kirjas nõudmised tunniandjatele.
Aga meil on ju võimalus sõnastada ÕPETAJAHARIDUSE õppekavade eesmärgid ja väljundid.
Muidugi ei saa me ise neid kehtestada, kuid kui pole migit avalikku kriitikat olemasolevatele paberitele, võivad nende paberite tegijad väita, et nende töö ongi parim ja keegi pole veel paremini tahtnudki teha. 
Asume ükskord asja juurde!
           ------------------------
        Raske uskuda, et HTM-s, ülikoolides jm hakatakse varsti eristama haridust ja selle kujunemise eeldusi, eesmärki va vahendit, õigustega kaasnevat kohustust vastutada õiguste kasutamise ja/või kasutamata jätmisega kaasnevate tagajärgede eest.
         Üüratult raske paistab olevat aru saada, et eesmärgid saavad olla vaid SUBJEKTIDEL, et asjadel, tekstidel, kavadel, tegevustel jms ei saa eesmärke olla...
Ülikoolides, ministeeriumides ja Riigikoguski räägitakse edasi õppimisest mõõekavades (mitte ülikoolis või mõnes muus koolis) ja ka õppekavade juhtimisest... Raske on ära arvata, kas on tegemist hoolimatuse, harimatuse, juhmuse, põikpäisuse või millegi muuga.

Haridusminister Jaak Aaviksoo kutsus juba augustis 2013 mõtteid vahetama..

Jaak Aaviksoo kutsus mõttevahetusele, aga siiani pole vastanud...

     23. augustil 2013. a. avaldas ÕPETAJATE LEHT  haridus- ja teadusminister
Jaak Aaviksoo programmilise artikli "Kas Eesti kool on huvitav?".

Saatsin Minister Aaviksoole avaliku kirja:

 MÕTTEVAHETUSE JÄTKAMISEKS

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Tere, lugupeetud Jaak Aaviksoo,

Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister!

            Sinu artikkel http://opleht.ee/7940-jaak-aaviksoo-kas-eesti-kool-on-huvitav/, 23. augustil 2013, äratas suurt tähelepanu ja pani üsnagi palju inimesi arutama mitte ainult koolis toimuva õppe ja selle ühe olulise teguri üle, vaid kogu ühiskonna edenemise eelduste üle üldse. Otsustasin kirjutada Sulle sellel teemal avaliku kirja, sest põhimõtteliselt õige ja vajaliku kõrval on Sinu artiklis minu meelest ka mitmeid küsitavusi, puudusi ja vääratusi. On kiiduväärne, et Sa lõpetasid oma loo üleskutsega kaasa mõelda. Ära siis imesta ega pahanda, et keegi seda kutset kuulda võtab ja et kiituse kõrval on ka täiendusi ja kommentaare.

        Oma vastuskirja saatsin täna täies mahus lahkeks kaasa- ja edasimõtlemiseks haridusfoorumi listi org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee , Õpetajate Lehe toimetusele, mitmele ammusele sõbrale ja haridusküsimustega tegelevale ajakirjanikule - ühiskonna- ja kultuuritegelasele.  Minu (ÜV) vastused ja kommentaarid on avaliku kirjana Sinu teksti sees vahetult käsitletava väljaütlemise järel. Loodan, et nii on kogu mõttekäiku lihtsam jälgida ja ka veidi suurem tõenäosus, et midagi väga olulist ei jää kahe silma vahele. Küllap on niimoodi ka Sinul mugavam mõttevahetust süvendada ja suunata hariduspoliitiliste, haridusteaduslike ja praktiliste lahenduste  leidmiseks.
      Loodan, et alanud mõttevahetuses ei kalluta kaalukeelt mõne erakonna huvi ega mõne isiku mundriau, vaid faktid ja argumenteeritud prognoosid.

Toetavalt ja konstruktiivselt

Ülo Vooglaid

56 66 01 22

--------------------------------
Mida enam inimesi selle problemaatika üle mõtlema asub, seda suurem tõenäosus, et õnnestub leida hõid ideid ning vältida juhuslikke ja muid vigu.

JA: Huvitav oleks teada, kui palju on meie hulgas neid, kellele meeldib õppida. Meeldib niivõrd, et nad kulutavad sellele kogu oma vaba aja. Ilmselt mitte palju. Ometi oleme kõik kunagi niisugused olnud, lapsena – siis, kui me veel lasteaiaski ei käinud, koolist rääkimata. Õppimine on loomulik ja õppimisvõime kaasasündinud. Õpime ennastunustavalt, õppimisele mõtlemata siis, kui kõik on uus ja huvitav. Ja vastupidi – õppimine muutub võimatuks ja vastikuks siis, kui õpitav on luitunud ja igav. Eriti siis, kui väljaspool õppimist (loe: kooli) on nii palju huvitavat. Kas Eesti kool on huvitav?
   
ÜV: Artikli esimesest lõigust kumab läbi, et kõik see, mida koolis tehakse, ongi Sinu meelest õppimine... Paraku ei ole! Koolis on palju tegevusi ja igal tegevusel on oma eripära, oma otstarve, omad eeldused ja toimed.
    Seda, et kogu vaba aeg kuluks õppimisele, tuleb muidugi vältida. Igas eas on inimesel vaja ka sportida, lugeda ilukirjandust, käia teatris, kontsertidel ja näitustel, mängida, matkata, teha tööd... Kõigil on vaja aega omaette mõtisklemiseks, uurimiseks, loomiseks ja puhkamiseks. Aega on vaja ka eakaaslastega suhtlemiseks. Aeg on tervise kõrval eriliselt oluline väärtus – ainus pöördumatu ressurss ja ühtlasi tingimus kõikide teiste ressursside kasutamiseks. Kindlasti ei ole mõistlik nõuda, et keegi kasutaks kogu oma aja õppimiseks.
Vaja oleks teada ja arvestada, et õppimise eelduseks on tekstid ja järelikult saab õppida vaid seda, mis on juba eelnevalt tekstidena sõnastatud.
Siin peaks olema kõne all tegevuste süsteem, mitte aga mingi üks tegevus (õppimine või „õppetöö“, nagu paljudes koolides ikka veel räägitakse).
    Paraku ei käsitata tegevussüsteemi ei Tartu ega Tallinna Ülikoolis ja paistab, et õppimine, õppimise eeldused ja õppimisega kaasnev teadmine on endiselt ähmased ka mitmele HTM ametnikule. Teadmised muutuvad väärtuseks koos arusaamise ja oskusega neid kasutada. Teadmised, oskused, arusaamine ja mõistmine kujunevad aga erinevalt ning kõik nad väärivad hoolikat tähelepanu. Oluline on saavutada teadmiste süsteemsus ja komplekssus, ulatus ja sügavus, kindlus ja  püsivus koos avatusega nende elukestvaks värskendamiseks ning täiendamiseks.
Tulevikku ei saa õppida – tuleviku nägemiseks on vaja saavutada võime mõelda süsteemselt, julgelt, täpselt, loovalt...

    Teada saamise teid on palju. Palju on ka selgeks saamise ja meelde jätmise teid. Tänaseni on aga Eestis veel koole ja kodusid, kus ka tuupimist peetakse õppimiseks...
    Sa kirjutad huvist, kuid meenutan, et huvi kõrval toimib ka tahe. Tegutsemisel on oma osa dispositsioonide süsteemi kõikidel elementidel.
    Mööda ei maksa mõelda ka kohuse- ja vastutustundest. NB! Esimene neist kujuneb läbi kasvatuse, ent teine läbi otsustamiste (läbi tegelike otsustamiste, mitte läbi otsustamismängude!).
    Koolis peab olema ka raskusi. Raskuste ületamiseks on vaja mõelda, otsida põhjusi ja lahendusteid, katsetada ning rõõmustada leidmiste üle, keskenduda, olla visa ja järjekindel... Huvi on õppes nagu igas muuski tegevuses edu saavutamiseks küll vajalik, aga mitte piisav eeldus. Subjekti arengu olulisteks eeldusteks on lisaks huvile ja tahtele ka visadus, vaimsus, järjekindlus, vaprus, mõõdukus, isamaalisus, armastus, usk, sh eneseusk ja eneseaustus, suured eeskujud...
   
JA: Usun, et vastusest sellele küsimusele – kas Eesti kool on huvitav? – koorub välja enamik meie hariduselu probleeme, ja seega võib mõtisklus huvitava kooli üle viia meid lähemale ka lahendustele. Ise vastaksin pealkirjas toodud küsimusele, et meie kool ei ole piisavalt huvitav ja paljude jaoks muutub ta kahjuks piinavalt tüütuks. Eriti poistele.

    ÜV: Eesti HTM-i juhtkond on aastast aastasse ignoreerinud vajadust asendada arvamused teadmistega (lisada arvamuste ja uskumuste kõrvale ka teadmised). Lugupeetud minister, Sa usud, et kui õnnestub vastata küsimusele, kas Eesti kool on huvitav, koorub välja enamik meie hariduselu probleeme.
    Ära seda edaspidi enam usu!
    Seda, et väga-väga paljudel õpilastel ei ole koolis huvitav, tead Sina ja teavad ka paljud teised juba ammu. Vaja oleks avastada ja sõnastada, MIKS neil ei ole huvitav. Vaja oleks teada, millistel eeldustel oleks kool eri eas poistele ja tütarlastele nende arengut soodustavaks keskkonnaks. Seejuures peaks aga arvestama ka seda, et kool on (peaks olema) ühtlasi ka piirkonna arengu tegur, kogukonda integreeriv ja avardav alge, kultuuriseoseid kujundav ja mõtestav jõud jne jms.
Koolivõrgu lõhkumine oleks rahvusriigi katastroof.
Kui mõne kooli juhtkond on kaotanud enesekontrolli ja on kooli nii nässu keeranud, et lapsevanemad viivad oma lapsed mujale, siis on vaja selline juhtkond usalduse kaotamise tõttu välja vahetada, mitte aga kool õpilaste vähesuse tõttu sulgeda. Kooli sulgemine muudab piirkonna elamiskõlbmatuks.
Sa kirjutad, et usud... Paljud avaldavad nüüdisajal aina arvamusi, ja praegu paistab, et usust ja arvamustest piisab. Ega Sul tegelikult muud ju üle jäägi kui arvata ja uskuda, sest  HTM-s ei ole veel kuigi palju teaduslikult põhjendatud teadmist. Vähe sellest! Pole ka ühtegi mudelit, mille abil oleks võimalik seda, mis muretsema paneb, käsitada probleemina, Probleemina ei ole veel käsitatud ei kooli ega koolivõrku, ei õpet ega õppimist, ei haridust ega haridussüsteemi... Võib tunduda uskumatuna, aga olukord on kujunenud juba selliseks, et teaduslikku uuringut pole HTM-il ka parima kavatsuse korral enam kuskilt tellida, sest Eestis ei ole enam ühiskonnauuringuks suutelist laborit. Teooriate (mudelite) puudumise kõrval pole ka metodoloogiat (printsiipide süsteemi, mida oleks uuringus vaja arvestada) ega metoodikat usaldatavate algandmete kogumiseks, töötlemiseks ning analüüsiks, st usaldatavate faktide tuvastamiseks ning järelduste, ettepanekute ja soovituste tegemiseks.
Tead ju isegi, et tellitud ja tehtud on üksnes kirjeldusi ja küsitlusi. NB! Küsitlus ei ole uuring – küsitlus on meetod algandmete kogumiseks. Küsitlusega saab koguda arvamusi, mis iseloomustavad vastajaid (arvajaid), mitte seda, mida küsitakse!
   
