Oma tee otsing - ees või eest ära minemine

Oma tee otsingule!

    Rahvaalgatuslistis aruletakse Eesti tuleviku üle. Niisama, meelelahutuslikus "võtmes", on päris mõnus mõtteid vahetada.
Selleks, et riigi tasandil olulistes arutlustes kaasa rääkida ja otsustamises osaleda, on vaja orienteeruda  nii riigi tasandil kui ka vähemalt kaks tasandit "kõrgemal" ja "madalamal".
Igor kirjutab: "Poliitika on tôô, mida keegi peab tegema. See pole ei ohver ega privileeg. Kôik ei saa teostada oma unistust saada vedurijuhiks... ". Küllap on Igor nõus, et selles jutus on midagi puudu... Vaja oleks lisada, et veel vähem sobib kellelgi kandideerida Riigikogu liikmeks või riigiametnikuks, kui tal pole onud veel võimalust kuulda, näha ega kogeda, millistel eeldustel oleks võimalik saadiku, ametniku või nende nõunikuna õigustada maksumaksjate põhjendatud ootusi.
Igor Gräsin andis teada, et ta ei arva, et idee sellest, et heita ûhiskonnast vàlja need, kes teda ei taba, oleks humaanne  ja lisab, et ûhiskond on tàna veel riik.   (?)
Ühiskond on ühiskond. Ühiskonna koosseis ja struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid oleks vaja hoolikalt üle vaadata. Inimene on ühiskonna liige ja kultuuri esindaja (mitte vastupidi!). Ühiskond funktsioneerib, muutub ja areneb või hääbub paljude tegurite koostoimel.
Riik on ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi ja kultuuri kui holograafilise süsteemi, territooriumi ning loodus- ja inimkoosluste funktsioneerimist, muutumist, arengut ning kaitset korraldav süsteem. Riik on rahvusvahelise suhtlemise subjekt. Omaette küsimuseks on, mil määral võib Eestit veel riigiks pidada.
Tööd olen pidanud eesmärgistatud tegevuseks tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Töö on teostus. Tööle peab eelnema mõte, mis sisaldab kujutlust töötamise eeldustest ja raskustest, võimalustest ja ohtudest, põhiprotsessist ja selle edenemise eelduseks vajalikest abi-. kõrval-, täiend- ja sundprotsessidest, tulemusest ja võimalikest tagajärgedest.
Minu arusaamad poliitika kohta on avaldatud Riigikogu Toimetistes (RiTo 2s). Peaksime siin selgeks arutama, millist tegevust on võimalik pidada poliitiliseks tegevuseks. Neid on Eestis palju, keda rahvas peaks poliitikuks pidama. Paraku pole neil kõigil veel olnud aega  selleks et mõelda, millistel eeldustel on võimalik poliitikas osaleda ja mille eest kelle ees tuleks aru anda (sisuliselt vastutada). Seetõttu ei maksa imestada, et "poliitik" olla on üpris häbiväärne.

Millegipärast on raske uskuda, et Riigikogu üritab avastada, sõnastada ja avalikustada oma autoriteedi kaotsimineku põhjused. Veel raskem on uskuda, et Riigikogus ja Valitsuses on palju neid, kelle on häbi ja kes on riigi päästmiseks valmis ohverdama oma heaolu.
--------------------------------------------------------------------------------------------
25. detsember 2013 14:28 kirjutas Ats Miller

    Kas ei oleks aeg luua valdkondlikud grupid? Parlamentaarne kord – tegelikult erakondade rahastamise laiem vaade – milline see peaks olema? Haldusreformi vajalikkuses ei kahtle vist keegi – ilmselt ühetasandiline, kuid edasi? Orienteeritus mahetootmisele – hea mõte, aga kuidas täpsemalt saavutada siin eelis? Kuidas saavutada energiasõltumatus (sest me oleme siiani Venemaa lõa otsas)? Kuidas muuta seadusi, et väikeettevõtted ei saaks tegutseda ainult pettuse läbi? Kuidas saavutada olukord, et meil tekib ekspordikõlbulik vähe ressursse ja algkapitali nõudev teadus- ja oskusmahukas tootmine (sest teistsugust ei suuda me niikuinii tekitada)? Kuidas oluliselt kärpida riiklikku bürokraatiat, mis kogu meie elul veskikivina kaelas (kuidas õpetada ümber kasutu ametnikearmee, mis lahti tuleb lasta)? Lühidalt – kuidas luua olukord, et Eestis oleks hea elada?
Urmas Heinaste soovitab koostada teemade pingerea ja siis keskenduks paar nädalat vastavale arutelule
1. Parlamentaarne kord – tegelikult erakondade rahastamise laiem vaade – milline see peaks olema?
2. Haldusreformi vajalikkuses ei kahtle vist keegi – ilmselt ühetasandiline, kuid edasi?
3. Orienteeritus mahetootmisele – hea mõte, aga kuidas täpsemalt saavutada siin eelis?
4. Kuidas saavutada energiasõltumatus (sest me oleme siiani Venemaa lõa otsas)?
5. Kuidas muuta seadusi, et väikeettevõtted ei saaks tegutseda ainult pettuse läbi?
6. Kuidas saavutada olukord, et meil tekib ekspordikõlbulik vähe ressursse ja algkapitali nõudev teadus- ja oskusmahukas tootmine (sest teistsugust ei suuda me niikuinii tekitada)?
7. Kuidas oluliselt kärpida riiklikku bürokraatiat, mis kogu meie elul veskikivina kaelas (kuidas õpetada ümber kasutu ametnikearmee, mis lahti tuleb lasta)?

0---8. Lühidalt – kuidas luua olukord, et Eestis oleks hea elada?
---------------------
Marko Kaasik kirjutab: "Ma olen kindlalt veendunud, et Eestis on praeguse seisuga maailmavaatelised "kogukonnad" palju selgemini välja kujunenud kui territoriaalsed, kuigi nende mõju on piirkonniti üsna erinev. Seega on meil õiglase esindatuse huvides erakondi vaja. Aga kuna eesti inimene järjekindlalt valib isikuid, mitte platvorme, siis peaksid erakonnad tulevikus tegutsema isikuvalimiste põhimõttel toimiva valimissüsteemi raames."
------------------------
Tunnistan, et ei saa aru, kuidas saaks eristada ja käsitada maailmavaatelisi ja territoriaalseid "kogukondi".
Kogukonnal võib olla mingi maailmavaade ja -pilt.
Tegelikult peaks olema kõne all kogukondade dispositsioonide süsteem, mitte selle  mõned komponendid.

