Haridusminister Jaak Aaviksoo kutsus juba augustis 2013 mõtteid vahetama..

Jaak Aaviksoo kutsus mõttevahetusele, aga siiani pole vastanud...

     23. augustil 2013. a. avaldas ÕPETAJATE LEHT  haridus- ja teadusminister
Jaak Aaviksoo programmilise artikli "Kas Eesti kool on huvitav?".

Saatsin Minister Aaviksoole avaliku kirja:

 MÕTTEVAHETUSE JÄTKAMISEKS

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Tere, lugupeetud Jaak Aaviksoo,

Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister!

            Sinu artikkel http://opleht.ee/7940-jaak-aaviksoo-kas-eesti-kool-on-huvitav/, 23. augustil 2013, äratas suurt tähelepanu ja pani üsnagi palju inimesi arutama mitte ainult koolis toimuva õppe ja selle ühe olulise teguri üle, vaid kogu ühiskonna edenemise eelduste üle üldse. Otsustasin kirjutada Sulle sellel teemal avaliku kirja, sest põhimõtteliselt õige ja vajaliku kõrval on Sinu artiklis minu meelest ka mitmeid küsitavusi, puudusi ja vääratusi. On kiiduväärne, et Sa lõpetasid oma loo üleskutsega kaasa mõelda. Ära siis imesta ega pahanda, et keegi seda kutset kuulda võtab ja et kiituse kõrval on ka täiendusi ja kommentaare.

        Oma vastuskirja saatsin täna täies mahus lahkeks kaasa- ja edasimõtlemiseks haridusfoorumi listi org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee , Õpetajate Lehe toimetusele, mitmele ammusele sõbrale ja haridusküsimustega tegelevale ajakirjanikule - ühiskonna- ja kultuuritegelasele.  Minu (ÜV) vastused ja kommentaarid on avaliku kirjana Sinu teksti sees vahetult käsitletava väljaütlemise järel. Loodan, et nii on kogu mõttekäiku lihtsam jälgida ja ka veidi suurem tõenäosus, et midagi väga olulist ei jää kahe silma vahele. Küllap on niimoodi ka Sinul mugavam mõttevahetust süvendada ja suunata hariduspoliitiliste, haridusteaduslike ja praktiliste lahenduste  leidmiseks.
      Loodan, et alanud mõttevahetuses ei kalluta kaalukeelt mõne erakonna huvi ega mõne isiku mundriau, vaid faktid ja argumenteeritud prognoosid.

Toetavalt ja konstruktiivselt

Ülo Vooglaid

56 66 01 22

--------------------------------
Mida enam inimesi selle problemaatika üle mõtlema asub, seda suurem tõenäosus, et õnnestub leida hõid ideid ning vältida juhuslikke ja muid vigu.

JA: Huvitav oleks teada, kui palju on meie hulgas neid, kellele meeldib õppida. Meeldib niivõrd, et nad kulutavad sellele kogu oma vaba aja. Ilmselt mitte palju. Ometi oleme kõik kunagi niisugused olnud, lapsena – siis, kui me veel lasteaiaski ei käinud, koolist rääkimata. Õppimine on loomulik ja õppimisvõime kaasasündinud. Õpime ennastunustavalt, õppimisele mõtlemata siis, kui kõik on uus ja huvitav. Ja vastupidi – õppimine muutub võimatuks ja vastikuks siis, kui õpitav on luitunud ja igav. Eriti siis, kui väljaspool õppimist (loe: kooli) on nii palju huvitavat. Kas Eesti kool on huvitav?
   
ÜV: Artikli esimesest lõigust kumab läbi, et kõik see, mida koolis tehakse, ongi Sinu meelest õppimine... Paraku ei ole! Koolis on palju tegevusi ja igal tegevusel on oma eripära, oma otstarve, omad eeldused ja toimed.
    Seda, et kogu vaba aeg kuluks õppimisele, tuleb muidugi vältida. Igas eas on inimesel vaja ka sportida, lugeda ilukirjandust, käia teatris, kontsertidel ja näitustel, mängida, matkata, teha tööd... Kõigil on vaja aega omaette mõtisklemiseks, uurimiseks, loomiseks ja puhkamiseks. Aega on vaja ka eakaaslastega suhtlemiseks. Aeg on tervise kõrval eriliselt oluline väärtus – ainus pöördumatu ressurss ja ühtlasi tingimus kõikide teiste ressursside kasutamiseks. Kindlasti ei ole mõistlik nõuda, et keegi kasutaks kogu oma aja õppimiseks.
Vaja oleks teada ja arvestada, et õppimise eelduseks on tekstid ja järelikult saab õppida vaid seda, mis on juba eelnevalt tekstidena sõnastatud.
Siin peaks olema kõne all tegevuste süsteem, mitte aga mingi üks tegevus (õppimine või „õppetöö“, nagu paljudes koolides ikka veel räägitakse).
    Paraku ei käsitata tegevussüsteemi ei Tartu ega Tallinna Ülikoolis ja paistab, et õppimine, õppimise eeldused ja õppimisega kaasnev teadmine on endiselt ähmased ka mitmele HTM ametnikule. Teadmised muutuvad väärtuseks koos arusaamise ja oskusega neid kasutada. Teadmised, oskused, arusaamine ja mõistmine kujunevad aga erinevalt ning kõik nad väärivad hoolikat tähelepanu. Oluline on saavutada teadmiste süsteemsus ja komplekssus, ulatus ja sügavus, kindlus ja  püsivus koos avatusega nende elukestvaks värskendamiseks ning täiendamiseks.
Tulevikku ei saa õppida – tuleviku nägemiseks on vaja saavutada võime mõelda süsteemselt, julgelt, täpselt, loovalt...