JA: Just, meie kool muutub tüütuks. Samuti nagu lapsed tüdinevad mõnest tihti väga heast ja kallistki mänguasjast. Kool on uus ja huvitav, kui sinna minnakse – ootusärevuses esimesse klassi või uude kooli, ilmselt ka iga õppeaasta alguses, kui ei tea veel täpselt, mis ees ootab. Kool hakkab tüütama, kui seal lihtsalt ollakse või käiakse. Mõelgem sõnumite erinevusele lausetes „Ma käin tööl” ja „Ma töötan”. Kooliga on ilmselt sama lugu.

    ÜV: Võimalik, et osa õpilasi tüdineb õppest seetõttu, et õpe ei ole jõukohane, õppida on liiga palju, selgeks ei saa ja peale ebameeldivuste ei kaasne õppega suurt midagi. Võib ka olla, et osale õpilastest muutub õpe mitte ainult tüütuks, vaid lausa vastikuks seetõttu, et õpe on korraldatud trafaretselt ja mehaaniliselt. Paraku on võimalik, et tüütuks muutub hoopis õpetaja, kes käib „tööl“, krunn kuklas, hääl kile ja pea tühi.
Kõik teavad, et õpilasi saab innustada ainult selline inimene, kes on ise innustunud. Ka uurima ja looma saab lapsi innustada, vaimustada ja julgustada vaid see, kes on ise vaimustunud ja pühendunud, kes on midagi loonud ja uurinud. Õpetaja, kes on tüdinud, väsinud ja pahur, muutub hoolimatuks. Selline ei saa õpilaste huvi ei äratada, süvendada ega avardada, rääkimata nende vaimustamisest ja innustamisest või neile eeskujuks olemisest.

JA: Psühholoogid võivad täpsustada, aga õpitulemus on üldjoontes kahe asja korrutis: uudishimu korda õpiaeg.

    ÜV: Nii primitiivne käsitus ei saa kedagi kaunistada. Loodetavasti sattus see mõttejupp siia teksti kogemata, aga psühholooge polegi vaja selle juurde appi kutsuda. Jaak, iga õpetaja peaks tundma terve inimese psüühilisi protsesse, seisundeid ja nähtusi (NB! mitte ainult nägemistaju), ning igal õpetajal peaks olema ka põgus ettevalmistus psüühikahälvete ja nende põhjuste märkamiseks.
Selleks et prognoosida, seletada ja korrigeerida õpilaste käitumist, on õpetajal vaja ettevalmistust mitte ainult psühholoogias ja psühhiaatrias. Vaja on ettevalmistust orienteerumiseks ka õpilaste mikro- ja makrokeskkonnas, st senisest tunduvalt paremat ettevalmistust nii sotsiaalpsühholoogias kui ka sotsioloogias. Praegu ei ole Eesti õpetajatel ja koolijuhtidel sellist võimalust, tänu millele nad saaksid professionaalselt orienteeruda nii inimsuhetes kui ka suhtlemises-kohtlemises (sh kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemides).

JA: Kui huvi on nullis, on tulemus ümmargune null ka siis, kui tunniplaani järgi peaks asi ammu selge olema. Seepärast olen ma väga skeptiline kõiksugu ettepanekute suhtes, mille otsene või varjatud sisu on õppeainele eraldatud tundide arvu suurendamine või kooliaasta pikendamine. Selle kivi all vähke pole.

    ÜV:  Sa usud, et tundide arvu ja õpilaste teadmiste-oskuste-arusaamise... (loe: õppe ja kasvatuse kvaliteedi) vahel seost ei ole. Küllap peaksid vaatama, millistest tundidest siis jutt käib, kui asutakse järeldusi tegema. HTM-i juhtkond loodetavasti teab, milline osa Eesti koolis toimuvast õppest on trafaretne ja primitiivne. Enne tundide arvu järjekordset kärpimist oleks vaja vaadata ja avalikustada, millised tunnid kuidas toimivad. Ehk Sul õnnestub ka ülikoolides selgitada, et õpetada saab lapsi (inimesi), mitte aineid ja klasse.
Muide, ka ülikoolides napib õppejõude, kellel on pedagoogika- ja andragoogika-alane ettevalmistus.

JA: Samasse ritta asetub õppekavade pikkus. Meid kõiki peaks mõtlema panema olukord, kus kutseõppeasutus pakub müüjakoolitust 2,5-aastase õppekava alusel ja tööandjad müüjatööd 2,5-nädalase väljaõppe järel. Muidugi, mehaaniliselt ei saa neid asju võrrelda ning ju erinevad ka sisu ja kvaliteet, ent üks on siiski selge – huvi õppimise vastu ja sellest tulenev õpiintensiivsus erinevad mitu korda. Loodan väga, et käivitunud õppekavade reform kutsehariduses pöörab tähelepanu ka sellele küsimusele.

    ÜV: Mehhanistlik käsitus viib enamasti rappa. Lootus, et õppekavade reform nn kutseõppes viib varsti sihile ja võimaldab saavutada rahuldavaks peetava olukorra, on esialgu asjatu. Nn kutsehariduse kohta sõna võtnud „kaalukad“ isikud ei ole suutnud veel selgeks saada, mis on eriala, mis on kutse ja mis on amet ning milles peaks seisnema erialane, kutsealane ning ametialane ettevalmistus. Siiani pole ka kuskilt veel näha, et need isikud eristaksid õpet ja haridust, rääkimata õppesihtidest ja -eesmärkidest või õppe vastavusest ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ning tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.
    Tähelepanu pööramisest üksi ei piisa! Ruumidele, seadmetele ja territooriumile on kõik need aastad „tähelepanu pööratud“, aga tervikuna on olukord endiselt räbal, sest personal on endine (endiste arusaamade ja hoiakutega).

JA: Tänapäeva maailm erineb põhjalikult kahe sajandi tagusest, kust suuresti pärinevad tänapäeva kooli loogika ja õpetuse arhitektuur. On teadmised, sajandite tarkus – oma terviklikkuses ja loogilistes seostes ilusti õppekavasse kirja pandud – ning kasvav põlvkond, kes peaks selle omandama. Teadmiste hoidja ja kandja on õpetaja, kes jagab õpilastele koolitarkust ja kontrollib selle omandatust. Õppekava tuleb läbi võtta – kes omandab 100%, saab hindeks viie, kes allapoole, kukub läbi või jääb istuma. Niisugust maailma ei ole enam, aga niisugune kool on. Lapsed saavad sellest aru …

Tänapäeva tõde on, et uue info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga. Seda ei ole juba ammu võimalik „ära õppida”. Ja pole ka vaja, sest oluline osa sellest on meist vaid hiirekliki kaugusel.

Veidi täpsemalt – kliki kaugusel on ta neist, kel hiir on lapsena käe külge kasvanud, teistega on asi keerulisem. Kui teil on vaja ehitada majale terrass või küpsetada prantsuse sibulakook, leiab teie 12-aastane laps või lapselaps YouTube’ist lahenduse kiiremini kui teie oma kogemuses või retseptiraamatus sobrades. Lõikuvate kõõlude teoreemist ja keisri sünnipäevadest rääkimata.

    ÜV: Selles kõiges saaks Sinuga täielikult nõustuda, kui soostuda, et kõik lapsed on enam-vähem ühesugused. Paraku nii see ei ole – mingit keskmist õpilast ei ole! On eri eas poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, kelle füüsilised ja vaimsed eeldused, võimed, huvid ja vajadused, mälu, fantaasia, temperament, iseloom... võivad väga suurel määral erineda.
    Õppekavad, õpikud, töövihikud jms on koostatud naiseliku loogika kohaselt ning on mõeldud (ja ka enam-vähem sobivad) alalhoidlikele usinalt kõike-ära-õppivatele tüdrukutele. Poiste ja tütarlaste arengutrajektoorid on aga erinevad, huvid on erinevad, taotlused on erinevad, enesehinnangu alused on erinevad!
    Erivajadustega lapsed oled jätnud seekord sootuks kõrvale. Küllap Sa tead, et erivajadustega lapsi tuleb igal aastal juurde rohkem kui eelmisel aastal. Pikaajalise ravi ja õppe ühitamiseks omal ajal loodud internaatkoolid on tänaseks saadetud hingusele, aga asemele ei ole suudetud luua midagi sellist, mis laseks kedagi kiita.

    Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud on visalt võidelnud oma õiguse eest kirjutada üle riigi kehtivaid nõudeid õppesisu, õppemahu ja –korralduse nivelleerimiseks. Nad on kiivalt jälginud, et nende käest ei libiseks ära kõigile ja kõigele käskude ning hinnangute andmise õigus ning samas ei kujuneks kohustust reaalselt ning avalikult vastutada oma tegevuse ning tegematajätmiste tagajärgede eest.
       Haridussüsteemi kiitmisel on ametnikud toonud argumendiks
    õpilaste saavutusi rahvusvahelistel olümpiaadidel ja
    näitajaid PISA testis.
           Ehkki keegi seniajani ei tea, mida PISA test tegelikult näitab, ja kõik teavad, et olümpiaadidele saatmiseks luuakse mõningatele silmapaistvalt andekatele õpilastele eritingimused, on see „argumentatsioon“ siiani kasutusel kogu koolivõrgu ja nn haridussüsteemi kiitmiseks. Küllap Sul oleks vaja senisest selgemini rõhutada, et pettus, eriti veel enesepettus kotis ei püsi ja meile ei sobi.
           Oluline on hoomata tervikut.
Oluline on, et kogu elanikkond oskaks kiiresti ja täpselt lugeda-kirjutada ja arvutada, mõtelda ning rääkida nii, et jutul oleks mõte sees. Oluline on olla adekvaatne, aus, õiglane, hooliv, töökas... ühiskonna  liige ja kultuuri esindaja. Õpe ilma kasvatuseta on sama mõttetu, nagu kasvatus ilma õppeta!

JA: Tänapäeva maailm on agressiivne – ta trügib teile ligi läbi arvutiekraani, ründab tänaval ja töökohas, nõuab tähelepanu ja sunnib teid pidevalt uute ülesannetega toime tulema. Samamoodi, ja palju nooremalt, kui me teame või vähemasti sooviksime, on sellele maailmale avatud lapsed, ka nemad peavad pidevate (ahvatlevate) väljakutsetega toime tulema, ja selleks pole vaja mitte niivõrd teadmisi, kuivõrd oskusi. Oskusi tulla toime ja probleeme lahendada, on vaja elulisi oskusi. Ja koolist neid ei kahjuks ei saa, seepärast ei ole kool asjakohane ega seega huvitav. Mõttetu koht, ütlevad paljud noored ja lahkuvad. Eriti poisid, kel väljakutsetega rinda pistmine loomuldasa veres.