Arusaamatu osutus ka see jutt, et erakondi on vaja õiglase esindatuse huvides.
Ma ei saa aru, millisest "õiglasest esindatusest" saab rääkida oludes, kus valimisi ei toimu (ei saa toimuda), sest
     -  valdaval osal elanikkonnast ei ole siin ja mujal kujunenud oludes, olukorras ja situatsioonis orienteerumiseks ega eelistusotsuse tegemiseks vajalikku ettevalmistust (ei ole võimalik olla küllalt informeeritud ega ka haritud ja kogenud selleks, et aru saada, mis ja miks ühiskonnas ning riigis ning selle alasüsteemides toimub, on toimunud ja/või hakkab tõenäoliselt toimuma lähemas ja kaugemas tulevikus);
      -  valdaval osal saadikukandidaatidest ei ole kujutlust
      -  nendest ülesannetest ja kohustustest, mida oleks vaja valituks osutumise korral täita, ammugi mitte saadiku kohususte ja ülesannete täitmiseks vajalikest eeldustest jasellest, mida oleks vaja saavutada;
      -  sootsiumist kui institutsionaalsest süsteemist, selle funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldustst ja tõketest;
       -  kuituurist kui holograafilisest süsteemist (üldinimlikust kultuurist, rahvuskultuurist ja omakultuurist);
      -  seaduse kui regulatsioonimehhanismi toimemehhanismides ega nende (võimalikest) toimetest;
      -  kogu tegevus riigis on edasi- ja tagasisidestamata;
      -  kellelgi pole vaja vastutada ei selle eest, mida kuidas tehakse või jäetakse tegemata ega selle eest, mis tegevusega kaasneb, mis riigist ja rahvast on saanud ning saab... .

Need grupeeringud, mida Eestis "erakondadeks" nimetatakse, ei ole kujunenud mingi ideoloogia alusel, vaid korporatiivse ustavuse ja hüvehuvi alusel. Pankade (korporatsioonide) kavandatud "süsteem" on mõeldud selleks, et sättida raha vahendusel võimalikult suurem osa maailmast toimima oma suva järgi.  Selleks riikliku regulatsiooni vormiks, milles keegi ei saa nii sekkuda, et pankade omavoli ohtu satuks, on "parlamentaarne demokraatia".  Võimule (õigusakte looma ja ressursse jaotama) üritatakse upitada neid, kes teeksid seda, mida kästud siis, kui kästud...ja räägiksid vastupidist.  Selleks on välja mõeldud  protseduur, mida nimetatakse "valimisteks".  Inimesed, kes on selles mängus vabatahtlikult osalenud ja on muutunud kaasosalisteks, ei saa ega taha lahkuda ja peavad tahes-tahtmata tegema juhtkonna ootustega kooskõlas olevaid nägusid. "Erakonna kõige tähtsamaksisikuks on peasekretär ( kõige tähtsam saladusehoidja).
Tugevasti on liialdatud ka see jutt, et eesti inimene järjekindlalt valib isikuid, mitte platvorme.
Hääletamiseks on esitatud NIMEKIRJAD. See on, muidugi, õige, et maailmavaatest pole juttugi. "Programmides" on lubadused..., mille täitmisest ja täitmisega tõenäoliselt kaasnevatest tagajärgedest on ette nähtud vait olla.
Seda, millistel eeldustel saaks inimene Eestis käituda kodanikuna (kasutada Põhiseadusega sätestatud õigust osaleda kõrgema võimu kandjana mingisuguseski otsustamises), ei ole veel kuskil käsitatud.
Kes teab, millist ühiskonda võiks  nimetada "DEMOKRAATLIKUKS" ja millistel eeldustel võiks Eesti kujuneda selliseks riigiks, kus inimesed tahaksid elada? Millised tunnused peaksid sellel riigil olema ja millisid  seal olla ei tohiks?
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ats Miller on saatnud RAL listi mitu tähelepanu (süvenemist ja hoolikat arutamist) väärivat kirja. Ats märgib oma kirja lõpus, et ega ühes kirjas saa kõiki küsimusi käsitada, sest keegi ei jõuaks lugeda. Lisan, et need, kes tunnevad vajadust süveneda ühiskonnas, kultuuris, riigis ja selle institutsioonides kujunenud olukorda ja see rahuldavaks peetaval määral selgeks mõelda, loevad ka raamatuid ja kui nurisevad, siis  mitte teksti pikkuse, vaid tühjuse või väärate (vastuvõtmatute) mõttekonstruktsioonide pärast. Need, kes ei viitsi lugeda, arvatavasti tegelikult ei saa sellest aru, mida on kirjutatud ja öelda tahetud, või üritavad teha nägu, et nad ka muretsevad riigi ja rahva tuleviku pärast, ent on nendest mängudest juba tüdinenud. Muidugi võib olla ka teisi põhjuseid, näiteks võõrdumine ja usu varisemine....
Vabandust, kui ma nende kahtlusega kedagi riivasin. Usun, et hea tahe on ühiskonna- ja kultuurielus aktiivse osalemise oluline, aga kindlasti mitte küllaldane eeldus. Arutlustes osalemiseks on vaja vallata seda keelt, milles arutletakse, st tunda nende sõnade tähendust, mida arutlustes kasutatakse. Juhtunud on (raske uskuda, et kogemata), et Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides ühikonnateadust enam ei ole ja ühiskonnateaduslikke uuringuid ei tehta. See inimese-, perekonna- ja ühiskonnaõpe, mis toimub üldhariduskoolis, on pehmelt öeldes, vilets.
Ühiskonna-alaste uuringute asemel tellitakse ja tehakse küsitlusi, kirjeldusi, esseesid ja referaate. NB! Küsitlus ei ole uuring! Küsitlus on meetod algandmete kogumiseks. Küsimustele esitatud vastuste (arvamuste) varal saab (mõnikord) midagi arvata vastajate kohta. Ka kirjeldus ei ole uuring. Kirjeldus eelneb uuringule ja on vajalik probleemi (uurimise objekti) sõnastamiseks. Rahuldavate kirjelduste koostamiseks peab uurija valdama vastavaid teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat. Eestis on see kõik juba nii sassi lastud, et selguse saavutamiseks oleks vaja kuued seljast ajada ja vähemalt paar-kolm päeva ümmarguse laua ümber aru pidada. Paraku pole füüsikutel-keemikutel, kes enda meelest „teadust ja haridust juhivad“, kombeks kedagi kuulata ja arvestada.
Meil oleks vaja lisaks loodusseadustele tunda ka ühiskonna- ja mõtlemisseadusi ning võtta arvesse, et kõik seadused ilmnevad seaduspärasustena. Vaja on tunda inimest kui indiviidi ja kui individuaalsust, kui isiksust ja kui subjekti (aktiivset alget, kes orienteerub, hindab, otsustab, teostab, seostab, kellel on huvid ja tahe, au ja väärikus) või kui manupuleerimise objekti, kes teeb, mida kästud, siis kui kästud jne. Vaja on tunda inimest kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat, kui tööjõudu ja liidrit, loojat, uurijat, õppijat ja õpetajat, peremeest, sulast või orja... Vaja on teada, mitte ainult seda mis on mis ja kes on kes, vaid ka seda, kuidas inimesed kujunevad selliseks , nagu nad on, kuidas nad koos, vastastikku üksteisele toeks olles, üksteist innustades ja julgustades sünergiat loovad ning saavutavad tulemusi, mida keegi kuskil kunagi ei oleks võimeline üksi saavutama.
Ühiskondlik-poliitilises elus liidri rollis tegutsemiseks on vaja tunda tegevussüsteemi ja arvestada, et tegevussüsteemi iga element (iga tegevus) sisaldab pisut tegevussüsteemi kõiki teisi elemente (kõiki teisi tegevusi). St isik, kes on mingis tegevuses võhik või kes teadlikult ignoreerib mõnd tegevust, ei saa olla rahuldavalt võimekas üheski tegevuses. Sama võib öelda ka tunnetussüsteemis orienteerumise kohta. Argitunnetuse kõrval on vaja tunda ja arvestada ka kunstilist, religioosset, filosoofilist, intuitiivset ja teaduslikku tunnetust.
Kindlasti on vajalik keskkonna tundmine ja arvestada, et looduskeskkonna kõrval on oluline ka tehiskeskkond, füüsiline ja vaimne keskkond, psüühiline, sotsiaalne , virtuaalne jm keskkond.

