Väitlus koolituse ja hariduse sisu ja tähenduse üle

    PETAJAKOOLITUS VÕI ÕPETAJAHARIDUS

08.01.2014 15:01, kirjutas Tiiu Kuurme Haridusfoorumi listi üpris nõudlikus toonis kirja:
     Kas tohib paluda mitte kasutada sisuliselt väärat ja õpetajaks ettevalmistamise sisu alandavat ÕPETAJAKOOLITUSE mõistet.  Meie instituudis kuulen juba enamaltjaolt ÕPETAJAHARIDUSE mõistet, õnneks.  Koolitusel ja haridusel on selge vahe, mida peaks mõistma iga keeletundlik ja natuke õpetajaametist teadlik inimene.
     Või on tolle ingl.keelest toortõlkena maale toodud "õpetajakoolituse" mõistega tõesti sedavõrd tõsi taga, et haridus õpetajate jaoks suisa kaob ja õpetajate ettevalmistus ongi langenud pelgalt koolituseks ja jääbki mõistetud kui  käsitööoskused?  Nagu õmblejatel, torulukkseppadel, kindlustusagentidel jms. Mul on oma rahvast tõsiselt kahju, kuidas kohalik mõtlematus seespoolt nii olulisi asju sööb.
------------------------------------
8. jaanuar 2014 23:33 kirjutasin vastuseks:
    Tiiu palub  mitte kasutada sisuliselt väärat ja õpetajaks ettevalmistamise sisu alandavat ÕPETAJAKOOLITUSE mõistet
Pole kahtlust ja keegi ka ei vaidle selle vastu, et õpetaja peaks olema haritud inimene.
Arusaamatused algavad sellest, et pole sõnastatud
•    mis see on, mida nimetatakse hariduseks;
•    kuidas (millal, kus, tänu millele-kellele...) kujuneb (saab kujuneda)
o    haritud inimene ja
o    haritud ühiskond;
•    mida peaks õpetaja TEADMA (mille kohta?);
•    mida peaks õpetaja OSKAMA ,
•    millest peaks õpetaja ARU SAAMA;
•    keda peaks õpetaja MÕISTMA;
•    milline peaks õpetaja OLEMA oma paljudes rollides.
Nii Tallinna kui Tartu ülikoolides (Kutsekojast rääkimata) pole ikka veel õnnestunud eristada eriala, kutset ja ametit ning vastavalt on sassis ka erialane, kutsealane ja ametialane õpe. Tiiu, Sa võiksid ise oma arusaama esitada, st kirjutada, mida oleks vaja saavutada, mida TLÜ-s tahetakse saavutada ja mida õnnestub tegelikult saavutada.
    Ma olen ka siin listis mitu korda kirjutanud, et õpetajate ettevalmistus EI OLE RAHULDAV.
    Keegi võiks ju analüüsida, mis (tänu millele-kellele) on õpetajakoolituses rahuldav ja mis on ebarahuldav, mis puudub ja mis on ülearu. Oleme sellest korduvalt koos mõelnud, aga see analüüs on ikka veel tegemata.
    Riigikogus arutati õpetajate ettevalmistamist "riiklikult tähtsa küsimusena", aga see kujunes farsiks. Rektorid kiitsid, kui hästi kõik laabub...ja arutlejatel läks vist meelest ära, miks seda küsimust üleüldse arutama hakati.
    Tiiu, kas Sul on kujutlus selle kohta, millist õpetajat võiks pidada
•    haritud,
•    informeeritud ja
•    kogenud õpetajaks, kes on küllalt tähelepanelik ja hooliv, täpne, nõudlik, mõistev, järjekindel, heatahtlik...?
    Kui Sa ise ei oska (mida mul on raske uskuda), siis ehk Sa tead, kes oskab?
    Milline peaks olema Sinu meelest ÕPETAJAHARDUS? Kas see on OLEK või SEISUND,  mida saaks kirjeldada mingi hulga karakteristikutega (millistega?)? Teada ju on, et ka lapsed saavad kujuneda enam-vähem haritud inimesteks sõltuvalt õpetajatest, kes loovad selleks küllalt palju eeldusi. (Milliseid eeldusi oleks vaja?)