    ÜV: Jaak, maailm ei ole ei agressiivne ega leebe; agressiivsed võivad olla inimesed, kes käituvad teistest hoolimata või loodavad elada teiste arvel.
    Sa märgid tegutsemise eeldustena teadmisi ja oskusi, aga ei maini ei arusaamist ega mõistmist, ei usku ega usaldust, ei au ega väärikust...
    Tegutseda saab isiksus kui subjekt. Paraku pole HTM-is veel subjekti mõistet ja  kõlbelist  problemaatikat on seal üritatud seostada vaid väärtustega. Kriipsutame siis alla, et toimivad mitte väärtused, vaid kogu dispositsioonide süsteem. Ka väärtused toimivad mitte omaette, vaid koos normidega, nagu ka müüdid koos tabudega ja aated koos ideaalidega.

JA: Kool peaks olema huvitav, pakkuma rõõmu ja rahuldust. Õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale. Aga tegelikkus on sellest ideaalist kahjuks kaugel. Ja vast pole liiast väita, et kaugeneb üha. Sedavõrd, kuivõrd me ei suuda ületada kasvavat lõhet elu ja kooli vahel. Eesti koolilaste teadmised (ja mitte ainult raamatutarkus) on head, rahvusvahelises võrdluses isegi silmapaistvad – aga rahulolu kooliga madal, silmapaistvalt madal. Sama sõnumit kannab poiste väljalangus koolist, mille tulemusena oleme ülikooli lõpuks kõige suurema soolõhega riik Euroopas. Muidugi pole siis üllatus meesõpetajate peaaegu et puudumine Eesti koolist. Meil on probleem!

    ÜV:  Muidugi peaks koolis olema huvitav. Paraku ei ole HTM-is veel teadmist selle kohta, miks ei ole huvitav. Pole teada, millistel eeldustel saaks kool pakkuda rõõmu ja rahuldust nii õpetajale kui õpilasele, nii õpilaste vanematele kui ka vanavanematele. Selle teksti järgi võib arvata, et Sinu arvates piisab õppemahu kardinaalsest vähendamisest.
    Ülekoormusest ja selle tagajärgedest on räägitud (arvamusi avaldatud) aastast aastasse. Sellest pole PGS-i koostajad veel välja  teinud. Kas Sa tead, kes veel ei tea, et ülekoormuse tõttu pole tundides võimalik millessegi süveneda? Kes ei tea, et ülekuhjatud õppekava tõttu kujuneb õpe pealiskaudseks tormamiseks? Sunduse abil on üritatud seda lõhet usinalt varjata ja siluda, ning seetõttu (?)  pole söandatud ette võtta ka mingeid uuringuid.
    Õpilased ei ole ühesugused!
    Neil, kellel on suurepärane mälu ja kujutlusvõime, hea tervis ja intellektuaalselt ning vaimselt rikas ja usaldav kasvukeskkond, ei ole koolis liiga raske. Kadi-Liis Saar, kes on olnud peastarvutamise maailmameister ja ka paljukordne omaealiste Eesti meister tennises, naerab õpperaskusi käsitava jutu peale. Talle ei valmistanud ka erilisi raskusi lõpetada Suurbritannias vahetusõpilasena kaks klassi korraga, sest seal olevat olnud liiga lihtne. Muigama pani teda vaid see, et tal tuli Eestis gümnaasiumi lõpetamiseks sooritada veel ka kõik siinsed tavapärased lõpueksamid...

JA: Me ju teame seda probleemi, aga pole leidnud lahendust. Miks? Arvan, et teame ka lahendust, aga ei julge kõva häälega välja öelda. Veel vähem julgeme asuda probleemi lahendama. Veidi kulunud, aga asjakohasel moel võiks öelda, et teeme kõiki asju õigesti, aga teeme valesid asju. Tunnistagem endale – me ei suuda, pole kunagi suutnud kõike õppekavasse kirjapandut õpilastele selgeks õpetada. Veelgi enam, seda polegi vaja. Aga midagi maha tõmmata me ka ei söanda.

    ÜV: Kes väidab, et „me teame seda probleemi“, see minu meelest kas liialdab, mõtleb millestki muust või üritab kellelegi puru silma ajada.
    NB! Haridust kui probleemi ei ole Eestis isegi veel püstitatud, rääkimata selle probleemi põhjuste tuvastamisest. (Kui ma olen Sinu meelest selles küsimuses halvasti informeeritud, siis palun, et Sa saadaksid lingi nende mudelite leidmiseks.)
Sul on ilmselt õigus, kui Sa väidad, et Eestis püütakse vanas (kõlbmatuks vananenud) rööpas võimalikult hästi edasi tegutseda ja ennast kiita.
    Sa mainid, et kunagi pole suudetud kõike seda, mis on õppekavas kirjas, õpilastele selgeks õpetada. Tundub, et seda märkust võib pidada nii etteheiteks kui ka kahetsuseks. Tegelikult ei suuda keegi ka tulevikus õpilastele kõike selgeks õpetada... Teadmisi omandavad inimesed mitmel teel, neist kõige formaalsem on õppimine. Lisaks õppimisele on ka vahetu ja vahendatud kaemus, katsetamine, uurimine jne. Inimesed võivad mõelda ja avastada, seostada, modelleerida ja ekstrapoleerida, süstematiseerida ja klassifitseerida, analüüsida, sünteesida ning välja mõelda...
Õppekava kärpimine ei tähenda ühtlasi ja automaatselt seda, et suurenema hakkab õpilaste iseseisva mõtlemise oskus ja et reproduktiivne õpe hakkab asenduma produktiivse õppega. Eesti õpetajal ei ole selleks vajalikku ettevalmistust ja paistab, et napib ka entusiasmi.
Milliste meetmetega Sa loodad ümber korraldada õpetajate ettevalmistuse ja täiendusõppe ning saavutada nii õpetajate kui ka koolijuhtide rahuldava kutse- ja ametialase sobivuse?
Milline on kavandatud reformi ajakava ja eelarve?

JA: Et meie kool muutuks huvitavaks, et sinna mahuks rohkem elu ja koolirõõmu, tuleb üle jõu käiv koorem õlgadelt maha visata. Otsustavalt.

    ÜV: Igasse kooli on tõepoolest vaja rohkem elu ja rõõmu. Paraku pole veel olnud kuulda ega näha katset välja selgitada, miks on koolides enamasti soovitavale vastupidine olukord. Kas Sa tead, miks paljudes koolides domineerib suhtlemise asemel kohtlemine? Õppekava kärpimine seda stiili ei muuda.
    Räägitud on koolikiusamisest, õpilaste, eriti poiste, väljalangevusest ja alaväärsusest, spikerdamisest jm üldlevinud pettuse vormidest, suitsetamisest, alkoholi ning narkootikumide tarvitamisest, aga nende nähtuste ja protsesside põhjusi ei ole keegi söandanud seni veel süsteemina käsitada ja avalikult sõnastada.
Õnneks on Eestis ka koole, kus on vastastikku üksteist usaldav koolikogukond, kus nii õpilaste kui ka õpetajate vahel valitsevad sõbralikud suhted, kus õpetajad käsitavad õpilasi subjektidena (mitte manipuleerimise objektidena), kus saadakse aru, et subjekti arengu eelduseks on looming, kus jagub tähelepanu, ruumi ja aega tegelemiseks nii spordi, loomingu kui uuringutega ja põhiprotsessiks peetakse õpilaste arengut, mitte „õppetööd“.
Kui õpilased ja õpetajad suhtlevad (mitte ei kohtle üksteist), kandub see üle ka kogukonda. 
    Olukorras, kus õppe keskmes on hindamine ja harrastatakse igatliiki pingeridade koostamist selliste „näitajate“ alusel, mille sisu ja tähendust ei oska ükski asjamees ära arvata ega selgitada, rakendatakse kehtiva praktika õigustamiseks igatliiki demagoogiat ning seletatakse, et just hindamine ja sellega kaasnev sundus (hirm) ongi kõrge õppeedukuse saavutamise kõige tähtsam hoob... Kui HTM-is ja ülikoolides ei õnnestu aru saada, et kooliformalismi juureks on põhjendamatu hindamine ja et hindamishullusest vabanemine on koolides normaalseks peetavate suhete ja suhtlemise kujunemise asendamatu eeldus, ei ole ka õppekava radikaalsest kärpimisest loota kuigi palju kasu.

Seda otsustavust on vaja eelkõige aineõpetajaile ja spetsialistidele. On vaja eneseületamist, mis peaks ammutama jõudu arusaamisest, et tähtis ei ole mitte aine maht, vaid selle kasutamise oskus. Hästi jämedates joontes võiks üleskutse kõlada nii: „Poole vähem, aga poole paremini!”

JA: Poole vähem tähendaks kõigi ainekavade mahu kahandamist poole võrra. Ilmselt oleks praktilisem mitte asuda uusi ainekavasid koostama, vaid jagada lihtsalt olemasolev kahte lehte: tähtis tuumik ja seda täiendav materjal. Poole paremini tähendaks materjali tugevat sidumist tegeliku elu ja praktiliste probleemidega. Poole paremini tähendaks ka rohkem meeskonnatööd ja interdistsiplinaarsust. Need eesmärgid pole ju midagi uut – kehtiva õppekava üldosa rõhutab ka praegu õppe eesmärgi ehk õpiväljundina teatud pädevuste kujundamist ning rõhutab nn läbivate teemade tähtsust, kahjuks on aga ainekavad jätkuvalt ainemahu ikke all.

    ÜV: Loodetavasti saavad ka reformi vastased aru, et „poole vähem“ ei tähenda seda, et praegu kehtivast õppekavast võib järele jääda just täpselt 50%. Mehaaniline „lähenemine“ ei rahuldaks kedagi ja tooks kaasa vaid uusi arusaamatusi. Sisuline vahetegemine võib aga õnnestuda, kui selle ülesande täitmine usaldatakse neile, kes ei pea varem tehtud rumalusi õigustama ega varjama.
    Olen korduvalt rõhutanud, et haridussüsteem ei ole pelgalt koolivõrk! Haridusotstarve on ühiskonna kõikidel institutsioonidel. Seetõttu oleks vaja käsile võtta mitte ainult see problemaatika, mis on koolide kontekstis, vaid ka kõik see, mis moodustab haridusruumi kui terviku. Kõik justkui saavad aru, et haridust ei saa keegi kellelegi kuidagi anda, aga ikka räägitakse „hariduse andmisest“. Räägitakse ka „hariduses töötamisest“, „hariduse rahastamisest“... Muidugi võib öelda, et me mõtleme õigesti, aga räägime nii, nagu parajasti juhtub. Võib olla, et turul pole tõesti oluline, kuidas keegi haridusest või kultuurist räägib, aga Riigikogus ja Valitsuses keelelodevus ei sobi.

JA: Õigus on ka neil, kes väidavad, et enne ei muutu midagi, kui eksamite, taseme- ja kontrolltööde sisu ja nõuded ei muutu. Kui eksamitel küsitakse lahendusi ja vastuseid näidisküsimustele ja -ülesannetele, siis seda just õpitaksegi. Kui aga palutakse pakkuda lahendusi probleemidele, siis pühendatakse ka õppides põhitähelepanu just selliste oskuste arendamisele.