25.12.2013 14:28, Ats Miller kirjutas:
      Allpool on Ats Milleri kiri, mille vahele kirjutan kursiivis mõne kommentaari.
Lugupeetavad!   
Olen peaaegu kõiges sama meelt Urmas Heinastega. Mulle väga meeldiks, et RAL-ist midagi saaks, ent lubage väljedada teatud skepsist, kas valijad ikkagi usuvad, et kõik meie hädad algavad ja lõppevad erakondade rahastamisega ja saavad mööda, kui nimetet valdkond korrastatakse. Lubage rõhutada pisut teist nurka erakondade olemuses, nimelt terviklikkust – kuigi nii Õllesõprade-, kui Piraadipartei võivad südamelähedased olla, ei saa neid valitsema usaldada, kui neil pole kõiki elualasid katvat nägemust ühiskonna tulevikust.
    Olen täiesti päri, et rahvast ei saa (ei tohi!) pidada rumalaks. Rahva alateadvuses püsib läinud sajandi koledustest ladestunud hirm, aga ka usk ja lootus. Kalevipojas juba manitsetakse, et hukkuvad nii need, kes lähevad ees ja kes jäävad sappa... ning vaid keskmised koju tulevad.   Julgus ei tähenda hulljulgust! Väärtuslik on julguse ja ettevaatlikkuse ühtsus, nagu ka hariduse  ja informeerituse ühtsus. Juba Napoleon Bonaparte ühmas, et enam-vähem kõiki saab petta korra, paljusid mitu korda, aga ei ole võimalik petta kõiki kogu aeg.  Rahvas ei lase ennast lõpmata palju lollitada ja ei hakka vaimustusega toetama mingit ERAKONDA, kes tahaks asuda häbiväärseks osutunud seltskondade asemele, olles enam-vähem samasugune. Praegu on vaja mitte ainult „earkonna“ sisulist analüüsi, vaid kogu selle „pealisehituse“ analüüsi, mis moodustab riigi.
 Rahvas ootab oma haritlastelt selgitust, miks see mõttekonstruktsioon, mille järgi „nõunikud“ sokutasid Eesti pärast taasiseseisvumist „arenema“, viis Eesti rappa.
Vaja oleks käituda hoolivalt ja pidada meeles, et kellelgi pole õigust jätkata šokiteraapiat. Vastasel juhul lendab laps koos pesuveega välja ajaloo prügikasti, kus on juba sadu ja sadu rahvaid, kes ei suutnud tõrjuda ahneid ja ülbeid lollpäid ning saavutada sünergia tekkeks vajalikku  üksmeelt .     Majandust kui tervikut ei tohi alahinnata. Kui me ka suudame muus osas Eesti taas elamisväärseks teha, tähendab majanduse korrastamatus paratamatult madalamat elatustaset ja seega motiivi emigreerumiseks.
    Mis see on, mida siin (ja Toompeal ning Kadriorus) „MAJANDUSEKS“ nimetatakse? Vaja oleks kirjutada lahti, millest koosneb majandus, milline on majanduse struktuur, genees ja dünaamika... , millest sõltub majandus ja mis omakorda sõltub majandusest.  Ühtki institutsiooni ei või alahinnata ega ka ülehinnata! Normaalseks peetaval viisil saab ühiskond funktsioneerida, muutuda ja areneda üksnes kui süsteem (tervik). 
    Väidan, et praegu on üsna raske leida Eestis kaht-kolme inimest, kelle kujutluses on „majandus“ enam-vähem ühesugune. Sestap võib öelda, et majandusjutud on vitsaga vee peale kirjutatud jutud. Inimestele on pähe tambitud, et tehku tööd ja nähku vaeva ... siis läheb elu paremaks. Efektiivsus on süsteemsuse funktsioon. Olukorras kus
•    riigi raha hoitakse välisriikidele kuuluvates pankades,
•    KOVs on keelatud luua ettevõtluseks vajalikku infrastruktuuri,
•    mahitatakse tootmispotentsiaali hävitamist,
•    on ette nähtud  nimetada
     o    hariduseks seda, mida koolis tehakse ja koolist antakse,
     o    kultuuriks seda, mida tehakse ja antakse kultuuriministeeriumi haldusalas olevateas asutustes;
     o    teaduseks seda, mida tehakse teadusasutustes,
     o    terviseks seda, mida antakse haiglates,
     o    ühiskond majanduseks... on olukord väga räbal.
Siin pole mõtet seletada, millist osa need pangad on Eesti „arengus“ etendanud.
    Majandus ei arene (ei saa areneda); areneb (kui areneb?) ühiskond. Majandus on ühiskonna arengu üks eeldus ja ka arengutaseme üks „näitaja“. Selleks, et pretendeerida rahvale teejuhiks, on vaja võimekust ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegurite (nii soodustavate kui ka raskendavate tegurite) kirjeldamiseks ja arvestamiseks. NB! Ühiskonnas toimib mitte majandus, vaid majandusliku ja sotsiaalse ühtsus, nagu ka õiguse ja poliitika ühtsus, tehnika ja energia ühtsus, tehnoloogia ja ökoloogia ühtsus, kultuuri ja ideoloogia ühtsus, mitte eesmärgid, vaid eesmärkide ja nende saavutamiseks vajalike vahendite ühtsus  jne.
Eesti õiguskord ja kogu haldussüteem lonkab kõiki jalgu. Kui hakata lahmimise asemel konkreetselt vaatama, mis on „sellel pildil“  õigesti ja valesti, puudu ja ülearu, siis selgub hoopis teistsugune pilt kui see, mis kuulukse paistvat kõrgelt Toompealt või  Kadrioru pargist.   Eestis ei ole veel selliseid juhtumeid ette tulnud, mil seaduste või mingite muude õigusaktide loomisel oleks üritatud eelnevalt
1.    leida vaatepunktid (küllalt palju vaatepunkte) reguleerimise objektiks olevate süsteemide  (kõnealuste subjektide,  asjade, nähtuste ja/või protsesside)  nägemiseks;
2.    fikseerida keskkond, so olud, olukord ja situatsoon ja nende muutumise tõenäosus lähemas ning kaugemas tulevikus;
3.    sõnastada sihid, millel kindlalt püsida kogu aeg ja eesmärgid (olekud), mis on vaja saavutada mingiteks tähtaegadeks;
4.    sõnastada vahendid, sh ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused,  sihil püsimiseks ning eesmärkide saavutamiseks;
5.    sõnastada probleem(id) kui vastuolu(d) tegeliku ning antud ajal võimaliku ja vajaliku oleku vahel;
6.    tuvastada reguleerimise objektiks oleva(te)  probleemi(de)  põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem(id));