    Kas selle loogika kohaselt peaksime rääkima ka INSENERIHARIDUSEST, OHVITSERIHARIDUSEST, MINISTRIHARIDUSEST, SAADIKUHARIDUSEST, AUTOJUHIHARIDUSEST, KORISTAJAHARIDUSEST... ja unustama ära õppe, milles vastav asjatundja (spetsialist ja/või generalist)  kujuneb?
    Kuidas peaks jääma kutsesobivusega? Kas kutsesobivus peaks kuuluma "hariduse" sisse või jääma sellest välja? Kas üliõpilaste individuaalseid eripärasid oleks vaja arvestada ja kui, siis ka õppes või hariduses?
    Kas õpetajaks sobib igaüks, kellel vaid selline tuju tuleb, või on vaja ka mingeid sünnipäraseid eeldusi? Milliseid?
    Millist ettevalmistust oleks õpetajal vaja selleks, et olla ka ühiskonna- ja kultuuritegelane, osaleda uuringutes, juhendada õpilasi loomingus, töös, spordis jpm?
    Ma olen Tiiuga päri, et õpetajaks ei ole võimalik saada (treenida) samamoodi, nagu koolitatakse (treenitakse) treialiks või keevitajaks... Paraku on siiani lisamata, kuidas peaks selle õppe korraldama ja milline peaks olema selle õppe sisu jms, et tulemused vastaksid ühiskonnas ja kultuuris juba kujunenud  ning tõenäoliselt lähemas ning kaugemas tulevikus kujunevatele vajadusele. NB! Vajadus on ju samuti sõnastamata. Kui õppe aluseks on õppekava..., siis pole õppe tulemuste  (õppe kvaliteedi) hindamine võimalik. Või on? Kuidas?
    09.01.2014 00:19, Tiiu Kuurme kirjutas vastuseks:
     Ülo, ma ei võta enesele vastutust nende õppekavade eest, mis praegu Eestis õpetajate ettevalmistamise nimel toimivad ja lisan veel, et mind pole kaasatud ühegi sedalaadi õppekava ettevalmistamisprotsessi ega ole minult midagi ka küsitud. Palun mitte samastada institutsiooni ja seal töötavaid inimesi, igas institutsioonis on väga erinevalt mõtlevaid inimesi.
     Pealegi oleks vaja siis analüüsi, mis nimelt on neis õppekavades valesti, miks need kutsuvad esile kriitika. Ma pole kuskil ka sellist analüüsi näinud, et mis on siis nii viltu. Selge on, et mõne õpinguaastaga ei valmista kedagi ette eluaegseks kutseks.
     Mitmele Ülo esitatud küsimusele oleksidki mul mingid vastused ja ettekujutus, aga keda see huvitab ja listis läheks liiga pikaks ning poleks sel ka mingeid tulemusi. Ja mul pole selleks mitte ka aega.
    Huvitav oli Ülo interpretatsioon, et kas saab rääkida inseneri, ministri vms. haridusest. Inseneriharidusest täiesti räägitakse, samuti humanitaar- ja reaalharidusest, arstide puhul räägitakse õppest. Ent on psühholoogiharidus, sotsioloogiharidus, põllumajandusharidus. Tõepoolest on segane lugu nende kutsetega, kus saab või ei saa rääkida haridusest.
     Ent koolituse mõiste häirib. Sest samastub väljaõppega, oskusteabega, aga õpetaja kutse iseeneses on midagi palju enamat. Ja see palju enamat ei tohi langeda unustusse. Õpetaja kutse on maailmapilt, ellusuhtumine, haridus väljendab seda igatahes paremini kui koolitus. Võib-olla see pole tõesti päriselt hea, aga koolitus pole seda samuti.
     Lehrerbildung = õpetajaharidus.
     Ülo ei peaks pidevalt rääkima, et keegi kuskil ei taha vastata küsimusele, mis on haridus. Siin listiski on paljud seda püüdnud. Ülo pole neid vastuseid kommenteerinud. Minu disseris on pikk osa pühendatud hariduse mõistele ja koostasin ka sellesisulise leksikoni artikli (koostöös Tero Autioga), millega jäin ise lõpuks rahule.
     Praegu aga räägivad tudengid, et kui nad tulid õpetajaks õppima, olid sõbad-tuttavad nimetanud neid ogaraks, et nii lolli tööd sellise palga peale tegema lähevad. Siit võiks alustada.