    ÜV: Küllap on tõesti õigus neil, kes näevad kooli ängistava formalismi juurt eksami-, taseme- ja kontrolltöödes. Samas vajab rõhutamist, et „näitajate tootmine“ ei ole õppe ja kasvatuse tulemuslikkuse (hariduse kvaliteedi) kindlustamise huvides.
Kõik koolid EI PEA olema ühesugused! „Kallakute“ kontseptsioon väärib uuesti läbi mõtlemist ja vähemalt katsetamist.
    Küllap tuleks välja mõelda uus lahendus nii põhikooli kui ka nn kutsekooli ja gümnaasiumi, kõrgkooli ja ülikooli lõpetamiseks nii, et tähelepanu keskmes oleks ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT, mitte aga need teadmised ja oskused, mis on kunagi kusagil koostatud õppekavas ette nähtud. Muidugi tuleks õpe korraldada ka nii, et XII klass ei oleks edaspidi enam peamiselt riigieksamiteks drillimise aeg. Kui koolis peetakse ainsaks (rohkem või vähem varjatud) eesmärgiks õpilaste pääsemist ülikooli või vähemalt (rakenduslikku?!?) kõrgkooli, siis pole kuigi oluline, mida minister arvab õppekavast ja õppe elukaugusest. Siis pingutatakse sihiteadlikult hoopis ühes teises suunas. Siis ei ole oluline, kas gümnaasiumi lõpetanud isik on saavutanud valmisoleku vastutustundlikult
    - tegutseda ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana,
    - rajada oma kodu ja perekond,
    - hoida oma perekonda, kogukonda ja ühiskonda,
    - kaitsta ennast ja oma lähedasi, loodust, kultuuri, tervist, vabadust, iseseisvust, kodu ja kodumaad – kui vaja, siis ka oma elu hinnaga,
    - töötada,
    - luua,
    - uurida,
    - juhtida,
    - sidustada,
    ...
Kui ülikoolid oma hoiakuid ja nõudeid ei muuda, pole õppekava radikaalne ning totaalne muutmine üldse mõeldav.
JA: Et kool muutuks huvitava(ma)ks, on vaja muidugi palju enamat – muutuma peab mitte ainult koolikogukonna, vaid kogu ühiskonna mõtteviis ja käitumismallid, ja see kõik võtab palju aega. Aga kui algust ei tee, siis ei muutu ka aastakümnetega midagi.

    ÜV: Sul on kahtlemata õigus, kui Sa rõhutad, et muutuma peavad mitte ainult õppeasutustes ja nende ümber askeldavad (riigi- ja omavalitsus)ametnikud, vaid koolikogukonnad ja ametkonnad tervikuna. Olulisi muutusi on vaja kogu ühiskonna mõtteviisis ja käitumismallides.
Esimene samm on astutud. Nüüd oleks vaja aega viitmata esmalt täpsustada, mida oleks vaja saavutada ja siis täpsustada juba koos ajakavaga, kes peab mida a)hoidma ja b)muutma – millal, kus ja kuidas, kellel on selleks vajalikud õigused ja kes peab siis ka vastutama selle eest, mis hakkab muutmise/hoidmise tõttu (kohe ja hiljem, avalikult ja varjatult) juhtuma. Muidu võib juhtuda, et ka „lapsed lendavad koos pesuveega välja“.
 Sõnaselgelt ja avalikult on vaja välja öelda, milliseid printsiipe on vaja tingimata järgida ning milliste kriteeriumide alusel (kus, millal ja kelle ees) antakse hinnang reformi korraldajatele, reformi kulgemisele ning selle tulemustele-tagajärgedele. NB! Hämamine oleks seejuures kohatu. (Küllap paljud mäletavad, et II maailmasõja ajal nimetasid mõlemad pooled taganemist „rindejoone õgvendamiseks“. Koolide sulgemist on Eestis nimetatud aga „koolivõrgu optimeerimiseks“.) Kõik saavad aru, et õppekava (radikaalne) kärpimine võib kaasa tuua ka klassitundide arvu vähenemise, ent see ei muuda õpetaja koormust väiksemaks, vaid hoopis tunduvalt suuremaks.
Ükskõik millise üksiku õppeteguri muutmisega ei kaasne peale segaduse suurt midagi. Haridusreform on üleriigiline innovatsioon ja see saab õnnestuda vaid süsteemse käsituse korral.
    HTM-i juhtkond on siiani vältinud hariduspoliitika ja -praktika arutamist väljaspool oma kitsast ringi. Kuulata on armastatud peamiselt ennast. Olnuks teisiti, oleks Eesti mitte kriisis, vaid tõusuteel.
Vähemalt kümme aastat on tehtud ettepanekuid korraldada rahvusliku kasvatuse IV kongress, aga seni tulutult. Aeg oleks teadvustada ja siis ka avalikult välja öelda, et haridusproblemaatika ei ole pelgalt pedagoogide arutada ja otsustada! Pedagoogid peaksid muidugi teadma, kuidas õpet ja kasvatust korraldada, ning oskama seda ka teha. Õppe ja kasvatuse sisu, mahu ja korralduse üle on aga pädevad kaasa rääkima iga ala asjatundjad, sh lapsevanemad, kellel on Põhiseaduse järgi ainsana õigus otsustada oma laste haridustee üle.
Haridus on riigi, iga piirkonna ja valdkonna edenemise oluline eeldus. Seejuures tuleb ikka ja jälle rõhutada, et HARIDUS EI OLE SEE, MIDA KOOLIS TEHAKSE JA KOOLIS ANTAKSE! Fenomenina on haridus kultuuri funktsioon, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste ühtsus, isiksusliku ja subjektse oleku ning käitumise ühtsus, arusaamise ja mõistmise ühtsus ning mineviku tundmise ja tuleviku aimamise ühtsus. Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada. Vaja on teada, milleks kõigeks on eri eas poistel ja tüdrukutel, meestel ja naistel vaja valmis olla ning milles see valmisolek seisneb.
Selleks et näha haridust ja hariduse tegureid, on vaja leida ja avada veel vähemalt kuus vaatepunkti.
           Me arutame siin küll peamiselt hariduse ja harituse tegurite üle, ent anname ühtlasi endale ning loodetavasti ka teistele aru, et haritus (st haritud olek, mitte aga kusagil kuidagi koolis käimine või mingi kooli lõpetamist tõendav dokument) kujuneb väärtuseks alles koos informeerituse ja kogemustega. Tegutseb mitte haridus, vaid isiksus kui aktiivne alge, kes tahab olla aus ja õiglane, töökas ja järjekindel, hooliv ja väärikas...
Viimastel aastakümnetel on Eesti ühiskonda imbunud edukultus. Koostöö asemel ülistatakse konkurentsi, üksteisele vajalike eelduste loomise asemel õhutatakse vastanduma, järjekindla visa töö ja süvenemise asemel ahvatletakse aina meelt lahutama, aega surnuks lööma, projekte kirjutama ja ennast põletama.
Haridusreform saab õnnestuda, kui see hõlmab kogu rahvast, st läbib kõiki regulatsiooni- ja juhtimistasandeid ning kõiki eluvaldkondi.
    Kuni riigis, sh erakondades, riigikogus, valitsuses ja omavalitsustes ei peeta vajalikuks kehtestada kompetentsuse nõuet ning riik ja tegevused selle alasüsteemides on edasi- ja tagasisidestamata, seni ei saa kehtestada personaalse vastutuse printsiipi ja kogu sellel jutul, mida aetakse „hariduse“ kohta, ei ole sellist tähendust, mida oleks vaja kuskil arvestada.
    Ühiskonnas (kogukonnas, perekonnas, ...), kus inimesed tunnevad end absurdisituatsioonis (st kus näib, et rahuldavat väljapääsu ei ole), on suur tõenäosus, et nad võõrduvad nii riigist kui ka kultuurist, tööst ja sõpruskonnast. Kui see juhtub, siis hakkavad üha rohkem maad võtma kompensatoorsed surrogaat-tegevused. Asjatundlikkus, töökus, järjekindlus jms lakkavad siis olemast ideaalid ja hariduse asemel hakatakse vajalikuks pidama hoopis õppes käimist tõendavaid tunnistusi.
    Õpilasi on võimalik sundida midagi ära õppima, teadma ja oskama, aga neid ei saa sundida aru saama ja mõistma. Keegi ei saa kedagi sundida armastama oma kodumaad, austama ja usaldama oma riigi juhtkonda, uskuma paremasse tulevikku jne. Ausus ei kujune ei väärtuseks ega normiks, kui ümberringi lokkab ebaõiglus, petmine ja ahnitsemine, kui räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat või ei tehta üldse mitte midagi.

Formaalsete vahenditega saab tekitada kära ja teha muutusi õppeasutustes, ent ei ole võimalik saavutada ootustega kooskõlas olevaid nihkeid hariduses. Eesti jääb kultuurrahvaste hulka püsima vaid sel juhul, kui taas seatakse prioriteediks kultuuri, hariduse ja teaduse ühtsus.
   
    Võõrandub selline ühiskond (ka kool!), kus inimene on muudetud mingite eesmärkide saavutamise või ülesannete täitmise vahendiks. Kui inimesed tunnevad, et riik on pöördunud oma loojate vastu ja on muutunud neile vaenulikuks jõuks, muutub riik (loe: kogu institutsionaalne süsteem, sh kool) neile vastikuks, olenemata sellest, kui kõlavad ja pikad on mingid programmilised tekstid, sh õppekavad. Nähtumuslike meetmetega ei saa olemust muuta.

JA: Haridusministeerium hakkab algaval õppeaastal õppekavasid ja eksamiküsimusi üle vaatama ning tahaks talvevaheajaks teada anda, kuhu oleme välja jõudnud. Iga hea mõte ja hüva nõu on seejuures teretulnud.

    ÜV: Muidugi on hea teada, et minister ei kavatse alustada oma ideede realiseerimist kunagi aastate pärast, aga vaja oleks teada ka seda, milliseks tähtajaks püüab HTM valmis saada haridussüsteemi kui PROBLEEMI käsituse. Siis saab asuda täpsustama, milliseks tähtajaks peaks olema tuvastatud, sõnastatud ja avalikustatud haridussfääris kujunenud vastuolude põhjused (st kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem) ja mis ajaks peaks olema rahvale esitatud meetmete eelnõu nii praeguseks kujunenud kitsaskohtade põhjuste kõrvaldamiseks kui ka vajaliku olukorra saavutamiseks.
Ju Sa saad aru, et HTM-i ametnikud ei saa seda ülesannet omapäi täita?