7.    sõnastada kavandatava reguleatsioonisüsteemi rakendamise printsiibid  (printsiipide süseem);
8.    koostada kavandatava regulatsioonimehhanismi rakendamise ajakava (etapid);
9.    prognoosida loodava regulatsioonimehhanismi toimemehhanismide otsesed ja kaudsed toimed, mis tõenäoliselt  ilmnevad avalikult ja varjatult,  lokaalselt ja globaalselt, kohe ning hiljem...;
10.    tõestada, et kavandatav regulatsioonimehhanism seondub juba toimiva regulatsioonisüsteemiga nii ühiskonna- kui ka kultuuriseostes;
11.    luua mudelid kavandatava regulatsioonisüsteemi edasisidestuseks (kes, kus, millal, ja kuidas peaksid tegutsema selleks (vastutama), et tulemused sobiksid järgmiste (milliste?) protsesside „sisendiks“ ;
12.    luua mudelid kavandatava regulatsioonisüsteemi tagasisidestuseks so (kes, kus ja kuidas) peab
a.    koguma regulatsioonisüsteemi rakendamist ning toimeid iseloomustavaid andmeid;
b.    tõlgendama ja vastutama regulatsioonisüsteemi rakendamist ning toimeid kajastava info  avalikustamise eest;
c.    kandma hoolt, et ei saaks tekkida ruumi demagoogilisteks avaldusteks ega salastamiseks;
d.    õigeaegselt (vajaduse korral ennetavalt)  reageerima loodava regulatsioonisüsteemi toimetele, so süsteemi sobivuse korral rakendamist kiirendama-laiendama-süvendama ning  äpardumise korral koheselt rakendamise peatama või vajalikul määral korrigeerima tegureid, mis võisid olla äpardumise põhjuseks;
13.    koostada programm kõigi regulatsioonisüsteemi rakendamisega tõenäoliselt kaasnevate (matriaalsete ja mittemateriaalsete) ressursside ning nende kasutamiseks vajalike tingimuste tagamiseks;
14.    fikseerida (personaalne) aruandlus ja vastutus regulatsioonisüsteemi rakendamise funktsionaalsete ja disfunktsionaalsete toimete (tulemuste ja tagajärgede) õigeaegseks fikseerimiseks ja täiendavaks reguleerimiseks seadusandlikus korras;
15.    luua Riigikogu ja/või Valitsuväline ekspertrühm, kelle ülesandeks on informeerida avalikkust kõnealuse regulatsioonisüsteemi rakendamisest ning toimetest;
16.    avalikustada kavandatava regulatsioonimehhanismi loodetavate toimete süsteem  ja selle vastavus elanikkonna eri kategooriate dispositsioonide süsteemiga (vajaduste, huvide, ootuste, ideaalide, eesmärkide, tavade-kommete jms);
17.    koostada kõigi kavandatava reguleatsioonisüsteemi rakendamisega seotud  ametnike kompetentsuse saavutamiseks vajaliku täiendõppe ja/või ümberõppe programm koos vastavate arvestuste korraga;
18.    avalikustada teste rahvaste kogemus analoogilise probleemistiku käsitamisel:
Ma kutsuksin üles sellele, mis meil seni tegemata on ja mille algeid ma siin selle listi mõttevahetuses näen – tagasisidestamine minevikku ja tulevikku. Me peame mõttestama, kes me oleme ja kuhu läheme; alles siis saame vastata küsimusele, kuidas me seda teeme. Ja me ei tohiks karta nimetada asju õigete nimedega.
Kordan: mõlemad, nii edasiside kui ka tagasiside on protsessi karakteristikud. Arukas ja asjatundlik isik, kes on ka vastutus- ja kohusetundlik, peaks saama kõrvalise abita aru, et  juhtimine, valitsemine, haldamine, sidustamine jm sihi- ning eesmärgipärane tegutsemine on võimalik vaid edasi- ja tagasisidestuse korral. Liiga raske ei tohiks olla ka aru saada, et kumbagi neist ei saa osta-müüa, anda-võtta ega vahetada... 
Mingi protsessi tagasisidestamiseks peab olema subjekt (inimene või inimeste küllalt üksmeelne kogum), kes
•    kujutab ette, mida ta tahab (peab vajalikuks) saavutada,
•    suudab, jõuab, julgeb... ja tahab koguda andmeid protsessi kulgemise ning sellega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede kohta;
•    adub, et peab (tegelikult, ehedalt,  mitte näimiseks) vastutama seatud sihtide järgimise ja eesmärkidega kooskõlas oleva tegevuse ja tulemuste ) eest;
•    saab aru, et peab avastama, sõnastama, seostama ja interpreteerima nii tulemusi kui tagajärgi eri metasüsteemide kontekstis,
•    tunneb, et tühitegevuse või tagajärgede (taotlustega vastuolus oleva)  ilmnemise korral on vaja viivitamatult reageerida (mitte varjataja tegelikku olukorda ja seletada, et teistel pole sedagi, mis meil on kehvasti...)
•    avastama nii edu kui ebaedu tegurid, sh hälbimise põhjused ning võtta meetmid nende kõrvaldamiseks (vähendamiseks);
•    mõtlema välja meetmete süsteemi nii positiivseks (toetavaks või võimendavaks) kui ka negatiivseks (muutvaks või lõpetavaks) reageerimiseks;
•    saab aru, et enne mingite muutuste ulatuslikku soovitamist on vaja neid katsetada ja erapooletute asjatundjate abil veenduda nende sobivuses ning piisavuses.  
NB! Andmete kogumine ei ole tagasiside; andmed on subjektile vajalikud selleks, et võrrelda saavutatut vajalikuga (eesmärgiks, ülesandeks, kohustuseks olevaga) ja reageerida (adekvaatselt, operatiivselt, süsteemselt jne). Muidugi võib subjekt teatud puhkudel  konstrueerida ja rakendada enda asemel vastava otstarbega tehnilise süsteemi. 
Eestil ei saa kunagi olema suurriigi tüüpi iseseisvust, mida selles kontekstis võiks defineerida luksusena liitlasi valida ja regiooni arengutes mõjusalt kaasa rääkida (selles kontekstis tähendab „mõjusalt” võimekust ekstreemsel juhul oma tahe ka relva jõul kehtestada). Eesti saab parimal juhul rääkida Luxembourgi tüüpi iseseisvusest, mis sisuliselt püsib ikkagi ainult – kordan: AINULT! – naabrite poliitilisel kultuuril. Ehk teisiti sõnastatuna: kuigi kaitsevõime ei ole kaugeltki tähtsusetu argument, peame targa poliitikaga looma olukorra, kus potentsiaalsel vaenlasel on Eesti vallutamisest rohkem kaotada kui võita.