             TiiuKuurme
-------------------------------------------
9. jaanuar 2014 14:12 kirjutasin vastuseks:
    1) Tiiu, Sa rõhutad, et ei võta endale vastutust nende õppekavade eest, mis Eestis õpetajate ettevalimistamiseks kehtivad. See on selge. Sa ei saa (isegi kui tahaksid) seda vastutust enda kanda võtta. Ehk Sa tead, kes peaks selle vastutuse võtma?
    Jutt, muidugi, ei käi pelgalt õppekavadest, vaid nende kavade kohaselt korraldatud õppest, mille tulemused ei vasta ei praegustele ega tulevastele vajadustele. (Sellest kõigest on üsna palju juttu manuses kirjale  "[EHF:50367] Re: HUVITAV KOOL - aga sinu ideed? " .)
    2) Kui haridus (haritud olek ja produktiivne rakendus koos valmidusega elukestvaks enesetäiendamiseks ?) on eesmärk, siis õpe on selle eesmärgi saavutamise (üks) vahend. Kui "koolitus" häirib, siis on ehk viga koolituses. Võib olla tuleks üle vaadata
1.    keda lubatakse (eelistatakse) õppejõuks,
2.    keda võetakse (milliste eelduste puudumise korral ei võeta) õppesse,
3.    millised on ja peaksid olema õppesuunad ja -sihid,
4.    millised on ja peaksid olema õppe-eesmärgid,
5.    millised on ja peaksid olema õppeprintsiibid,
6.    millised on ja peaksid olema õppevahendid,
7.    milline on ja peaks olema õppekorraldus,
8.    milline on ja peaks olema õpperütm,
9.    milline on ja peaks olema õppekoormus ja -pinge,
10.    milline on ja peaks olema õppepraktika,
11.    milline on ka peaks olema õppekeskkond (sh vaimne, psüühiline, sotsiaalne ja virtuaalne keskkond),
12.    milline on ja peaks olema õppejõudude  ning üliõpilastekvalifikatsioon,
13.    milline on ja peaks olema õppejõudude  ning üliõpilaste orientatsioon,
14.    milline on ja peaks olema õppejõudude  ning üliõpilaste motivatsioon,
15.    milliste kriteeriumide (kriteeriumide süsteemi?) alusel hinnatakse ja oleks vaja hinnata   
a.    ülikooli kui teadusasutust, õppeasutust, kultuuriasutust, kui rahvusliku iseolemise ja suhtlemise subjekti jne,
b.    teaduslikku uurimist, uuringuid, uurimusi, laboreid...,
c.    õppejõude,
d.    õppe-abipersonali,
e.    juhtkonda (näiteks, kas ikka on väga hea, kui ülikooli teadusprorektor ei kujuta ette, mis saab olla uurimise objekt ning ei erista metoodikat ja metodoloogiat?)
f.    õppeprotsessi.
g.    õppetulemusi (st õpetajana selle sõna igas tähenduses rakendumist, mitte hindeid) jm,
      16.  milline on ja peaks olema õppekava,
       17.  kuidas on (kas üldse on) õpe edasisidestatud,
       18.  kuidas on  (kas üldse on) õpe tagasisidestatud,
       19.  milline on ülikooli side (kultuuriside, ühiskonnaside, teadusside, vaimsusside, õppeside jne),
        20.  milline on õppejõudude side ülikoolis, Eestis ja laias ilmas,
        21.  milline on üliõpilaste side,
       22.   milline on ja peaks olema õppejõudude elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        23.  milline on ja peaks olema õppe-abipersonali elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        24.  milline on ja peaks olema üliõpilaste elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        25.  milline on ja peaks olema õpetaja ja koolijuhi elukvaliteet (asend stratifikatsiiooni-indeksis),
        26.  kes (kas üldse keegi) vastutab (peaks vastutama) selle eest, mida  ülikoolis tehakse, kuidas midagi tehakse ja mis selle tegevusega kaasneb (kas selle tegevuse tulemus on kooskõlas üliõpilaste ja nende vanemate ootustega, nagu ka  Eestis reaalselt kujunenud ja kujunevate vajadustega).

    3) Tiiu märkis, et ta oskaks üht-teist öelda küll, aga kuna see arvatavasti mitte kedagi ei huvita, siis ta ei hakka ennast niisama, tühja, vaevama.