    Eestis on alatihti räägitud, et hariduselu korraldamise eeskujuks oleks vaja pidada Soomet. Paraku on praktikas toimitud Soomele vastupidises suunas. Soomes rõhutatakse, et õppe ja kasvatuse keskseks teguriks on õpetaja, kes on küllalt vaba, et ise otsustada, mis on õppes oluline. Soomes mitte ainult teatakse, vaid ka arvestatakse seda, et vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise ning et otsustamiseks peab olema küllalt iseseisev ja vaba.
    Juba vanas Roomas teati, et kui olukord on räbal, siis ei maksa lisada ettekirjutusi – siis tuleb anda vabadust.
    Varsti saame näha, mida Sa mõtlesid, kui kirjutasid, et iga hea mõte on teretulnud. Siiani on HTM-i ametnike hulgas andnud tooni isikud, kes mängivad kuulamist, ent tegutsevad ikka nii, nagu pähe tuleb ja heaks arvavad.
    Reformide õnnestumise üheks vajalikuks eelduseks on see, et need, kes üllitasid nüüd juba kõlbmatuks vananenud süsteemi ja selle olulisi osi, asuvad tegelema millegi muuga.

Toetavalt ja konstruktiivselt
Ülo Vooglaid
56 66 01 22
--------------------------------
MINISTER AAVIKSOO EGA KA ÜKSKI TEINE NÖ HARIDUSAMETNIK EI OLE SELLES KIRJAS MAINITU KOHTA AVALIKUÖT VASTANUD ÜHTKI SÕNA,
      Seejuures peaksime ehk meenutama, et president Ilves kutsus oma aastapäevakõnes arutama...

"Huvitava kooli" loomise mõte paistab siiski elus olevat. 04, jaanuaril  korraldas HTM Tallinna Ülikooli Filmi- ja Meediakoolis algatuse Huvitav Kool mõttekoja, milles  osales ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt. (Kommentaare vt siitsamast.

Targemaks saab uurides, mõeldes, avastades, mõtestades...

 Targemaks saab uurides, mõeldes, avastades, mõtestades...

Täna lugesin artiklit sellest, kuds Etioopia ühes kolkakülas anti lastele võimalus kastist mingeid karpe võtta ja üllatuseks avastada, et karbis on mingi elektrooniline vidin (päiksepatareidega e-pad.  (vt   http://www.ami.ee/kuidas-toimub-oppimine/ )  Keegi kellelegi midagi ei õpetanud, aga kõik olid õhinaga tegevuses ja said päris kiiresti edsi...
 Olen tänulik selle huvitava ja mõtlemapaneva  sõnumi avaldamise  eest.
 Paraku ei sisalda tekst vastust pealkirjaks olevale küsimusele. Kui nad tahavad edasi minna, peavad nad võtma käsile TEGEVUSSÜSTEEMI.  Vaja on avada paradoks, et käsitades õppimist ei ole võimalik saada  selgust õppimise kohta. Vaatluse alla tuleb võtta tegevussüsteem, mille kõik elemendid sisaldavad mingil määral antud süsteemi teisi elemente  (teisi tegevusi). Teiste sõnadega: õppimine sisaldab pisut uurimist, pisut töötamist, loomist, mängimist jne, nagu ka töötamine sisaldab pisut õppimist, uurimist, mängimist, loomist jt tegevusi.

Antud juhtum oli hea näide avastusliku õppe kohta. Seal ei saanud lapsed üldse midagi ÕPPIDA. Neil avanes võimalus avastada, uurida, luua (enda jaoks) seda, mida polnud kuskilt saada. Pole kahtlustki, et see oli lastele väga põnev. Lisaks e-padile said nad selgemaks muudki ja tublimaks paljus muuski mõttes: muutusid enesekindlamaks, lisandus eneseusku, usku tulevikku, võimekusse...

Kas võib juhtuda, et õpetaja ja õpiku, töövihiku ja hindamise kaudu korraldatud reproduktiivne „õppimine“ kahjustab lapsi?

Saatsin kirja õpetajate listi ja palusin neid, kes on õppimise üle veidi (päris palju?) mõelnud, kirjutada,
1)    kes on õppimise subjekt;
2)    mis on (saab olla) õppimise objekt;
3)    millest sõltub õppimine;
4)    millist osa etendab õppes laste vabadus ja õigus olla endaks, õigus otsida ja eksida, huvi, tahe, tervis, rõõmus meeleolu, hooliv ja usalduslik suhe, aja- ja ruumiküllus, eneseteostuse võimalus, imestus, tunnustus jms;
5)    mille poolest erineb õppimine tuupimisest;
6)    mis on teadmine;
7)    kuidas ja milliste kriteeriumide alusel oleks võimalik hinnata teadmise kvaliteeti;
8)    mis on oskamine;
9)    kuidas ja milliste kriteeriumide alusel saaks hinnata oskamise kvaliteeti;
10)  kuidas saavutada, et teadmine, oskamine ja arusaamine põimuksid?

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Näis, kas pele Tiiu Kuurme veel mõni õppejõud (kasvatusteadlane või haridusteadlane) vm juhtiv jõud HTM –st või Riigikogust sel teemal sõna võtab?
Näis, kas keegi söandab öelda, et selle põhjal, kuidas üldhariduskooli IX klassi õpilased OSKAVAD midagi, ei saa teha järeldusi ei nende laste (ammugi mitte kõigi Eeesti õpilaste) hariduse ega haridussüsteemi kohta?
Näis, kas keegi tuletab kellelegi avalikult meelde, et valetamine on inetu tegu, et valetamisele ning sundusele rajatud süsteeemi ei sobi ülistada ja lisab, et enesekiitus haiseb?

Eesti vindumise peamine põhjus on väga vilets haridus

 Eesti vindumise peamine põhjus on väga vilets haridus

04.01.2014 08:11, saatis HTM pressiteate: „Mõttekoda sõnastas esimesed huvitava kooli ettepanekud.“
      Täistekst on allpool. Kommenteerimiseks  võtsin selle boldi ja tõstsin lõikude kaupa ette. 
      Need sõnad ja laused, mida pidasin vajalikuks kommenteerida, värvisin kas siniseks või punaseks, olenevalt sellest, kas tegemise on minu meelest lihtsustuse või vääratusega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
              Järgnevalt lisan mõned märkused, mida HTM juhtkond, ülikoolide ning algatuse "Huvitav kool" mõttekoja asutajad ja teised seal tegutsevad asjatundjad võiksid edasi mõelda... ja ka arvestada.   
               Teame kõik, et üha sagedamini on Eestis kombeks toimida vastupidi. Oponentide ignoreerimine on muutunud Eestis positsioonil olevaid jõude iseloomustavaks püsiomaduseks. On ka neid, kelle meelest on jäärapäisus  võimuerakondade juhtkonna stiil. Tundub, et sellise hoiaku ja käitumise tagajärjed on üpris halvad.  Suurel  määral just ülbe hoolimatuse tõttu on muutunud olukord riigis aina pingelisemaks. Jutt ei ole pelgalt pettumisest. Paljud inimesed on kaotanud mitte ainult töö ja kodu, vaid ka usu endasse ja tulevikku ning  usalduse riigi juhtkonda. Justiitsminister ja kultuuriminister olid sunnitud ametist lahkuma, sest neil polnud enam võimalik suhelda. Paljude meelest on samasugune või veel halvem olukord kujunenud selle ministriga, kelle hoolde sattus Eesti  haridus- ja teaduselu.
Vaadake, süvenege ja tehke ise oma järeldused! Kuulake inimesi ja mõelge, kas nii võib jätkata, nagu praegu „haridusasju“ aetakse, või on vaja (on viimane aeg, või  juba liiga hilja?)  võtta kardinaalseid meetmeid. Septembri  hakul  kirjutas minister laineid löönud loo, milles ta kutsus arutlema hariduselu aktuaalsete küsimuste üle, sh vähendama õppekava ning muutma kool huvitavaks. Tegelikult mingit arutlust ei toimunud, sest minister ei suvatsenud reageerida ühelegi märkusele ega ettepanekule.

     President soovitab olla leplik... 
Tahaks olla leplik, aga see oleks ühtlasi hoolimatus.
Eelmises kirjas siin on näha, et septembris kirjutasin Minister Aaviksoole avaliku kirja, milles puudutasin enem-vähen samu küsimusi, aga see läks, nagu vesi hane selga... Mida ma muud teha saan kui juhtida tähelepanu... Vähemalt ei saa nüüd öelda, et keegi ei teinud välja, või et kõigil oli ükskõik...
     ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1. Algatuse Huvitav Kool mõttekoda määratles eile huvitava kooli kui õppiva ja kogukonnale avatud organisatsiooni, mis pakub piisavalt pingutust nii õpilastele kui ka õpetajatele ja mis kujundab lastest tublid õppimisvõimelised kodanikud. Eile Tallinna Ülikooli Filmi- ja Meediakoolis kogunenud mõttekoja töös osales ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt.
     1)    Kooli võib käsitada kui organisatsiooni, aga ka kui asutust ja institutsiooni, kui õpilaste (ja õpetajate) kasvukeskkonda, hoonet (hoonete kogumit), haridussüsteemi komponenti jm. Igas tähenduses on koolil erinev koosseis, struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid, erinev otstarve, kvaliteet (vastavus tarbijate ootustele  ja vajadustele, standarditele, kultuuristereotüüpidele, ideaalidele ning tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele).
      2)    Mida peaks kool pakkuma (võimaldama?) ? Siin on märgitud, et kool peaks pakkuma piisavalt pingutust... Kool peaks pakkuma ka palju muud! Mida? Kool ei ole rajatud selleks, et keegi saaks seal „rakendada õppekava“,  „teha õppetööd“ so „anda tunde“,  „panna hindeid“ , arvutada keskmisi ning koostada nende alusel kohalikke ja rahvusvahelisi  edetabeleid.
Koolis on põhiprotsessiks lapse areng. Kõik koolis kulgevad protsessid peavad toetama põhiprotsessi. Sellisteks protsessideks ja tegevusteks, mis takistavad või kahjustavad lapse (eri eas, eri eelduste ja võimetega poiste ning tüdrukute !) arengut, ei tohiks normaalseks  peetavas ühiskonnas kohta olla.
      3)    Siin on mainitud, et kool peaks kujundama lastest tublid õppimisvõimelised kodanikud... Muidugi on õppimisvõime vajalik! Tänapäeval, mil arenenud rahvastel pole enam raskusi aru saada, et õppes on vaja olla elukestvalt, kõlab see soovitus veidi vananenult, aga olgu peale! Lisame, et vaja oleks kujuneda ka loomevõimeliseks, töö- ja koostöövõimeliseks, iseseisvalt mõelda ja otsustada suutvaks enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks – kultuuri esindajaks ja ühiskonna liikmeks, vastutusvõimeliseks patrioodiks.
Õppimisvõime on, jah, vajalik küll, aga lisaks õppimisvõimele on igal lapsel vaja veel palju muid võimeid ja valmidust, sh huvi ja tahet, usku, julgust, visadust jpm, et  neid võimeid kasutada oma riigi, oma ühiskonna, kogukonna ja perekonna hüvanguks.