    Tänapäeval ja mida aeg edasi, seda enam, sõltub riigi kaitse- ja ründevõime mitte relvadest ja neid kandvate roomikmasinate ning meeste arvust, vaid elektrooniliste vahendite süsteemsest löögijõust. Rahuldava kaitsepotentsiaali saavutamiseks ja hävitava droonilöögi andmiseks on Eesti küllalt suur.
    Loomulikult on nii  kõigi naabrite kui ka kogu maailma teiste rahvastega vastastikku rikastava koostöö suhte hoidmine võrratult mõistlikum kui kihvade teritamine. Kõigest hoolimata on siiski vaja ka meeles pidada Vana-Rooma aegset tarkust, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks.
Seega on meil valida, kas me oleme osa EU või Venemaa mõjualast. Teoreetiliselt võiksime valida ka Põhjamaade mõjuala, aga neil ei ole kahjuks enam mõju kui niisugust ja sestap kõlbab vaid austusavalduseks suuremale vellele sajandijagu hiljaks jäänud mõte Soomega ühineda.
    Võimalik on olla ka EU ja Venemaa või vabakaubandustsooni ja tolliliidu vahel ning luua vastastikku usaldatava ja  mõlemale poolele väga vajaliku transiidivärava võimsate komplekteerimis-  ja jaotus-keskustega. Tõsi, „värava“ ja „koridori“ tähendus võib olla tõlgendatud mitmeti. Eesti staatus hakkab siis sõltuma tööjõu, teenuste ja kaupade vahendamiseks vajalikust infrastruktuurist ja asjaajamise kiirusest, täpsusest, süsteemsusest, aususest.  Paraku on sellise kontseptuaalse positsiooni saavutamiseks vaja kogu rahvast hõlmavat lepet selleks, et kompromissitult kehtestada Eestis kompetentsuse ja personaalse vastutuse printsiip, mis kehtiks kõigil regulatsiooni- ja juhtimis- tasanditel.    Me oleme EU-s; mis aga omakorda tähendab, et meie otsuste ruum on ainult alamhulk EU raamides. Me ei ela ka enam piiramatu arengu ja piiramatute ressursside (=piiramatu majanduskasvu) maailmas. Me peame vaatama, mis EU-s toimub, mis on sellele kui tervikule kasulik, ja sobitama oma kasu süsteemi.
Selleks, et manipuleerimise objekti staatusest välja rabeleda, on vaja riigireformi.
Siin tekib üks vandenõuteooriatega piirnev küsimus, millele ma ausalt öeldes vastata ei oska: EU endise Ida-Euroopa osa rahvaste pettumine valitsustes, madal iive ja suur väljaränd on ajaloolis-poliitiline paratamatus, kuid kas ja mis määral oleks saanud seda leevendada? On ilmne, et selleks, et algavale aastatuhandele edukalt vastu minna, peab Euroopa käituma vähemalt väljaspoolt vaadates igas mõttes ühtse riigina. Riikide, piiride ja rahvuste tähendus muutub paratamatult. Näiteks kipuvad lagunema Suurbritannia ja Hispaania (kusjuures, pange tähele, kõik tükid tahavad väga EU-sse edasi jääda [olgu, teatud erandina ehk Inglismaa, kus paljud näivad kujutlevat, et USA 52. osariigina nad valitseksid seda...]).
    Kui keegi arvab, et EU teised liikmesmaad ootavad võimalust asuda tuliselt toetama Eestit tema püüdlustes saavutada eeskätt geopoliitiliste ja sotsiaalpoliitiliste vahenditega selline staatud, mis annaks võimaluse muuta rahva (mitte pelgalt „euroametnike“ ja ärimeeste) elu kvaliteet EL teiste rahvastega võrreldavaks, siis ta eksib. Eestile on osutunud eriti ohtlikuks nn „toetused“, mis on mõeldud loogiliselt põhjendatud tööjaotuse ja –korralduse lõhkumiseks, „programmid“ ja „projektid“, mis on mõeldud järjepidevuse ja meisterlikkuse aluseks olevate koolkondade-kogukondade lõhkumiseks ja „nõunikud“, kes on mõeldud kohalike liidrite, uurimis- ja koolituskeskuste ning muu  intellektuaalse arenupotentsiaali hävitamiseks. Kui Eestis ikka ei ole nii palju oidu, et nende petumehhanuismide toimest aru saada ja ei ole nii palju otsustavust, et need kütked puruks rebida, siis pole mingit lootust iseseisvuse suurendamiseks ega rahva elujärje parandamiseks.
Seda kõike arvestades tuleks endale selgeks teha, mida me ikkagi taotleme? Loodetavasti ei ole palju neid, kel silme ees „sõltumatu” rahvusriik väljaspool EU-d, mäherdune võiks olla lahendus ainult põhimõttel, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus – see tooks kaasa elujärje kiire languse, Vene mõjusfääri sattumise ja eestluse kui sellise kadumise ajalooareenilt mitte rohkem kui kahe põlvkonna jooksul. Kui me räägime Eesti tulevikust EU-s, tuleks põhjalikult läbi mõelda, mis see täpsemalt on, mille eest seisame? On see riik, keel, kultuur või hoopis soov siin esivanemate maal normaalselt elada ja näha, et ka meie järglased siin normaalselt – õnnelikult ja tulevikus kindlatena – elavad?
Meil pole vaja üksteist hirmutada „vene kaardi“ ega „lääne kaardiga“. Pole mõtet lüüa lauale ke teisi kaarte, olgu Soome, Türgi, Põhja-Aafrika, USA,  Hiina või Singapuri kaarte,  mis kõik sisuliselt eitavad võimalust, et Eesti suudab luua oma tee ja püsida sellel tänu oma erakordselt rikkale vaimuvarale, innovaatilisusele,  soodsale positsioonile siin Läänemere kaldal ja tänu sõbralikele usalduslikele suhetele maailma teiste rahvastega.  
Keele (ja rahvustunde) kui sellise tulevik EU-s sõltub kõige rohkem ikkagi selle rahvuse enda soovist seda läbi aegade kanda, väga pragmaatiliselt väljendatuna ka inimeste soovist selle elujõuliseks arenguks vajalik raha eraldada.
    Olukorras, kus rahvas on igasugusest sisulisest asjaajamisest kõrvale tõrjutud ja Põhiseadusega ettenähtud õigused on muudetud fiktiivseteks, on küsimuse selline asetamine tõesti põhjendatud. Kui rahvas ei ole võimeline selga sirgu ajama ja resoluutselt käituma, siis hääbumine jätkub ja häving ongi  vaid ajaküsimus. Siis, jah, on vaja suunata  kõik vabad ressursid muuseumide ehitamisse, et kunagi saaksid teised vitaalsemad rahvad vaadata, mida suutsid saavutada ja millised olid need, kes siin varem elasid.