    4) Tiiu märgib, et teda häirib "koolitus " peamiselt seetõttu, et kattub "väljaõppega". Mind see ei häiri. Mind teeb murelikuks nii koolituse kui ka väljaõppe käsitamise algeline tase ja vilets korraldus, süsteemitu sisu, vildak suunitlus jms, mille tõttu on tulemus räbal (loe: ei kujune sellist isiksust, keda saaks pidada haritlaseks (kes ihkab teenida oma rahvast)).
    5) Tiiu soovitab mulle mitte rääkida kogu aeg, et keegi ei taha vastata küsimusele, mis on haridus... Olgu siis veel ja veel täpsustatud, et olen palunud igaliiki haridustegelasi ja nn haridusjuhte kirjutada, mis see on, mida nad peavad oma arutlustes HARIDUSEKS.
    Loodetavasti saab siin igaüks ise aru, et need inimesed, kes räägivad "hariduse andmise" , "hariduses töötamise", "hariduse rahastamise" jms jutte, pole veel saanud aega Tiiu dissertatsiooni, leksikoniartiklite ega jm selliste tekstide lugemiseks, millele tänu oleks võib-olla (?) saanud kujuneda senisest adekvaatsemaks...
    Ka "õpetajakoolitus" või "õpetajaharidus", "haridusinnovatsioonid", või õppekava, õppekorraldus  jms saaksid olla käsitlemise objektiks alles siis kui ALUSMÕISTED ON MÄÄRATLETUD ja selgeks räägitud.
    Vastasel juhul on need jutud sama mõttekad, nagu sõelaga vee kandmine.
    NB! Ühe, ükskõik millise, mõiste sisu määratlemisest ei piisa. Mõisted omandavad tähenduse kontekstis, st on vastastikku seostes ja sõltuvustes.
    Mittesüsteemsed käsitused ei saa rahuldavaks kujuneda.
      Saatsin selle kirja lugeda ka mitmele isikule, kes Haridusfoorumi listis ei ole. Üks neist kirjutas:
Ülo!
Tänan ja olen rõõmus et mõttevahetus haarab kaasa kui kevadene värseke õhk aatekaaslasi
üle Eestimaa!
Sinu vaikival nõusolekul saatsi materjalid ka Euroakadeemia  õppejõududele kellele see arutelu pakub suurt huvi!
----------------------------------------------------------------------
Listis ilmus ka Kaarel Haava arvamus:
Tere!
Huvitav, miks Ülo ei taha aru saada õpetajate õppekavade eest vastutajatest.
Igas instituudis on juhid ja ka õppekavade juhid. Õppekavad kinnitab instituudi nõukogu ja seejärel ka ülikooli nõukogu. Sisuliselt on instituudi nõukogu kõrgeim võim. Seega peaks ta ka täielikult vastutama õpetajate KOOLITAMISE eest.
Kas me siis ei tea, kes on nende nõukogude liikmed ja õppekavade juhid? Need on kõik kodulehtedel kirjas.

Ma viitasin mõne õppekava väljunditele. Need näitavad, et eelnimetatud isikud ei tahagi õpetaja HARIDUST. Väljundites on kirjas nõudmised tunniandjatele.
Aga meil on ju võimalus sõnastada ÕPETAJAHARIDUSE õppekavade eesmärgid ja väljundid.
Muidugi ei saa me ise neid kehtestada, kuid kui pole migit avalikku kriitikat olemasolevatele paberitele, võivad nende paberite tegijad väita, et nende töö ongi parim ja keegi pole veel paremini tahtnudki teha. 
Asume ükskord asja juurde!
           ------------------------
        Raske uskuda, et HTM-s, ülikoolides jm hakatakse varsti eristama haridust ja selle kujunemise eeldusi, eesmärki va vahendit, õigustega kaasnevat kohustust vastutada õiguste kasutamise ja/või kasutamata jätmisega kaasnevate tagajärgede eest.
         Üüratult raske paistab olevat aru saada, et eesmärgid saavad olla vaid SUBJEKTIDEL, et asjadel, tekstidel, kavadel, tegevustel jms ei saa eesmärke olla...
Ülikoolides, ministeeriumides ja Riigikoguski räägitakse edasi õppimisest mõõekavades (mitte ülikoolis või mõnes muus koolis) ja ka õppekavade juhtimisest... Raske on ära arvata, kas on tegemist hoolimatuse, harimatuse, juhmuse, põikpäisuse või millegi muuga.