2. Mõttekoda tunnistas, et Eesti kool motiveerib õppimist ja õpetamist ühekülgselt, jättes kasutamata võimalused, mida õppekava lubab. Probleemi lahendamiseks pakkusid arutelul osalenud välja paarkümmend konkreetset ettepanekut, mida saaks ilma suuremate kulutusteta ja lähematel aastatel koolis rakendada. Algatuse Huvitav Kool koordinaatori Pille Libliku sõnul jagunevad ettepanekud nelja olulise tegevussuuna vahel: õpilase ja kooli hindamise mitmekesistamine; õpetaja ja õpetajakoolituse areng; kooli asjatundlik juhtimine; kooli tihedam sidumine kogukonnaga ja ühiskonnaga tervikuna.
    1)    Küllap mõeldi mõttekojas motivatsiooni (motiivide kogumit), mitte motiveerimist! Motiveerida , so põhjendada, selgitada, õigustada, saab juba tehtud otsuseid ja/või muid juba tehtud või tegemata jäetud tegusid.
    2)    Koolis, nagu ka kodus ja mujal toimub palju tegevusi. Igal tegevusel on oma eripära; igas tegevuses on vaja saavutada ja on võimalik saavutada midagi muud kui teiste tegevustega; iga tegevus sisaldab mõnevõrra tegevussüsteemi teisi elemente...
    3)    Küllap oli kõne all tegelikult mitte ainult õppimine-õpetamine, vaid õpe, milles on rahuldaval määral aega ka uurimiseks ja loomiseks, mängimiseks, töötamiseks ja kõigiks teisteks tegevusteks.
    4)    Õpetajana ametis oleval isikul on vaja tunda mitte ainult õppimist ja õpetamist, vaid ka kõiki teisi tegevusi (tegevussüsteemi - tervikut) ning ka kõike seda, millest sõltub õpilaste areng ning kujunemine haritud inimesteks (loe: üldinimlikku kultuuri, rahvuskultuuri  ja omakultuuri  tundvaks, austavaks ja arvestavaks isiksuseks).
    5)    Õpetaja (ja kõik need, kes tahavad talle „head nõu“ ja „hinnanguid“ anda) peaksid ehk süvenema ka selleks, et vaadata,
  a.    kuidas kogub laps teadmisi, 
  b.    milline osa teadmistest koguneb õppimise teel,  c.    milline osa teadmistest koguneb vahetu kaemuse kaudu,
  d.    milline osa teadmistest kujuneb kogedes, mõeldes ja mõtestadaes kogetut-kuuldut-nähtut...
  e.    kuidas kujunevad õpilaste oskused, sh soov ja võime oma teadmisi kasutada mitmesugustel puhkudel,
  f.    kuidas ja tänu millele hakkab laps mõtlema ja aru saama seostest-sõltuvustest, ette nägema ja ära tundma, määratlema, analüüsima ja sünteesima, süstematiseerima ja klassifitseerima, modelleerima ja ekstrapoleerima, tabama süsteeme ja nendefunktsioneerimise, muutumise ja arengu seadsi ning seaduste avaldumise seaduspärasusi.
  g.     mille (milliste kriteeriumide süsteemi) alusel oleks võimalik hinnata õpetamise tulemuslikkust, õppekava, õppetekstide  ja õppekorralduse sobivust, õpetajate ettevalmistust ja isiksuslikku sobivust, õpikuid, õppemeetodeid, didaktikat jm õppevahendeid,
  h.    millele (millise kriteeriumide süsteemi alusel) oleks võimalik hunnata õpilaste isiksuslikku potentsiaali, sünnipäraseid eeldusi, võimeid, tervislikku vastavust kutse- ja erialavalikuks.
    6)    Õppimine ei ole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on esialgu käsitamata. Võimalik, et mõttekojas mõtisklejad pidasid eesmärgiks mitte haritud inimeseks kujunemist, vaid teadmiste omandamist? Sel juhul oleks enesestmõistetav  eristada teadmiste kvantiteeti (olemasolu), kvaliteeti, vastavust huvile, vajadustele, ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele jpm ning ühtlasi meetmeid selleks, et teadmiste hulk (maht) oleks süstematiseeritud, kindel ja avatud täiendamiseks jne.

3) Ettepanekute seas olid näiteks: rakendada õppekavasid koolis nii, et kool oleks avatud kogukonnale; mitmekesistada nii koolide kui ka õpilaste hindamiskriteeriume; koolide ja õpetajate heade kogemuste vahetamine ehk õpetajate koostöövõrgustiku areng; kooli koostöö ettevõtjate, vilistlaste ja kohaliku kogukonnaga; õpetaja suurem vabadus õppekava käsitlemisel.
     Esimene ettepanek oli rakendada õppekavasid koolis nii, et kool oleks avatud kogukonnale ja seda mõtet tõstetakse kui uudset esimesena esile, siis peame vist arvama, et siiani on olnud õppekavad kogukonnale suletud. Jääb loota, et lähemal ajal lisab mõttekoda mõne vihje ka selle kohta, kes, kus, kuidas ja mida peaks selleks tegema, et nii radikaalne muudatus esile kutsuda ja normiks muuta.
    Teiseks ettepanekuks oli mitmekesistada nii koolide kui ka õpilaste hindamiskriteeriume. Järelikult peab mõttekoda vajalikuks jätkata totaalse kontrolli ja  hindamise strateegiat ning soovitab seda „süsteemi“ täiustada hindamiskriteeriumide mitmekesistamise teel. Kes on veidi süvenenud, see peaks teadma, et hindamisiharuse tõttu  on hindamist aina täiustatud. Kehtestatud on suur hulk hindamisalaseid juhendeid ja peaks teadma ka seda, et väga harva õnnestub õpilastel ja nende vanematel saada teada, mille eest mingi hinne pandi või millal ja kuidas oleks vaja hinnata tegijat, tegevusi ja/või tulemusi, keskkonda vms.  Kes on veel rohkem süvenenud, peaks teadma ka seda, et ka õpetajatest suudavad vähesed selgitada, mis peaks olema hindamise objekt, mille alusel on võimalik anda hinnanguid ja panna hindeid, mida hinnang ning hinne näitab, kelle/mille kohta hinnangud ning hinded tegelikult käivad, kuidas sunni- ja survevahendid toimuvad eri eas ja eri vanuses erineva tervise ja närvisüsteemiga lastele ning nende vanematele, laste suhetele ja suhtlemisele... Hindamine kui kogu „kõrgete näitajate“ produtseerimise mehhanism on eriti palavalt armastatud nende „haridusjuhtide“ poolt, kes tegelikult ei hooli ei lastest ega ühiskonnast. Nad hoiavad kramplikult kinni formalismi juurtest kui oma võimu allikast, sest muud õigustust peale „keskmiste hinnete“ neil ei ole. Need jutud, mida aastast-aastasse aetakse riigieksamite vajalikkuse kohta, on samuti mõeldud peamiselt senise praktika õigustamiseks ja elanikkonna eksitamiseks. Argumente ei ole ja ei saagi olla.  Just hinnete saamiseks on elus hoitud reproduktiivset õpet ja ajast-arust frontaalõppe metoodikat. Räägitagu peale uurimuslikust probleemõppest vm sellisest, mis  oleks mõeldud rõõmu ja sünergia kujunemiseks. ..
Praktika kulgeb vanadel rööbastel. Iga „korralik ja  kohusetruu“ koolijuht saab kõrvalise abita ja katsetamata aru, et nõutud „näitajaid“ saab ta „toota“ vaid praegu domineeriva reproduktiivse õppe kaudu ning et reproduktiivse õppe kõrvale sobib produktiivne loovõpe sama hästi kui sadul sea selga. Tõsi on ka see, et õppestrateegia kardinaalseks muutmiseks, ei ole ka paljudel õpetajatel vajalikku ettevalmistust, rääkimata ajast ja entusiasmist.
    Olukorras, kus tänu vanaviisi – RÕK-ga ette nähtud teadmiste või oskuste  ära õppimisele ja lihvimisele suunatud tegevusele (loe: sunni-  ja survemehhanismide keskmes pidamisele) saavad „haridusjuhid“ ennast ehtida loorberipärgadega ja vastu võtta lähemalt ning kaugemalt saadetud õnnitlusi, on ammu kõlbmatuks vananenud „süsteem“ ja selle kummardajad  väljaspool  asendamisohtu. 
    Peaks olema täiendavate selgitustetagi arusaadav, et selles olukorras ei taha need isikud, kes peavad end „haridusjuhtideks“ , kuuldagi, et keegi peaks ka vastutama selle eest, mis lastega praeguses koolis tehakse ning tegemata jäetakse. Seetõttu  pole lootustki, et Eesti saaks kujuneda sõbralikuks, vastastikku üksteist arvestavate ja mõistavate kodanikega maaks, mida võiks pidada  eelistatud elukohaks. 
    Kolmas  ettepanek oli suurendada koolide ja õpetajate heade kogemuste vahetamist ehk õpetajate koostöövõrgustiku arengut.  Ma ei saa märkimata jätta, et kogemusi saab üksnes omandada vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine, st õnnestumiste puhul inimene rõõmustab, äparduste puhul kurvasta. Esimesel juhul talletub alateadvusse midagi sellist, mis julgustab samamoodi toimima ka edaspidi; teisel puhul talletub signaal, et äraseda või nii enam tee...  Mis puutub arengusse, siis areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Mõnikord saavad inimesed arengut mõnevõrra  soodustada ja ka takistada, aga areng tervikuna on objektiivne. Koostöövõrgustik võib kujuneda, muutuda, laguneda, aga ei saa kuidagi areneda.
Tunnistan, et mul on küll veidi piinlik nii kõrge kogu mõttetöö tulemuste kohta selliseid märkusi teha, aga tunnen, et sellistest vääratustest mööda vaatamine (a’la näen, aga ei ütle...) oleks ju veel inetum.

4)Eile kirja pandud ettepanekud ei eelda koolidelt põhjalikke muudatusi, pigem asjatundlikku planeerimist, tegevuse selgust ja avatust. Selle võttis kokku Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets, kelle sõnul kehtib Eestis korralik õppekava ja õpetaja kutsestandard ning seal sätestatu tuleb teoks teha, ka see on suur samm edasi.
5) Mõttekojas kirja saanud ettepanekuid täpsustab lähematel päevadel algatuse toimkond. Ettepanekute alusel valmib koostöös koolidega tegevuskava koos vajalike eelduste kirjeldustega. Kuidas ettepanekud ellu jõuavad, seda arutab täpsemalt algatuse Huvitav Kool järgmine ettevõtmine veebruaris.
Eilsel mõttekojal osalesid Huvitava Kooli nõukoja liikmed, Huvitava Kooli ideevõistluse esseede autorid, õpetajad, koolijuhid, koolipidajate esindajad ja teiste eluvaldkondade esindajad.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Alatasa manitsetakse, et kriitilisi märkusi oleks vaja esitada koos ettepanekutega.
    Olen enam-vähem kindel, et selline nõue on ohtlikul määral kahjulik. Kasulik on selline jutt vaid neile, kes tahaksid karistamatult edasi susserdada, hoolimata sellest, mis välja tuleb, mis see kõik maksma läheb, mida on põhjendamatult ametikohtadele sokutatud isikud tekitanud oma harimatuse, saamatuse, hoolimatuse, ahnuse, ülbuse vms tõttu. See on õige, et Eestis võib veel iga inimene igal teemal arvamusi avaldada, aga õige on ka see, et neid arvamusi ei pruugi keegi kuskil kuidagi arvestada. Põhiseaduse loomisel (olin Põhiseaduse Assamblee liige) eeldati, et erakonnad aduvad oma vastutust nii administratiivses kui ka moraalses mõttes ja kutsuvad valimisnimekirjadesse vaid selliseid inimesi, kes on võimelised sisuliselt ja vastutustundlikult osalema nii seadusloomes, kõrgemas riiklikus järelevalves, rahvusvahelises suhtluses kui ka riigi eri piirkondade ja valdkondade arengus. Kõik läks teisiti.