    Ma ei ole kindel, et neid on siin palju, kes on usu ja lootuse kaotanud ning sillutavad isikliku kasu ja meelelahutuse nimel teed riigi kokkuvarisemiseks.
Ja olemegi ringiga tagasi sotsiaalse ja majandusliku kliima juures. Kui majandus ei ole korras, hakkavad ühel hetkel varbad külmetama katkistes viiskudes kaerajaani vihtuda. Kui meie rahvas ei tunne, et tema hääl maksab, temasse hästi suhtutakse ja tema pere ja lapsed siin maal oodatud on, ei aita ei ussi-, ei püssirohi – piirid on lahti ja kui me ei suuda siin arenenud maailma väärilist elukeskkonda luua, hääletavad meie inimesed Eesti maha – jalgadega, lahkudes; ja, vabandust, kui selline väljenduslaad kedagi riivab, ka teatud teiste elunditega, jättes need sihipäraselt kasutamata...
    Kahjuks ei ole me kuskil tagasi.  Mis puutub sotsiaalsesse fenomeni, sotsiaalsetesse protsessidesse ning sotsiaalsesse komponenti igas eesmärgis ja vahendis, siis see kõik EI OLE VEEL KÕNE ALL OLNUD.
    Toompeal ja Kadriorus (paraku ka mitmes ülikoolis) on sõna „sotsiaalne“ pandud tähendama nende inimeste muresid, kes mingil põhjusel ei saa enam (veel?) endaga ise hakkama; osa on jäänud vanaks, osa haigeks, osa tööta, toitjata, katuseta... Seetõttu osutatakse neile „sotsiaalabi“, „sotsiaaltoetusi“ ja „sotsiaalkindlustust“... Võõrdumine, võõrandumine, indolentsus, marginaalsus, deprivaatsus, konformsus, anoomia, dissidentsus, eskapism jm ühiskonnas pingeid põhjustavad nähtused ja protsessid  ei ole kõigile veel tuttavad.
    Muide, ka Vene ajal oli sotsiaalse problemaatika käsitamine sisuliselt keelatud. Siis oli ette nähtud koostada kõikjal majandusliku ja sotsiaalse arengu plaane, kusjuures „sotsiaalseks arenguks“ oli ette nähtud pidada korterite, lasteaedade, basseinide, pioneerilaagrite, spordiväljakute jms ehitamist. Kui akadeemik Tatjana Ivanovna Zaslavskaja ja filosoofiadoktor Inna Vladimirovna Rõvkina koostasid Novosibirski Ülikoolis sotsiaalse stratifikatsiooni indeksi, kutsuti nad NLKP Keskkomiteesee ja anti valida, kas emigreeruda, või lõpetada selliste indeksite koostamine. Toona valisid sotsioloogid Zaslavskaja ja Rõvkina teise variandi. Eesti nn „Inimarengu aruannetes“ pole midagi ei arengu  ega allakäigu ja hääbumise tegurite kohta. Pole ka midagi sellist, mis viitaks arule ja andele kui väärtustele ning arengu eeldustele.
Ühte kirja ei saa kõiki mõtteid mahutada, keegi ei jaksa seda lugeda ;-)
    Paraku, aga õnneks ei ole seda ka vaja.
Kas ei oleks aeg luua valdkondlikud grupid? Parlamentaarne kord – tegelikult erakondade rahastamise laiem vaade – milline see peaks olema? Haldusreformi vajalikkuses ei kahtle vist keegi – ilmselt ühetasandiline, kuid edasi? Orienteeritus mahetootmisele – hea mõte, aga kuidas täpsemalt saavutada siin eelis? Kuidas saavutada energiasõltumatus (sest me oleme siiani Venemaa lõa otsas)? Kuidas muuta seadusi, et väikeettevõtted ei saaks tegutseda ainult pettuse läbi? Kuidas saavutada olukord, et meil tekib ekspordikõlbulik vähe ressursse ja algkapitali nõudev teadus- ja oskusmahukas tootmine (sest teistsugust ei suuda me niikuinii tekitada)? Kuidas oluliselt kärpida riiklikku bürokraatiat, mis kogu meie elul veskikivina kaelas (kuidas õpetada ümber kasutu ametnikearmee, mis lahti tuleb lasta)? Lühidalt – kuidas luua olukord, et Eestis oleks hea elada?
    Tunnistan, et selle lõigu algusest ei saa ma aru.
    Milliste valdkondade grupid? Mida need grupid peaksid tegema ja saavutama? Kui kellelegi näib, et Eestis on juba kümmekond (paar-kolmkümmend) inimest, kes saavad üksteise ühiskonna-alastest juttudest aru ning soostuvad üksteist kuulama  ja arvestama, siis oleks vaja sellest ka teisi teavitada.
      Väide, et parlamentaarne kord tähendab tegelikult erakondade rahastamise laiemat vaadet, ei ole mulle arusaadav. Küllap tahtis Ats Miller sellega midagi olulist öelda, aga see mõte on jäänud (aja-, ruumi- või millegi muu puudusel) avamata.  See-eest on kõik kolm siin esitatud küsimust arusaadavad ja väga olulised. Ametnikkond on paisunud üle igasuguse mõistlikuks peetava piiri. Samas on asjaajamine muutunud formaalseks ja aeglaseks. Kodanike kirjadele vastatakse enamasti  „tule-eile-meile“ –stiilis,  a’la „.... tänab teid huvitavate ettepanekute eest. Võimaluse korral neid arvestatakse...“ . Bürokraatia läheb sedamaid vohama, kui kujuneb võimalus põhjendamatu autoriteedistruktuuri tekkeks, st kui ametnikel õnnestub luua süsteem, mis aitab salastada, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb...
Võimuerakondadel ei ole hetkel midagi plaaniks kvalifitseeruvat ja pole juletud alustada diskussiooni ilmselge fakti üle, et kõik vähegi kriitikat kannatavad eestluse tulevikuprognoosid näitavad melanhoolselt nulli suunas. Aeg on küps, nagu öeldakse – me ei saa ega taha enam niimoodi edasi elada. Me peame koostama tulevikunägemuse, selle laias hoolijate ringis tugevaks sepistama ja looma selle baasil erakonna, mis võidab järgmised valimised.
    100% nõus. Selleks on vaja teha tõsiselt võetavat analüütilist tööd ning saavutada arutlusteks vajalik üksteisemõistmine.
Ülo Vooglaid,
Eesti Rooma Klubi liige
----------------------------
Ats Miller
Parem Eesti
http://www.paremeesti.ee