    Teada saamise teid on palju. Palju on ka selgeks saamise ja meelde jätmise teid. Tänaseni on aga Eestis veel koole ja kodusid, kus ka tuupimist peetakse õppimiseks...
    Sa kirjutad huvist, kuid meenutan, et huvi kõrval toimib ka tahe. Tegutsemisel on oma osa dispositsioonide süsteemi kõikidel elementidel.
    Mööda ei maksa mõelda ka kohuse- ja vastutustundest. NB! Esimene neist kujuneb läbi kasvatuse, ent teine läbi otsustamiste (läbi tegelike otsustamiste, mitte läbi otsustamismängude!).
    Koolis peab olema ka raskusi. Raskuste ületamiseks on vaja mõelda, otsida põhjusi ja lahendusteid, katsetada ning rõõmustada leidmiste üle, keskenduda, olla visa ja järjekindel... Huvi on õppes nagu igas muuski tegevuses edu saavutamiseks küll vajalik, aga mitte piisav eeldus. Subjekti arengu olulisteks eeldusteks on lisaks huvile ja tahtele ka visadus, vaimsus, järjekindlus, vaprus, mõõdukus, isamaalisus, armastus, usk, sh eneseusk ja eneseaustus, suured eeskujud...
   
JA: Usun, et vastusest sellele küsimusele – kas Eesti kool on huvitav? – koorub välja enamik meie hariduselu probleeme, ja seega võib mõtisklus huvitava kooli üle viia meid lähemale ka lahendustele. Ise vastaksin pealkirjas toodud küsimusele, et meie kool ei ole piisavalt huvitav ja paljude jaoks muutub ta kahjuks piinavalt tüütuks. Eriti poistele.

    ÜV: Eesti HTM-i juhtkond on aastast aastasse ignoreerinud vajadust asendada arvamused teadmistega (lisada arvamuste ja uskumuste kõrvale ka teadmised). Lugupeetud minister, Sa usud, et kui õnnestub vastata küsimusele, kas Eesti kool on huvitav, koorub välja enamik meie hariduselu probleeme.
    Ära seda edaspidi enam usu!
    Seda, et väga-väga paljudel õpilastel ei ole koolis huvitav, tead Sina ja teavad ka paljud teised juba ammu. Vaja oleks avastada ja sõnastada, MIKS neil ei ole huvitav. Vaja oleks teada, millistel eeldustel oleks kool eri eas poistele ja tütarlastele nende arengut soodustavaks keskkonnaks. Seejuures peaks aga arvestama ka seda, et kool on (peaks olema) ühtlasi ka piirkonna arengu tegur, kogukonda integreeriv ja avardav alge, kultuuriseoseid kujundav ja mõtestav jõud jne jms.
Koolivõrgu lõhkumine oleks rahvusriigi katastroof.
Kui mõne kooli juhtkond on kaotanud enesekontrolli ja on kooli nii nässu keeranud, et lapsevanemad viivad oma lapsed mujale, siis on vaja selline juhtkond usalduse kaotamise tõttu välja vahetada, mitte aga kool õpilaste vähesuse tõttu sulgeda. Kooli sulgemine muudab piirkonna elamiskõlbmatuks.
Sa kirjutad, et usud... Paljud avaldavad nüüdisajal aina arvamusi, ja praegu paistab, et usust ja arvamustest piisab. Ega Sul tegelikult muud ju üle jäägi kui arvata ja uskuda, sest  HTM-s ei ole veel kuigi palju teaduslikult põhjendatud teadmist. Vähe sellest! Pole ka ühtegi mudelit, mille abil oleks võimalik seda, mis muretsema paneb, käsitada probleemina, Probleemina ei ole veel käsitatud ei kooli ega koolivõrku, ei õpet ega õppimist, ei haridust ega haridussüsteemi... Võib tunduda uskumatuna, aga olukord on kujunenud juba selliseks, et teaduslikku uuringut pole HTM-il ka parima kavatsuse korral enam kuskilt tellida, sest Eestis ei ole enam ühiskonnauuringuks suutelist laborit. Teooriate (mudelite) puudumise kõrval pole ka metodoloogiat (printsiipide süsteemi, mida oleks uuringus vaja arvestada) ega metoodikat usaldatavate algandmete kogumiseks, töötlemiseks ning analüüsiks, st usaldatavate faktide tuvastamiseks ning järelduste, ettepanekute ja soovituste tegemiseks.
Tead ju isegi, et tellitud ja tehtud on üksnes kirjeldusi ja küsitlusi. NB! Küsitlus ei ole uuring – küsitlus on meetod algandmete kogumiseks. Küsitlusega saab koguda arvamusi, mis iseloomustavad vastajaid (arvajaid), mitte seda, mida küsitakse!
   
JA: Just, meie kool muutub tüütuks. Samuti nagu lapsed tüdinevad mõnest tihti väga heast ja kallistki mänguasjast. Kool on uus ja huvitav, kui sinna minnakse – ootusärevuses esimesse klassi või uude kooli, ilmselt ka iga õppeaasta alguses, kui ei tea veel täpselt, mis ees ootab. Kool hakkab tüütama, kui seal lihtsalt ollakse või käiakse. Mõelgem sõnumite erinevusele lausetes „Ma käin tööl” ja „Ma töötan”. Kooliga on ilmselt sama lugu.