Mida oleks vaja teha selleks, et haridus lakkaks olemast Eesti kirstunael?
1)    Katsuda kuidagi aru saada, et
    a.    „haridusküsimused“ ei ole laste koolis käimise küsimused;
    b.    haridus ei ole õppimise, vaid kultuuri funktsioon;
    c.    haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel;
    d.    haridus ei tee ega saavuta midagi; teevad ja saavutavad INIMESED;
    e.    haritud inimeseks (ja haritud ühiskonnaks) kujunemise nagu ka haritud inimesena (ühiskonnana) püsimise
    i.    esmaseks eelduseks on haridus, so kultuuri- ja ühiskonnamüüdina fikseerunud arusaam, et „kallimaks kui kullakoormat...“ ;
ii.    teiseks eelduseks on ühiskonna- ja kultuuriseosed, mis loovad põlvkondade järjepidevuse, vääristavad vaimsuse ja mõtestatuse, milles austatakse elu ja inimest, kultuuri, keelt ja kõiki teisi kultuuriväärtusi;
iii.    kolmandaks eelduseks on meie meelest sotsiaalne kontroll, mis välistab profaanide ja diletantide osalemise ühiskonnale, kultuurile, loodusele, Loojale ja inimesele oluliste otsuste tegemises ja kehtestab vajaduse reaalselt (mitte mängult!) ja personaalselt vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest. Tänu sellele kujunevad väärtusteks ja normideks tarkus, südikus, hoolivus, mõõdukus, vaprus jt voorused;
iv.    neljandaks eelduseks on perekonna prioriteetne seisund; so õigus valida endale ja oma lastele sobiv õppe- ja kasvukeskkond, nagu ka haridus- ja rakendustee;
v.    viiendaks eelduseks on huvi;
vi.    kuuendaks eelduseks on vabadus, so igaühe õigus haridusele, mida ei ole lubatud tõlgendada (ükskõik, millises) koolis käimise ja mistahes tekstide pähe tuupimise kohustusena;
vii.    seitsmendaks eelduseks on võimalus elada hästi so huvitavalt, mitmekesiselt, turvaliselt nii matriaalses kui mittemateriaalses mõttes ja tänu haritusele, arukusele, hoolivusele, visadusele, süsteemsele mõtlemisele ja täpsele tegutsemisele pärandada oma lastele võimalus elada veel paremini

f.    inimesed, keda on nii kodus kui koolis ja mujalgi peetud (kasvatatud?) manipuleerimise objektiks, keda on nii manitsuste, käskude, hinnete, karistuste ja ähvardustega aina sunnitud tegema seda, mida kästud, nii nagu kästud, siis kui kästud, seal kus kästud...,
i.    kaotavad võime elada aktiivse algena;
ii.    muganduvad kohusetundlikeks, ent otsustus- ja vastutusvõimetuteks käsutäitjateks, või püüavad mistahes vahenditega põgeneda (vt eskapism ja väljalangevus, mida minister Lukas pidas „kooliprobleemiks nr 1“);
iii.    ei püri mõtlema ja käituma peremehena, kes on suutelised iseseisvalt looma, uurima, avastama ja hoidma ka teistele iseseisvaks mõtlemiseks ning innovaatiliseks tegutsemiseks vajalikke eeldusi;
iv.    kaotavad eneseusu ja ja -austuse, lootuse ja kindlusetunde; eelistavad olla oma ülemuste teenija (lakei, kutsar, kütja, raamatupidaja, turvamees...) ja nõuda oma lähedasteltki veel suuremat sõltuvust, allumist, kuulekust, enesesalgamist...;
v.    muutuvad agressiivseteks salatsevateks mänguriteks, kes tunnevad ja mõtlevad  üht, räägivad teist ja teevad kolmandat, st püüavad mitte olla, vaid näida;
vi.    käsitavad õpet kui sundust, mille ga kaasneva kompenseerimiseks sobivad igaliiki vahendid, sh narkootikumid, alkohol, tubakas jm sihitu meelelahutamise, lodevuse ja ängiga kaasnev.
vii.    haritud, töökas, viisakas, aus;
g.    subjekti areng on mitte hariduse, vaid loomingu funktsioon. Loomingu eelduseks on õigus (vabadus) olla iseseisev, sh õigus teha otsuseid mingite stereotüüpide eitamiseks ja see järel ka nende eituste eitamiseks...
h.    haridus (haritud olek kui subjekti intellektuaalse ja emotsionaalse, füüsilise ja vaimse, kõlbelise ja sotsiaalse valmiduse ühtsus) kujuneb väärtuseks koos informeerituse ja kogemusega;
i.    ühiskonnas, kus autoriteedistruktuur kujuneb mitte asjatundlikkuse ja võimekuse, vaid lojaalsuse ja „meie kampa kuulumise“ alusel, lakkab haridus olemast väärtus;
j.    ühiskonnas mis on edasi- ja tagasisidestamata, ei ole ametnikel ja saadikutel vaja vastutada oma tegevuse ega selle tagajärgede eest. Seetõttu muutub „hariduse“ nõudmine formaalseks aktiks, kus tegelikult mõeldakse hariduse asemel mingi õppekava läbimist tõendavat paberit. (tunnistust, diplomit) ;
k.    haridussüsteemiks hakatakse siis pidama koolivõrku, koolis toimuvat tegevust „hariduse andmiseks“, keskmisi hindeid hariduse kvaliteedi näitajaks jne.
l.    huvi on igasuguse sihi- ja eesmärgipärase tegevuse, sh produktiivselt õppes oleku ja haritud inimeseks kujunemise oluline eeldus;


2)    Lõpetada valetamine (enese- ja rahva petmiseks mõeldud tegevus), et Eestis on haridussüsteem maalimaklassis ja muutub päev-päevalt aina paremaks...
3)    Võtta arvesse, et Eesti rahvas ei ole rumal.  Eestis on haridus olnud rahvale ammustest aegadest müüdiks ja igas kaugemaski metsakülas kujutatakse kultuuriseostest johtuva intuitsiooni varal, kes on kes ning mis on mis. Paraku sunnib põlvest põlve kogunenud elutarkus eelistatama sinnamaani vait olemist, kus on saanud enamikule selgeks, et nüüd tuleb ajada selg sirgeks ja astel püsti.
Ühiskonna ja kultuuri, maa ja rahva peamiseks vaenlaseks on põhjendamatult (petuskeemide varal) saadikuks, ametnikuks või nende nõunikuks sattunud isikud, kes teevad tavaliselt kõik võimaliku selleks, et asendada asjatundjad omasuguste või veel tumedamatega ja salastada enda ümber kõik, mida vähegi salastada annab.
   
Selleks, et kaasajastada kooli , oleks vaja enne kõike muud tuvastada, sõnastada ja avalikustada vastused vähemalt järgmistele küsimustele.
1)    Mis see on, mida nimetatakse hariduseks?
Paraku on haridus HTM tasandil ikka veel fikseerimata ja pole midagi imestada, et igaliiki „haridusjutud“ panevad paremal juhul õlgu kehitama ja teevad nõutuks, aga halvemal  juhul põhjustavad võõrdumise või  ka võõrandumise;
2)    Milline on hariduse (NB! eri vaatepunktidest nähtud tähendustes)  koosseis, struktuur, genees ja dünaamika?
Siiani pole HTM ega ka ülikoolid midagi sellist esitanud, millele tänu oleks võimalik käsitada haridust kui probleemi (süsteemselt tunnetatud vastuolu tegeliku ja vajalikuks peetava vahel).
3)    Mis see on, mida nimetatakse haridussüsteemiks?
Haridusministri , asekantslerite jt „haridusametnike“ sõnavõttude alusel võib pidada HTM seisukohaks, et haridussüsteem on KOOLIVÕRK,  ja sellestki  mitte tervik, vaid  peamiselt üldhariduskoolid...
4)    Milline on haridussüsteemi, kultuurisüsteemi ja teadussüsteemi  koosseis, struktuur, genees ja dünaamika?
Kahjuks käsitatakse Eestis haridussüsteemi, kultuurisüsteemi ja teadussüsteemi lahus ja omaette, formaalselt, primitiivselt, sohhastiliste udukogudena, mille vastastikused seosed ja toimed ei saa juba seetõttu kõne alla tulla.
5)    Kuidas seonduvad kultuur, haridus ja teadus vastastikku üksteise eelduseks ning kuidas tuleks toimida selleks, et kultuurisüsteem, haridussüsteem ja teadussüsteem oleksid küllalt integreeritud Eesti funktsioneerimise, muutumise ja arengu eelduseks?

      Ametnikud ja saadikud, kellel ei ole veel hariduse ja arengu mõistet, tõenäoliselt ei saa aru, millise karuteene nad on osutanud oma rahvale sellega, et
-    kiidavad süsteemi, mis on mõeldud  teistele enam-vähem kvalifitseeritud ja vaguraks nivelleeritud tööjõu ettevalmistamiseks;
-    on lasknud siia kõik, kellel vähegi huvi, Eestist välja riisuma meie rahvuslikku põhirikkust - andekaid inimesi;
-    vaatavad pealt, kuidas ülikoolid manduvad tavalisest veidi kõrgemat järku kutsekoolideks (kus toimub erialaõpe, ent rakendumiseks vajalikku kutsealast ja ametialast ettevalmistust ei võimaldata).  Häbi öelda, aga veel häbistavam oleks varjata, et Eesti MKM, SM ja HTM ametnike (isegi rektorite) hulgas on isikuid, kes veel ei kujuta päris hästi ette, mis on eriala, kutse ja amet ning milline peaks olema mitte ainult spetsialisti ja generalisti, vaid iga elaniku ettevalmistus selleks, et ta saaks tunda end kodanikuna;

6)    Milline on kodu, kooli ja ühiskonna teiste  institutsioonide osa haridussüsteemis?
Eestis (ja mitte ainult Eestis!) on juhtunud nii, et Riigikogus (parlamendis?), sh RK kultuurikomisjonis, Valitsuses, sh HTM-s, Koostöökogus,  erakondade peakontorites, MC vahendite toimetustes jm, on surutud normiks pidada haridusproblemaatikakas seda, mida tehakse nn  haridusasutustes, st lasteaedades ja koolides. Selle (lihtsa?) võttega, on HARIDUS  tõrjutud ühiskonna ja kultuuri  funktsioneerimise, muutumise ja arengu  tegurite süsteemist välja, just nagu asjaks iseeneses.