16. detsembril avaldas Tartu Ülikool pressiteate, milles seisis, et  Euroopa Komisjon kinnitas Eesti asutajaliikme staatuse.
allpool oleva

Lugupeetud Mare Ainsaar

----------------------
See on suurepärane, et Euroopa komisjon kinnitas Eesti asutajaliikme staatuse Euroopa teaduse infrastruktuuri (ERIC) projekti Euroopa sotsiaaluuring (ESS) juures!
Muidugi on selline staatus ühtlasi erakordne tunnustus ja au nii Eestile, Tartu Ülikoolile kui ka TÜ sotsiaalteadlastele, aga sellega kaasneb ka päris suur vastutus.
Loodetavasti on ettevalmistused olnud küllalt põhjalikud ja äpardumist karta ei ole, aga siiski on ärevuseks põhjust. Sestap palun, et Te selgitaksite veidi lähemalt mõningaid olulisi detaile.
Pressiteatest võib lugeda, et Euroopa sotsiaaluuring on Eestis Tartu Ülikooli teadlaste poolt koordineeritav projekt, mis uurib inimeste sotsiaalseid hoiakuid muutuvas Euroopas.
Olge nii lahke ja selgitage, kasvõi põgusalt, mõningate võtmesõnade tähendust.

1. Kuidas te määratlete sootsiumi?
2. Mis on teie käsituses sotsiaalne?
3. Milline on teie käsituses dispositsioonide süsteem?
4. Kas te peate silmas "hoiakuid " või "seadumusi" või mõlemaid?
   
5. Kuidas teil on mõeldud eristada hoiakud dispositsioonide süsteemi teistest osadest või elementidest?

Mõnevõrra tekitab segadust asjaolu, et TÜ Sotsioloogia ja Sotsiaalpoliitika Instituudi kodulehelt võib lugeda, et Euroopa Sotsiaaluuring (ESS - European Social Survey) on rahvusvaheline sotsiaalteaduslik uuring, mille eesmärgiks on ühiskondade arengu seaduspärasuste uurimine.
    Eesmärgid, muidugi, on SUBJEKTIDEL, mitte asjadel, tekstidel, tegevustel...
Aga ikkagi, kas te uurite (hakkate uurina ja koordineerima) sotsiaalseid hoiakuid või ühiskonna arengu seaduspärasusi?


    Kus on võimalik lugeda selle uuringu sisulist programmi?
            (Tahaksin vaadata, mis on (kuidas on sõnastatud) uuringu objekt; kuidas (milliste teooriate raames) on avatud uuringu aine; millised on uuringu filosoofilised ja metodoloogilised lähtekohad; milliste meetoditega on kavas koguda algandmed ning saavutada nii algandmete kui ka loodetavate teaduslike faktide usaldatavus; uuringu otstarve (kellel ja milleks on vaja kõnealuse uuringu tulemusi); milline on uuringu ajakava ja eelarve)

Teada on, et selle projekti asutajariikide hulka kuulub veel 14 riiki.   
     Kus ma leiaksin nende riikide loendi ja uuringupartnerite e-aadressid?

Pressiteates on märgitud, et tänu ERIC õigusliku aluse ja rakendusmehhanismide loomisele Euroopa komisjoni poolt on võimalik rajada suuri rahvusvahelisi teaduse infrastruktuure Euroopas.
    Millest TÜ sotsiaalteadlaste meelest peaks koosnema sotsiaalteadusliku uuringu infrastruktuur?  
    Kuidas te käsitate teadusliku uuringu infrastruktuuri kui probleemi?

  Pressiteates on märgitud, et andmekoguga seotud riigid saavad olla efektiivsemaks partneriks Euroopa Liidu juhtinstitutsioonidele ning hankida võrdlevat informatsiooni erinevate liikmesriikide kohta, mis võimaldab otsuste tegemisel suuremat teaduspõhisust.
    Kas teil on tuua mõni näide selle kohta, et Eesti Riigikogu või Valitsus on tuginenud mõne õigusakti loomisel mõne ühiskonna-alase teadusliku uuringu tulemustele? (Millal? Millise?)
    Millistel eeldustel võiks edspidi juhtuda, et seadusloomes vm administratiivses tegevuses hakkavad saadikud ja ametnikud ja/või nende nõunikud modelleerima ühiskonnas kujunenud probleeme nii staatikas kui ka dünaamikas, selgitama enne otsustamist, miks need probleemid on tekkinud (miks nad püsivad-süvenevad-laienevad) ja looma meetmete süsteemi nende põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks), mis on siiani takistanud ja nende meetmete loomiseks (tugevdamiseks, kindlustamiseks), mis edaspidi soodustaksid ühiskonna funktsioneerimist, muutumist ja arengut?

Te ütlesite, et  Eestis on kavas andmekogu kasutamist arendada kahes suunas: kasvatada läbi andmekogu ja sellega seotud teenuste Eesti teadlaste konkurentsivõimet ja tulemusi tippteaduses ning teostada rakendusanalüüse Eesti eesseisvate sotsiaalmajanduslike võimaluste parandamiseks ning teadlaste ja avaliku sektori, poliitikakujundajate, erasektori koostöö edendamiseks.
    Pean oma kohuseks märkida, pr Ainsaar, et ARENG on objektiivne. St "arendada" ei saa meist mitte keegi mitte midagi ega kedagi... Võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi. Areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Tean, et see inglise keele tõttu tekkinud vääratus on ülikoolides laialt levinud, aga see ei saa olla argumendiks vea süvendamisel.
Mis puutub meie teadlaste  konkurentsivõimesse, siis hoopis enam oleks vaja luua eeldusi koostööks.

Te ütlesite, et tänu ESSi andmekogu laiale teemadevalikule on innovaatiliste teadusteemade kasvupotentsiaal väga suur.
    Kirjutage, palun, millised teemad on innovaatilised!
    Mismoodi te käsitate innovatsioon (Millistest etappidest innovatsioon peaks koosnema, millistel eeldustel võib loota, et innovatsioon õnnestub? Mille alusel oleks teie meelest võimalik hinnata innovatsiooni?)

    Soovin Teile ja Teie kolleegidele igasuguseid kordaminekuid ja edu selles suures uuringus.
Kena advendiaega!
Ülo Vooglaid
------------------------------
Tänan, Mare, kiiresti vastamise eest.
(Kahjuks ma ei saa tänada sisuka vastuse eest.)