    ÜV: Võimalik, et osa õpilasi tüdineb õppest seetõttu, et õpe ei ole jõukohane, õppida on liiga palju, selgeks ei saa ja peale ebameeldivuste ei kaasne õppega suurt midagi. Võib ka olla, et osale õpilastest muutub õpe mitte ainult tüütuks, vaid lausa vastikuks seetõttu, et õpe on korraldatud trafaretselt ja mehaaniliselt. Paraku on võimalik, et tüütuks muutub hoopis õpetaja, kes käib „tööl“, krunn kuklas, hääl kile ja pea tühi.
Kõik teavad, et õpilasi saab innustada ainult selline inimene, kes on ise innustunud. Ka uurima ja looma saab lapsi innustada, vaimustada ja julgustada vaid see, kes on ise vaimustunud ja pühendunud, kes on midagi loonud ja uurinud. Õpetaja, kes on tüdinud, väsinud ja pahur, muutub hoolimatuks. Selline ei saa õpilaste huvi ei äratada, süvendada ega avardada, rääkimata nende vaimustamisest ja innustamisest või neile eeskujuks olemisest.

JA: Psühholoogid võivad täpsustada, aga õpitulemus on üldjoontes kahe asja korrutis: uudishimu korda õpiaeg.

    ÜV: Nii primitiivne käsitus ei saa kedagi kaunistada. Loodetavasti sattus see mõttejupp siia teksti kogemata, aga psühholooge polegi vaja selle juurde appi kutsuda. Jaak, iga õpetaja peaks tundma terve inimese psüühilisi protsesse, seisundeid ja nähtusi (NB! mitte ainult nägemistaju), ning igal õpetajal peaks olema ka põgus ettevalmistus psüühikahälvete ja nende põhjuste märkamiseks.
Selleks et prognoosida, seletada ja korrigeerida õpilaste käitumist, on õpetajal vaja ettevalmistust mitte ainult psühholoogias ja psühhiaatrias. Vaja on ettevalmistust orienteerumiseks ka õpilaste mikro- ja makrokeskkonnas, st senisest tunduvalt paremat ettevalmistust nii sotsiaalpsühholoogias kui ka sotsioloogias. Praegu ei ole Eesti õpetajatel ja koolijuhtidel sellist võimalust, tänu millele nad saaksid professionaalselt orienteeruda nii inimsuhetes kui ka suhtlemises-kohtlemises (sh kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemides).

JA: Kui huvi on nullis, on tulemus ümmargune null ka siis, kui tunniplaani järgi peaks asi ammu selge olema. Seepärast olen ma väga skeptiline kõiksugu ettepanekute suhtes, mille otsene või varjatud sisu on õppeainele eraldatud tundide arvu suurendamine või kooliaasta pikendamine. Selle kivi all vähke pole.

    ÜV:  Sa usud, et tundide arvu ja õpilaste teadmiste-oskuste-arusaamise... (loe: õppe ja kasvatuse kvaliteedi) vahel seost ei ole. Küllap peaksid vaatama, millistest tundidest siis jutt käib, kui asutakse järeldusi tegema. HTM-i juhtkond loodetavasti teab, milline osa Eesti koolis toimuvast õppest on trafaretne ja primitiivne. Enne tundide arvu järjekordset kärpimist oleks vaja vaadata ja avalikustada, millised tunnid kuidas toimivad. Ehk Sul õnnestub ka ülikoolides selgitada, et õpetada saab lapsi (inimesi), mitte aineid ja klasse.
Muide, ka ülikoolides napib õppejõude, kellel on pedagoogika- ja andragoogika-alane ettevalmistus.

JA: Samasse ritta asetub õppekavade pikkus. Meid kõiki peaks mõtlema panema olukord, kus kutseõppeasutus pakub müüjakoolitust 2,5-aastase õppekava alusel ja tööandjad müüjatööd 2,5-nädalase väljaõppe järel. Muidugi, mehaaniliselt ei saa neid asju võrrelda ning ju erinevad ka sisu ja kvaliteet, ent üks on siiski selge – huvi õppimise vastu ja sellest tulenev õpiintensiivsus erinevad mitu korda. Loodan väga, et käivitunud õppekavade reform kutsehariduses pöörab tähelepanu ka sellele küsimusele.

    ÜV: Mehhanistlik käsitus viib enamasti rappa. Lootus, et õppekavade reform nn kutseõppes viib varsti sihile ja võimaldab saavutada rahuldavaks peetava olukorra, on esialgu asjatu. Nn kutsehariduse kohta sõna võtnud „kaalukad“ isikud ei ole suutnud veel selgeks saada, mis on eriala, mis on kutse ja mis on amet ning milles peaks seisnema erialane, kutsealane ning ametialane ettevalmistus. Siiani pole ka kuskilt veel näha, et need isikud eristaksid õpet ja haridust, rääkimata õppesihtidest ja -eesmärkidest või õppe vastavusest ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ning tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.
    Tähelepanu pööramisest üksi ei piisa! Ruumidele, seadmetele ja territooriumile on kõik need aastad „tähelepanu pööratud“, aga tervikuna on olukord endiselt räbal, sest personal on endine (endiste arusaamade ja hoiakutega).

JA: Tänapäeva maailm erineb põhjalikult kahe sajandi tagusest, kust suuresti pärinevad tänapäeva kooli loogika ja õpetuse arhitektuur. On teadmised, sajandite tarkus – oma terviklikkuses ja loogilistes seostes ilusti õppekavasse kirja pandud – ning kasvav põlvkond, kes peaks selle omandama. Teadmiste hoidja ja kandja on õpetaja, kes jagab õpilastele koolitarkust ja kontrollib selle omandatust. Õppekava tuleb läbi võtta – kes omandab 100%, saab hindeks viie, kes allapoole, kukub läbi või jääb istuma. Niisugust maailma ei ole enam, aga niisugune kool on. Lapsed saavad sellest aru …

Tänapäeva tõde on, et uue info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga. Seda ei ole juba ammu võimalik „ära õppida”. Ja pole ka vaja, sest oluline osa sellest on meist vaid hiirekliki kaugusel.