7)    Millest sõltub haritud inimeseks kujunemine?
Pole veel kuulda olnud, et keegi lausa eitaks kooli kui institutsiooni tähtsust ühiskonnas. Seda aga arvavad küll paljud, et NIISUGUNE  KOOL, mida anno 2014 Eesti HTM-s normiks (kvaliteetseks ja ainuõigeks) peetakse, ei ole otstarbekas. Õnneks ei ole järelevalve küllalt agar ja Eestis on päris palju koole, milles on tähelepanu keskmes mitte õppekava, hinded ja koht mingites „edetabelites“, vaid lapsed ja nende areng.
Olukorras, kus iga tasandi saadikuks või mistahes ametnikuks, sh ministriks ja nende nõunikuks võib saada iga küllalt ustav ja agar isik, on selle ülesande täitmine väga raske. Liidrieeldustega andekatele noortele ei ole ei arusaadav ega vastuvõetav selline reproduktiivne  „ainete“ õpetamine-õppimine, mis Eesti üldhariduskoolides domineerib.   Imestama paneb, et mõnel lapsel õnnestub kujuneda haritud inimeseks mitte tänu koolile, vaid hoolimata koolist.

8)    Kuidas arvestatakse ja oleks vaja arvestada õpilaste individuaalseid iseärasusi?
Seda Eestis üldjuhul teatakse, et poiste ja tütarlaste arengutrajektoor on vastupidise dominandiga, aga selle fakti tõlgendamine ja arvestamine enamasti veel  jõukohane ei ole. Sooliste, vanuseliste, tervislike, sünnipäraste, sotsio-kultuuriliste, isiksuslike jm eripärade arvestamiseks vajak teadmine on alles lapsekingades.

9)    Millest sõltub haritud kogukonnaks ja ühiskonnaks kujunemine?
       Aus vastus: „MA EI TEA!“  Tean, et haridus on vajalik vähemalt selleks, et aru saada, millest oleks vaja aru saada, mille kohta oleks vaja olla informeeritud ja ka küllalt kogenud, et 
    a.    orienteeruda
          i.    olevikus, minevikus ja tulevikus,
         ii.    ohtudes ja võimalustes, mis võivad olla avalikud, latentsed ja varjatud
      ning ilmeda kohe või hiljem, lokaalselt ja/või globaalselt, 
         iii.    inimestes ja inimkooslustes,
         iv.    ühiskonna- ja kultuuriseostes,
   b.    otsustada (osaleda otsustamises, sh selliste sihtide ja eesmärkide seadmises ning selliste vahendite valikus, mille pärast ei oleks vaja hiljem silmi peita);
    c.    aru saada, millest sõltub võimalus produktiivselt rakenduda,
    d.    mõista inimesi;
    e.    rajada oma perekond ja kodu, hoida seda turvalisena nii oma abikaasale, lastele kui ka vanematele,
    f.    luua süsteeme otsuste, kohustuste ja ülesannete täitmiseks;
    g.    edsi- ja tagasisidestada oma ja teiste tegevus, so märgata, seostada ja hinnata oma tegevust, tulemusi ja tagajärgi ja ise otsustada, kas võib vanas vaimus jätkata, või tuleks muuta tegutsemise sisu või vormi, suunda, kohta, rütmi, tähendust vms, või see tegevus sootuks lõpetada ja paluda vabandust neilt, keda kohatu tegevus häiris;
    h.    püsida elukestvas õppes,
    i.    teenida oma maad ja rahvast siiralt, jõudu säästmata, raskustest hoolimata,
    j.    olla nõudlik ja täpne nii enda kui teiste suhtes,
    k.    osaleda uuringutes, loomes ja muudes kreatiivsust eeldavates tegevustes,
    l.    austada elu, loodust, Loojat, vabadust ja korda,
    m.    kaitsta ennast, oma lähedasi, nõrgemaid, kodu ja kodumaad,
    n.    hoida oma ja teiste tervist, au ja väärikust, aega ja elu põhiristi: usku, lootust, armastust ja kindlusetunnet.

10)    Millest sõltub haritud inimesena ja haritud ühiskonnana säilimine (püsimine) oludes, kus maailm ja teave maailma kohta on hoomamatu ja suureneb üha kiiremini?

11)    Kuidas seostada tervikuks eri tunnetusteid pidi avastatud ja talletatud teavet?
Tunnetussüsteem Eesti koolis veel kõne all ei ole.  Kõigi tunnetusteede, nii argitunnetuse, kunstilise tunnetuse, filosoofilise, religioosse, intuitiivse ja teadusliku tunnetuse kaudu on võimalik saada enda ja end ümbritseva maailma kohta teada midagi sellist, mida ei ole võimalik teiste tunnetusteede kaudu tabada. 
Mis puutub teaduslikku tunnetusse, siis praktikas enamasti tegelikult ei arvestata loodusteaduste, ühiskonna- ja humanitaarteaduste, täppisteaduste jt teadusharude eripära, ega tunta kuigi hästi teaduse, teadusorganisatsioonide, teadusliku uurimise ning teadusliku mõtlemis- ja tegutsemisviisi tunnuseid. Nii Tartu kui Tallinna Ülikoolis peetakse teaduslikeks uuringuteks ka küsitlusi, esseesid ja referaate... Eestis on isegi üks teadusprorektor, kes peab metoodikat metodoloogiaks...

Rahuldava olukorra saavutamiseks oleks vaja aega viitmata
a)selgeks mõelda, sõnastada ja avalikustada vähemalt kolmes kohalikus keeles Eesti ühiskonna- ja kultuuriteooria, mis omakorda sisaldaksid ka haridusteooria, tegevusteooria, kogukonna-, perekonna-  ja isiksusteooria, kommunikatsiooni- ja interaktsiooniteooria,  õppe- ja kasvatusteooria, jne;
b) asuda ette valmistama riigireformi ning
c)luua meetmete süsteem, mis võimaldaks lähema paari aasta jooksul
-    teadvustada, millistel eeldustel saab rahvas (NB! tegelikult, mitte mängult ja une- või mesijuttude  tasemel) kasutada Põhiseadusega ette nähtud õigusi ja täita Põhiseagusega ette nähtud kohustusi;
-    saavutada rahva hoiak ja valmidus, mis välistaks profaanide sattumise ja sallimise kohtadel, kus on võimalik avaldada mõju avalikule elule ja selle eeldustele.

 „Majandusinimesed“ (mitte ainult need, kes tegutsevad koalitsioonipartneritena ja käsitavad riigi prioriteedina mitte kodanike heaolu, vaid tasakaalus eelarvet)  esitavad laiemale üldsusele haridust, kultuuri ja teadust kui (väga) kulukat koormat, so ülalpeetavaid, kes on lisaks muule ka lärmakalt tänamatud. Toompealt kostab nurina kõrval alatasa üleskutseid ja projekte „hariduskulude“, „kultuurikulude“ ja „teaduskulude“ vähendamiseks.  Põhiseaduse preambulit peavad need inimesed mitte Põhiseaduse  osaks, vaid selle ilukirjanduslikuks lisaks.
                                           *            *             *
Peaminister, kes peaks rahva ees vastutama selle eest, mida valitsuskabineti liikmed (ministrid)  teevad ja tegemata jätavad ning mis nende „saavutuste“ tõttu riigis toimub, saadaks vihkamise objektiks kujunenud ministri tegelema millegi muuga.  Paraku võib mõnes riigis juhtuda, et  koalitsiooni (loe: võimu) hoidmise nimel peab peaminister sallima nii rumalust kui saamatust, nii intriige, ülbitsemist  kui ka rahvuslikku eksistentsi ohustavat tegevust.
Tuleb tõdeda, et need hädad, mis kammitsevad Eesti HTM, ilmnevad veel suuremal või veidi vähemal määral ka teistes ametkondades. Soovitavat olukorda, näiteks, käsitatakse tegelikkusena peaaegu kõikjal.  Olud, olukord ja situatsioon on probleemidena ka mujal sõnastamata, puuduste ja „kitsaskohtade“ põhjused avastamata, rumaluste tagajärjed avalikustamata jne. Rahva ja ekspertide asemel kuulatakse ka mujal peamiselt iseennast; uuringute asemel tehakse küsitlusi ja teadmiste asemel opereeritakse arvamustega; tegevusele ja tegijatele antakse hinnanguid mitte saavutatud tulemuste, vaid tegevuseks kulutatud raha alusel jne. 

Seda, mis on kujunenud tüüpiliseks, ei peeta valeks... , ammugi mitte häbiväärseks.
       Ülo Vooglaid
****************************************************************************
HTM pressiteate täistekst:
Algatuse Huvitav Kool mõttekoda määratles eile huvitava kooli kui õppiva ja kogukonnale avatud organisatsiooni, mis pakub piisavalt pingutust nii õpilastele kui ka õpetajatele ja mis kujundab lastest tublid õppimisvõimelised kodanikud. Eile Tallinna Ülikooli Filmi- ja Meediakoolis kogunenud mõttekoja töös osales ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt.
Mõttekoda tunnistas, et Eesti kool motiveerib õppimist ja õpetamist ühekülgselt, jättes kasutamata võimalused, mida õppekava lubab. Probleemi lahendamiseks pakkusid arutelul osalenud välja paarkümmend konkreetset ettepanekut, mida saaks ilma suuremate kulutusteta ja lähematel aastatel koolis rakendada. Algatuse Huvitav Kool koordinaatori Pille Libliku sõnul jagunevad ettepanekud nelja olulise tegevussuuna vahel: õpilase ja kooli hindamise mitmekesistamine; õpetaja ja õpetajakoolituse areng; kooli asjatundlik juhtimine; kooli tihedam sidumine kogukonnaga ja ühiskonnaga tervikuna.
Ettepanekute seas olid näiteks: rakendada õppekavasid koolis nii, et kool oleks avatud kogukonnale; mitmekesistada nii koolide kui ka õpilaste hindamiskriteeriume; koolide ja õpetajate heade kogemuste vahetamine ehk õpetajate koostöövõrgustiku areng; kooli koostöö ettevõtjate, vilistlaste ja kohaliku kogukonnaga; õpetaja suurem vabadus õppekava käsitlemisel.
Eile kirja pandud ettepanekud ei eelda koolidelt põhjalikke muudatusi, pigem asjatundlikku planeerimist, tegevuse selgust ja avatust. Selle võttis kokku Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets, kelle sõnul kehtib Eestis korralik õppekava ja õpetaja kutsestandard ning seal sätestatu tuleb teoks teha, ka see on suur samm edasi.
 Mõttekojas kirja saanud ettepanekuid täpsustab lähematel päevadel algatuse toimkond. Ettepanekute alusel valmib koostöös koolidega tegevuskava koos vajalike eelduste kirjeldustega. Kuidas ettepanekud ellu jõuavad, seda arutab täpsemalt algatuse Huvitav Kool järgmine ettevõtmine veebruaris.
Eilsel mõttekojal osalesid Huvitava Kooli nõukoja liikmed, Huvitava Kooli ideevõistluse esseede autorid, õpetajad, koolijuhid, koolipidajate esindajad ja teiste eluvaldkondade esindajad.
Asso Ladva
avalike suhete osakonna konsultant
7350 153