Veidi täpsemalt – kliki kaugusel on ta neist, kel hiir on lapsena käe külge kasvanud, teistega on asi keerulisem. Kui teil on vaja ehitada majale terrass või küpsetada prantsuse sibulakook, leiab teie 12-aastane laps või lapselaps YouTube’ist lahenduse kiiremini kui teie oma kogemuses või retseptiraamatus sobrades. Lõikuvate kõõlude teoreemist ja keisri sünnipäevadest rääkimata.

    ÜV: Selles kõiges saaks Sinuga täielikult nõustuda, kui soostuda, et kõik lapsed on enam-vähem ühesugused. Paraku nii see ei ole – mingit keskmist õpilast ei ole! On eri eas poisid ja tüdrukud, noormehed ja neiud, kelle füüsilised ja vaimsed eeldused, võimed, huvid ja vajadused, mälu, fantaasia, temperament, iseloom... võivad väga suurel määral erineda.
    Õppekavad, õpikud, töövihikud jms on koostatud naiseliku loogika kohaselt ning on mõeldud (ja ka enam-vähem sobivad) alalhoidlikele usinalt kõike-ära-õppivatele tüdrukutele. Poiste ja tütarlaste arengutrajektoorid on aga erinevad, huvid on erinevad, taotlused on erinevad, enesehinnangu alused on erinevad!
    Erivajadustega lapsed oled jätnud seekord sootuks kõrvale. Küllap Sa tead, et erivajadustega lapsi tuleb igal aastal juurde rohkem kui eelmisel aastal. Pikaajalise ravi ja õppe ühitamiseks omal ajal loodud internaatkoolid on tänaseks saadetud hingusele, aga asemele ei ole suudetud luua midagi sellist, mis laseks kedagi kiita.

    Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud on visalt võidelnud oma õiguse eest kirjutada üle riigi kehtivaid nõudeid õppesisu, õppemahu ja –korralduse nivelleerimiseks. Nad on kiivalt jälginud, et nende käest ei libiseks ära kõigile ja kõigele käskude ning hinnangute andmise õigus ning samas ei kujuneks kohustust reaalselt ning avalikult vastutada oma tegevuse ning tegematajätmiste tagajärgede eest.
       Haridussüsteemi kiitmisel on ametnikud toonud argumendiks
    õpilaste saavutusi rahvusvahelistel olümpiaadidel ja
    näitajaid PISA testis.
           Ehkki keegi seniajani ei tea, mida PISA test tegelikult näitab, ja kõik teavad, et olümpiaadidele saatmiseks luuakse mõningatele silmapaistvalt andekatele õpilastele eritingimused, on see „argumentatsioon“ siiani kasutusel kogu koolivõrgu ja nn haridussüsteemi kiitmiseks. Küllap Sul oleks vaja senisest selgemini rõhutada, et pettus, eriti veel enesepettus kotis ei püsi ja meile ei sobi.
           Oluline on hoomata tervikut.
Oluline on, et kogu elanikkond oskaks kiiresti ja täpselt lugeda-kirjutada ja arvutada, mõtelda ning rääkida nii, et jutul oleks mõte sees. Oluline on olla adekvaatne, aus, õiglane, hooliv, töökas... ühiskonna  liige ja kultuuri esindaja. Õpe ilma kasvatuseta on sama mõttetu, nagu kasvatus ilma õppeta!

JA: Tänapäeva maailm on agressiivne – ta trügib teile ligi läbi arvutiekraani, ründab tänaval ja töökohas, nõuab tähelepanu ja sunnib teid pidevalt uute ülesannetega toime tulema. Samamoodi, ja palju nooremalt, kui me teame või vähemasti sooviksime, on sellele maailmale avatud lapsed, ka nemad peavad pidevate (ahvatlevate) väljakutsetega toime tulema, ja selleks pole vaja mitte niivõrd teadmisi, kuivõrd oskusi. Oskusi tulla toime ja probleeme lahendada, on vaja elulisi oskusi. Ja koolist neid ei kahjuks ei saa, seepärast ei ole kool asjakohane ega seega huvitav. Mõttetu koht, ütlevad paljud noored ja lahkuvad. Eriti poisid, kel väljakutsetega rinda pistmine loomuldasa veres.

    ÜV: Jaak, maailm ei ole ei agressiivne ega leebe; agressiivsed võivad olla inimesed, kes käituvad teistest hoolimata või loodavad elada teiste arvel.
    Sa märgid tegutsemise eeldustena teadmisi ja oskusi, aga ei maini ei arusaamist ega mõistmist, ei usku ega usaldust, ei au ega väärikust...
    Tegutseda saab isiksus kui subjekt. Paraku pole HTM-is veel subjekti mõistet ja  kõlbelist  problemaatikat on seal üritatud seostada vaid väärtustega. Kriipsutame siis alla, et toimivad mitte väärtused, vaid kogu dispositsioonide süsteem. Ka väärtused toimivad mitte omaette, vaid koos normidega, nagu ka müüdid koos tabudega ja aated koos ideaalidega.

JA: Kool peaks olema huvitav, pakkuma rõõmu ja rahuldust. Õpilasele, õpetajale ja lapsevanemale. Aga tegelikkus on sellest ideaalist kahjuks kaugel. Ja vast pole liiast väita, et kaugeneb üha. Sedavõrd, kuivõrd me ei suuda ületada kasvavat lõhet elu ja kooli vahel. Eesti koolilaste teadmised (ja mitte ainult raamatutarkus) on head, rahvusvahelises võrdluses isegi silmapaistvad – aga rahulolu kooliga madal, silmapaistvalt madal. Sama sõnumit kannab poiste väljalangus koolist, mille tulemusena oleme ülikooli lõpuks kõige suurema soolõhega riik Euroopas. Muidugi pole siis üllatus meesõpetajate peaaegu et puudumine Eesti koolist. Meil on probleem!

    ÜV:  Muidugi peaks koolis olema huvitav. Paraku ei ole HTM-is veel teadmist selle kohta, miks ei ole huvitav. Pole teada, millistel eeldustel saaks kool pakkuda rõõmu ja rahuldust nii õpetajale kui õpilasele, nii õpilaste vanematele kui ka vanavanematele. Selle teksti järgi võib arvata, et Sinu arvates piisab õppemahu kardinaalsest vähendamisest.
    Ülekoormusest ja selle tagajärgedest on räägitud (arvamusi avaldatud) aastast aastasse. Sellest pole PGS-i koostajad veel välja  teinud. Kas Sa tead, kes veel ei tea, et ülekoormuse tõttu pole tundides võimalik millessegi süveneda? Kes ei tea, et ülekuhjatud õppekava tõttu kujuneb õpe pealiskaudseks tormamiseks? Sunduse abil on üritatud seda lõhet usinalt varjata ja siluda, ning seetõttu (?)  pole söandatud ette võtta ka mingeid uuringuid.
    Õpilased ei ole ühesugused!
    Neil, kellel on suurepärane mälu ja kujutlusvõime, hea tervis ja intellektuaalselt ning vaimselt rikas ja usaldav kasvukeskkond, ei ole koolis liiga raske. Kadi-Liis Saar, kes on olnud peastarvutamise maailmameister ja ka paljukordne omaealiste Eesti meister tennises, naerab õpperaskusi käsitava jutu peale. Talle ei valmistanud ka erilisi raskusi lõpetada Suurbritannias vahetusõpilasena kaks klassi korraga, sest seal olevat olnud liiga lihtne. Muigama pani teda vaid see, et tal tuli Eestis gümnaasiumi lõpetamiseks sooritada veel ka kõik siinsed tavapärased lõpueksamid...

JA: Me ju teame seda probleemi, aga pole leidnud lahendust. Miks? Arvan, et teame ka lahendust, aga ei julge kõva häälega välja öelda. Veel vähem julgeme asuda probleemi lahendama. Veidi kulunud, aga asjakohasel moel võiks öelda, et teeme kõiki asju õigesti, aga teeme valesid asju. Tunnistagem endale – me ei suuda, pole kunagi suutnud kõike õppekavasse kirjapandut õpilastele selgeks õpetada. Veelgi enam, seda polegi vaja. Aga midagi maha tõmmata me ka ei söanda.

    ÜV: Kes väidab, et „me teame seda probleemi“, see minu meelest kas liialdab, mõtleb millestki muust või üritab kellelegi puru silma ajada.
    NB! Haridust kui probleemi ei ole Eestis isegi veel püstitatud, rääkimata selle probleemi põhjuste tuvastamisest. (Kui ma olen Sinu meelest selles küsimuses halvasti informeeritud, siis palun, et Sa saadaksid lingi nende mudelite leidmiseks.)
Sul on ilmselt õigus, kui Sa väidad, et Eestis püütakse vanas (kõlbmatuks vananenud) rööpas võimalikult hästi edasi tegutseda ja ennast kiita.
    Sa mainid, et kunagi pole suudetud kõike seda, mis on õppekavas kirjas, õpilastele selgeks õpetada. Tundub, et seda märkust võib pidada nii etteheiteks kui ka kahetsuseks. Tegelikult ei suuda keegi ka tulevikus õpilastele kõike selgeks õpetada... Teadmisi omandavad inimesed mitmel teel, neist kõige formaalsem on õppimine. Lisaks õppimisele on ka vahetu ja vahendatud kaemus, katsetamine, uurimine jne. Inimesed võivad mõelda ja avastada, seostada, modelleerida ja ekstrapoleerida, süstematiseerida ja klassifitseerida, analüüsida, sünteesida ning välja mõelda...
Õppekava kärpimine ei tähenda ühtlasi ja automaatselt seda, et suurenema hakkab õpilaste iseseisva mõtlemise oskus ja et reproduktiivne õpe hakkab asenduma produktiivse õppega. Eesti õpetajal ei ole selleks vajalikku ettevalmistust ja paistab, et napib ka entusiasmi.
Milliste meetmetega Sa loodad ümber korraldada õpetajate ettevalmistuse ja täiendusõppe ning saavutada nii õpetajate kui ka koolijuhtide rahuldava kutse- ja ametialase sobivuse?
Milline on kavandatud reformi ajakava ja eelarve?

JA: Et meie kool muutuks huvitavaks, et sinna mahuks rohkem elu ja koolirõõmu, tuleb üle jõu käiv koorem õlgadelt maha visata. Otsustavalt.

    ÜV: Igasse kooli on tõepoolest vaja rohkem elu ja rõõmu. Paraku pole veel olnud kuulda ega näha katset välja selgitada, miks on koolides enamasti soovitavale vastupidine olukord. Kas Sa tead, miks paljudes koolides domineerib suhtlemise asemel kohtlemine? Õppekava kärpimine seda stiili ei muuda.
    Räägitud on koolikiusamisest, õpilaste, eriti poiste, väljalangevusest ja alaväärsusest, spikerdamisest jm üldlevinud pettuse vormidest, suitsetamisest, alkoholi ning narkootikumide tarvitamisest, aga nende nähtuste ja protsesside põhjusi ei ole keegi söandanud seni veel süsteemina käsitada ja avalikult sõnastada.
Õnneks on Eestis ka koole, kus on vastastikku üksteist usaldav koolikogukond, kus nii õpilaste kui ka õpetajate vahel valitsevad sõbralikud suhted, kus õpetajad käsitavad õpilasi subjektidena (mitte manipuleerimise objektidena), kus saadakse aru, et subjekti arengu eelduseks on looming, kus jagub tähelepanu, ruumi ja aega tegelemiseks nii spordi, loomingu kui uuringutega ja põhiprotsessiks peetakse õpilaste arengut, mitte „õppetööd“.
Kui õpilased ja õpetajad suhtlevad (mitte ei kohtle üksteist), kandub see üle ka kogukonda. 
    Olukorras, kus õppe keskmes on hindamine ja harrastatakse igatliiki pingeridade koostamist selliste „näitajate“ alusel, mille sisu ja tähendust ei oska ükski asjamees ära arvata ega selgitada, rakendatakse kehtiva praktika õigustamiseks igatliiki demagoogiat ning seletatakse, et just hindamine ja sellega kaasnev sundus (hirm) ongi kõrge õppeedukuse saavutamise kõige tähtsam hoob... Kui HTM-is ja ülikoolides ei õnnestu aru saada, et kooliformalismi juureks on põhjendamatu hindamine ja et hindamishullusest vabanemine on koolides normaalseks peetavate suhete ja suhtlemise kujunemise asendamatu eeldus, ei ole ka õppekava radikaalsest kärpimisest loota kuigi palju kasu.

Seda otsustavust on vaja eelkõige aineõpetajaile ja spetsialistidele. On vaja eneseületamist, mis peaks ammutama jõudu arusaamisest, et tähtis ei ole mitte aine maht, vaid selle kasutamise oskus. Hästi jämedates joontes võiks üleskutse kõlada nii: „Poole vähem, aga poole paremini!”

JA: Poole vähem tähendaks kõigi ainekavade mahu kahandamist poole võrra. Ilmselt oleks praktilisem mitte asuda uusi ainekavasid koostama, vaid jagada lihtsalt olemasolev kahte lehte: tähtis tuumik ja seda täiendav materjal. Poole paremini tähendaks materjali tugevat sidumist tegeliku elu ja praktiliste probleemidega. Poole paremini tähendaks ka rohkem meeskonnatööd ja interdistsiplinaarsust. Need eesmärgid pole ju midagi uut – kehtiva õppekava üldosa rõhutab ka praegu õppe eesmärgi ehk õpiväljundina teatud pädevuste kujundamist ning rõhutab nn läbivate teemade tähtsust, kahjuks on aga ainekavad jätkuvalt ainemahu ikke all.

    ÜV: Loodetavasti saavad ka reformi vastased aru, et „poole vähem“ ei tähenda seda, et praegu kehtivast õppekavast võib järele jääda just täpselt 50%. Mehaaniline „lähenemine“ ei rahuldaks kedagi ja tooks kaasa vaid uusi arusaamatusi. Sisuline vahetegemine võib aga õnnestuda, kui selle ülesande täitmine usaldatakse neile, kes ei pea varem tehtud rumalusi õigustama ega varjama.
    Olen korduvalt rõhutanud, et haridussüsteem ei ole pelgalt koolivõrk! Haridusotstarve on ühiskonna kõikidel institutsioonidel. Seetõttu oleks vaja käsile võtta mitte ainult see problemaatika, mis on koolide kontekstis, vaid ka kõik see, mis moodustab haridusruumi kui terviku. Kõik justkui saavad aru, et haridust ei saa keegi kellelegi kuidagi anda, aga ikka räägitakse „hariduse andmisest“. Räägitakse ka „hariduses töötamisest“, „hariduse rahastamisest“... Muidugi võib öelda, et me mõtleme õigesti, aga räägime nii, nagu parajasti juhtub. Võib olla, et turul pole tõesti oluline, kuidas keegi haridusest või kultuurist räägib, aga Riigikogus ja Valitsuses keelelodevus ei sobi.

JA: Õigus on ka neil, kes väidavad, et enne ei muutu midagi, kui eksamite, taseme- ja kontrolltööde sisu ja nõuded ei muutu. Kui eksamitel küsitakse lahendusi ja vastuseid näidisküsimustele ja -ülesannetele, siis seda just õpitaksegi. Kui aga palutakse pakkuda lahendusi probleemidele, siis pühendatakse ka õppides põhitähelepanu just selliste oskuste arendamisele.

    ÜV: Küllap on tõesti õigus neil, kes näevad kooli ängistava formalismi juurt eksami-, taseme- ja kontrolltöödes. Samas vajab rõhutamist, et „näitajate tootmine“ ei ole õppe ja kasvatuse tulemuslikkuse (hariduse kvaliteedi) kindlustamise huvides.
Kõik koolid EI PEA olema ühesugused! „Kallakute“ kontseptsioon väärib uuesti läbi mõtlemist ja vähemalt katsetamist.
    Küllap tuleks välja mõelda uus lahendus nii põhikooli kui ka nn kutsekooli ja gümnaasiumi, kõrgkooli ja ülikooli lõpetamiseks nii, et tähelepanu keskmes oleks ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT, mitte aga need teadmised ja oskused, mis on kunagi kusagil koostatud õppekavas ette nähtud. Muidugi tuleks õpe korraldada ka nii, et XII klass ei oleks edaspidi enam peamiselt riigieksamiteks drillimise aeg. Kui koolis peetakse ainsaks (rohkem või vähem varjatud) eesmärgiks õpilaste pääsemist ülikooli või vähemalt (rakenduslikku?!?) kõrgkooli, siis pole kuigi oluline, mida minister arvab õppekavast ja õppe elukaugusest. Siis pingutatakse sihiteadlikult hoopis ühes teises suunas. Siis ei ole oluline, kas gümnaasiumi lõpetanud isik on saavutanud valmisoleku vastutustundlikult
    - tegutseda ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana,
    - rajada oma kodu ja perekond,
    - hoida oma perekonda, kogukonda ja ühiskonda,
    - kaitsta ennast ja oma lähedasi, loodust, kultuuri, tervist, vabadust, iseseisvust, kodu ja kodumaad – kui vaja, siis ka oma elu hinnaga,
    - töötada,
    - luua,
    - uurida,
    - juhtida,
    - sidustada,
    ...
Kui ülikoolid oma hoiakuid ja nõudeid ei muuda, pole õppekava radikaalne ning totaalne muutmine üldse mõeldav.
JA: Et kool muutuks huvitava(ma)ks, on vaja muidugi palju enamat – muutuma peab mitte ainult koolikogukonna, vaid kogu ühiskonna mõtteviis ja käitumismallid, ja see kõik võtab palju aega. Aga kui algust ei tee, siis ei muutu ka aastakümnetega midagi.

    ÜV: Sul on kahtlemata õigus, kui Sa rõhutad, et muutuma peavad mitte ainult õppeasutustes ja nende ümber askeldavad (riigi- ja omavalitsus)ametnikud, vaid koolikogukonnad ja ametkonnad tervikuna. Olulisi muutusi on vaja kogu ühiskonna mõtteviisis ja käitumismallides.
Esimene samm on astutud. Nüüd oleks vaja aega viitmata esmalt täpsustada, mida oleks vaja saavutada ja siis täpsustada juba koos ajakavaga, kes peab mida a)hoidma ja b)muutma – millal, kus ja kuidas, kellel on selleks vajalikud õigused ja kes peab siis ka vastutama selle eest, mis hakkab muutmise/hoidmise tõttu (kohe ja hiljem, avalikult ja varjatult) juhtuma. Muidu võib juhtuda, et ka „lapsed lendavad koos pesuveega välja“.
 Sõnaselgelt ja avalikult on vaja välja öelda, milliseid printsiipe on vaja tingimata järgida ning milliste kriteeriumide alusel (kus, millal ja kelle ees) antakse hinnang reformi korraldajatele, reformi kulgemisele ning selle tulemustele-tagajärgedele. NB! Hämamine oleks seejuures kohatu. (Küllap paljud mäletavad, et II maailmasõja ajal nimetasid mõlemad pooled taganemist „rindejoone õgvendamiseks“. Koolide sulgemist on Eestis nimetatud aga „koolivõrgu optimeerimiseks“.) Kõik saavad aru, et õppekava (radikaalne) kärpimine võib kaasa tuua ka klassitundide arvu vähenemise, ent see ei muuda õpetaja koormust väiksemaks, vaid hoopis tunduvalt suuremaks.
Ükskõik millise üksiku õppeteguri muutmisega ei kaasne peale segaduse suurt midagi. Haridusreform on üleriigiline innovatsioon ja see saab õnnestuda vaid süsteemse käsituse korral.
    HTM-i juhtkond on siiani vältinud hariduspoliitika ja -praktika arutamist väljaspool oma kitsast ringi. Kuulata on armastatud peamiselt ennast. Olnuks teisiti, oleks Eesti mitte kriisis, vaid tõusuteel.
Vähemalt kümme aastat on tehtud ettepanekuid korraldada rahvusliku kasvatuse IV kongress, aga seni tulutult. Aeg oleks teadvustada ja siis ka avalikult välja öelda, et haridusproblemaatika ei ole pelgalt pedagoogide arutada ja otsustada! Pedagoogid peaksid muidugi teadma, kuidas õpet ja kasvatust korraldada, ning oskama seda ka teha. Õppe ja kasvatuse sisu, mahu ja korralduse üle on aga pädevad kaasa rääkima iga ala asjatundjad, sh lapsevanemad, kellel on Põhiseaduse järgi ainsana õigus otsustada oma laste haridustee üle.
Haridus on riigi, iga piirkonna ja valdkonna edenemise oluline eeldus. Seejuures tuleb ikka ja jälle rõhutada, et HARIDUS EI OLE SEE, MIDA KOOLIS TEHAKSE JA KOOLIS ANTAKSE! Fenomenina on haridus kultuuri funktsioon, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste ühtsus, isiksusliku ja subjektse oleku ning käitumise ühtsus, arusaamise ja mõistmise ühtsus ning mineviku tundmise ja tuleviku aimamise ühtsus. Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada. Vaja on teada, milleks kõigeks on eri eas poistel ja tüdrukutel, meestel ja naistel vaja valmis olla ning milles see valmisolek seisneb.
Selleks et näha haridust ja hariduse tegureid, on vaja leida ja avada veel vähemalt kuus vaatepunkti.
           Me arutame siin küll peamiselt hariduse ja harituse tegurite üle, ent anname ühtlasi endale ning loodetavasti ka teistele aru, et haritus (st haritud olek, mitte aga kusagil kuidagi koolis käimine või mingi kooli lõpetamist tõendav dokument) kujuneb väärtuseks alles koos informeerituse ja kogemustega. Tegutseb mitte haridus, vaid isiksus kui aktiivne alge, kes tahab olla aus ja õiglane, töökas ja järjekindel, hooliv ja väärikas...
Viimastel aastakümnetel on Eesti ühiskonda imbunud edukultus. Koostöö asemel ülistatakse konkurentsi, üksteisele vajalike eelduste loomise asemel õhutatakse vastanduma, järjekindla visa töö ja süvenemise asemel ahvatletakse aina meelt lahutama, aega surnuks lööma, projekte kirjutama ja ennast põletama.
Haridusreform saab õnnestuda, kui see hõlmab kogu rahvast, st läbib kõiki regulatsiooni- ja juhtimistasandeid ning kõiki eluvaldkondi.
    Kuni riigis, sh erakondades, riigikogus, valitsuses ja omavalitsustes ei peeta vajalikuks kehtestada kompetentsuse nõuet ning riik ja tegevused selle alasüsteemides on edasi- ja tagasisidestamata, seni ei saa kehtestada personaalse vastutuse printsiipi ja kogu sellel jutul, mida aetakse „hariduse“ kohta, ei ole sellist tähendust, mida oleks vaja kuskil arvestada.
    Ühiskonnas (kogukonnas, perekonnas, ...), kus inimesed tunnevad end absurdisituatsioonis (st kus näib, et rahuldavat väljapääsu ei ole), on suur tõenäosus, et nad võõrduvad nii riigist kui ka kultuurist, tööst ja sõpruskonnast. Kui see juhtub, siis hakkavad üha rohkem maad võtma kompensatoorsed surrogaat-tegevused. Asjatundlikkus, töökus, järjekindlus jms lakkavad siis olemast ideaalid ja hariduse asemel hakatakse vajalikuks pidama hoopis õppes käimist tõendavaid tunnistusi.
    Õpilasi on võimalik sundida midagi ära õppima, teadma ja oskama, aga neid ei saa sundida aru saama ja mõistma. Keegi ei saa kedagi sundida armastama oma kodumaad, austama ja usaldama oma riigi juhtkonda, uskuma paremasse tulevikku jne. Ausus ei kujune ei väärtuseks ega normiks, kui ümberringi lokkab ebaõiglus, petmine ja ahnitsemine, kui räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat või ei tehta üldse mitte midagi.

Formaalsete vahenditega saab tekitada kära ja teha muutusi õppeasutustes, ent ei ole võimalik saavutada ootustega kooskõlas olevaid nihkeid hariduses. Eesti jääb kultuurrahvaste hulka püsima vaid sel juhul, kui taas seatakse prioriteediks kultuuri, hariduse ja teaduse ühtsus.
   
    Võõrandub selline ühiskond (ka kool!), kus inimene on muudetud mingite eesmärkide saavutamise või ülesannete täitmise vahendiks. Kui inimesed tunnevad, et riik on pöördunud oma loojate vastu ja on muutunud neile vaenulikuks jõuks, muutub riik (loe: kogu institutsionaalne süsteem, sh kool) neile vastikuks, olenemata sellest, kui kõlavad ja pikad on mingid programmilised tekstid, sh õppekavad. Nähtumuslike meetmetega ei saa olemust muuta.

JA: Haridusministeerium hakkab algaval õppeaastal õppekavasid ja eksamiküsimusi üle vaatama ning tahaks talvevaheajaks teada anda, kuhu oleme välja jõudnud. Iga hea mõte ja hüva nõu on seejuures teretulnud.

    ÜV: Muidugi on hea teada, et minister ei kavatse alustada oma ideede realiseerimist kunagi aastate pärast, aga vaja oleks teada ka seda, milliseks tähtajaks püüab HTM valmis saada haridussüsteemi kui PROBLEEMI käsituse. Siis saab asuda täpsustama, milliseks tähtajaks peaks olema tuvastatud, sõnastatud ja avalikustatud haridussfääris kujunenud vastuolude põhjused (st kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem) ja mis ajaks peaks olema rahvale esitatud meetmete eelnõu nii praeguseks kujunenud kitsaskohtade põhjuste kõrvaldamiseks kui ka vajaliku olukorra saavutamiseks.
Ju Sa saad aru, et HTM-i ametnikud ei saa seda ülesannet omapäi täita?

    Eestis on alatihti räägitud, et hariduselu korraldamise eeskujuks oleks vaja pidada Soomet. Paraku on praktikas toimitud Soomele vastupidises suunas. Soomes rõhutatakse, et õppe ja kasvatuse keskseks teguriks on õpetaja, kes on küllalt vaba, et ise otsustada, mis on õppes oluline. Soomes mitte ainult teatakse, vaid ka arvestatakse seda, et vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise ning et otsustamiseks peab olema küllalt iseseisev ja vaba.
    Juba vanas Roomas teati, et kui olukord on räbal, siis ei maksa lisada ettekirjutusi – siis tuleb anda vabadust.
    Varsti saame näha, mida Sa mõtlesid, kui kirjutasid, et iga hea mõte on teretulnud. Siiani on HTM-i ametnike hulgas andnud tooni isikud, kes mängivad kuulamist, ent tegutsevad ikka nii, nagu pähe tuleb ja heaks arvavad.
    Reformide õnnestumise üheks vajalikuks eelduseks on see, et need, kes üllitasid nüüd juba kõlbmatuks vananenud süsteemi ja selle olulisi osi, asuvad tegelema millegi muuga.

Toetavalt ja konstruktiivselt
Ülo Vooglaid
56 66 01 22
--------------------------------
MINISTER AAVIKSOO EGA KA ÜKSKI TEINE NÖ HARIDUSAMETNIK EI OLE SELLES KIRJAS MAINITU KOHTA AVALIKUÖT VASTANUD ÜHTKI SÕNA,
      Seejuures peaksime ehk meenutama, et president Ilves kutsus oma aastapäevakõnes arutama...

"Huvitava kooli" loomise mõte paistab siiski elus olevat. 04, jaanuaril  korraldas HTM Tallinna Ülikooli Filmi- ja Meediakoolis algatuse Huvitav Kool mõttekoja, milles  osales ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt. (Kommentaare vt siitsamast.