Ettepanek tulla kunagi kuhugi midagi kuulama, on meeldiv, aga see on üks teine jutt.
Palun uuesti sisulist vastust. Muidu ei jää mul muud üle kui saata  ametlik teabenõue...
Seda, et ajad on muutunud, ma tean, aga ei tea, milliste õigusaktide loomisel on võetud aluseks mõne (millise?) ühiskonnateadusliku uuringu tulemusi.
Ka seda ma tean, et innovatsioonid on olulised. Sain kunagi innovaatika alal tehtu eest mingi medali ja püüan olla kursis kõigega, mida innovaatika alal tehakse. Muide, INNOVAATIKAMESSID, mida TÜ igal varakevadel korraldas, muudeti ringi INTELLEKTIKAMESSIDEKS, sest aastast aastasse ei olnud seal eksponeeritud ühtki innovatsiooni. 
----------------------------------------------

Ootan sisulist vastust oma eelmisele kirjale.

Austusega
Ülo Vooglaid
----------------------------------------------

16.12.2013 15:17, Mare Ainsaar kirjutas:

Lugupeetud Ülo Vooglaid,

ei ole juba väga ammu kohtunud, aga suur tänu kõigi huvitavate küsimuste ja mõtete eest. On tore, et endiselt ennast aktiivset toimuvaga kursis hoiate, sest olite kunagi 1960ndatel aastatel esimeste uuringute juures Eestis. Oleme korduvalt mõelnud, et need mineviku asjad vajaksid uuesti täpsemat kirja panemist, sest need olid põnevad ja tähelepanuväärsed ajad.

Aga nüüd kiiresti mõned vastused:

Enamusele küsimustele saate vastuse kui lehitsete Euroopa Sotsiaaluuringu rahvusvahelist lehekülge
www.europeansocialsurvey.org (partnerid, metoodikad, teooriad jne, jne).

Kuna uuring ise on eksisteriund juba ligi 10 aastat ja isegi Eesti on selles osaline juba alates 2004, siis muidugi kokku on kõiki materjal väga palju, aga meil oleks hea meel Teid kutsuda mõnele üritusele, kus räägime konkreetsematest teemadest (saadame e-kirja). Teeme neid aastas päris palju ning nii Taalinnas kui Tartus. PS kuna andmed on kõigile vabaks kasutamiseks, siis usun, et Teil oleks huvitav äkki isegi analüütilisse tööse panustada.

See andmekogu annab võimaluse uurida väga paljusid asju, aga otse loomulikult on suurimaks eesmärgiks ühiskonnas ja inimeste käitumises valitsevate  seaduspärasuste leidmine.

Veelgi toredam -  ajad on muutunud ja teadusuuringuid võetakse arvesse ka otsuste tegemisel. Tõele au andes - vahel rohkem, vahel vähem. Kui palju ja kes kui palju võtab, selle kohta on kõige enam analüüse Eestis teinund Aare Kasemets (aga olete nendega vast isegi juba kursis).

Täiesti nõus, et koostöö ja rahvusvaheline koostöö viib asju edasi. Kuna teadus tervikuna on suhteliselt innovaatiline tegevus, siis annan lihtsalt vihje, et näiteks mulle endale on praegu huvitav teema, et millal inimene on solidaarne, altruistlik ja millal mitte. Aga see on vaid üks väga paljudes põnevatest teemades.

Mõnusat jõuluaega ja tervist soovides!
ning kohtumisteni uuel aastal

Mare Ainsaar
------------------------------

16.12.2013 08:25, Virge Tamme kirjutas:

TARTU ÜLIKOOL
Pressiteade
16. detsember 2013

Eesti kuulumine ERIC projekti asutajaliikmete hulka avab Eesti teadusele uued uksed

Euroopa komisjon kinnitas Eesti asutajaliikme staatuse Euroopa teaduse infrastruktuuri (ERIC) projekti Euroopa sotsiaaluuring (ESS) juures. Euroopa sotsiaaluuring on Eestis Tartu ülikooli teadlaste poolt koordineeritav projekt, mis uurib inimeste sotsiaalseid hoiakuid muutuvas Euroopas ning mille asutajariikide hulka kuulub veel 14 riiki.

„ERIC õigusliku aluse ja rakendusmehhanismide loomine Euroopa komisjoni poolt on väga vajalik samm, sest tänu sellele on võimalik rajada suuri rahvusvahelisi teaduse infrastruktuure Euroopas, mille loomist ei võimaldanud ei rahvuslikud ega rahvusvahelised õigusaktid. ESS ERIC on üks hea näide Euroopa riikide ühisest koostööst,“ sõnas TÜ teadusprorektor Marco Kirm. 

Euroopa sotsiaaluuringu koordinaator Eestis, TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar tõdes, et üle-euroopalised võrdlevad teadusuuringud on strateegilise tähtsusega sotsiaalteaduste üldistusjõu arendamiseks. „Paljudest teistest võrdlusprojektidest eristab ESSi ennekõike teadlik pühendumus kõrgetasemelise standardiseeritud metodoloogia kasutamisele ning arendamisele. Sellest tulenevalt võib ESSi pidada üheks antud hetkel maailma parimaks riikidevahelist võrdlust võimaldavaks andmekoguks, milles on ühendatud nii sisuline kui metodoloogiline kvaliteet,“ rääkis Ainsaar. 

Andmekoguga seotud riigid saavad olla efektiivsemaks partneriks Euroopa Liidu juhtinstitutsioonidele ning hankida võrdlevat informatsiooni erinevate liikmesriikide kohta, mis võimaldab otsuste tegemisel suuremat teaduspõhisust. 

Ainsaare sõnul on Eestis kavas andmekogu kasutamist arendada kahes suunas: kasvatada läbi andmekogu ja sellega seotud teenuste Eesti teadlaste konkurentsivõimet ja tulemusi tippteaduses ning teostada rakendusanalüüse Eesti eesseisvate sotsiaalmajanduslike võimaluste parandamiseks ning teadlaste ja avaliku sektori, poliitikakujundajate, erasektori koostöö edendamiseks. „Andmekoguga seotud võrgustikes osalemine võimaldab Eesti teadlastele ligipääsu rahvusvahelistele ressurssidele. Erilist rõhku pööratakse Eestile oluliste teemade kajastamisele ja Eesti teadlaste ning muude institutsioonide koostööle andmekoguga seotud analüüside läbiviimisel,“ täiendas Ainsaar. 

Tänu ESSi andmekogu laiale teemadevalikule on innovaatiliste teadusteemade kasvupotentsiaal väga suur. Aastas ilmub ESS andmekogu põhjal kokku ligikaudu 500 publikatsiooni. Andmekogus kajastatud teemade hulk on väga lai ulatudes näiteks ravimikasutuse regionaal-kultuurilistest erinevustest individuaalset ja sotsiaalset elukvaliteeti mõjutavate tegurite kultuuriliste erinevusteni. 

ESS andmeid kasutab maailmas enam kui 59 000 registreeritud kasutaja, sh on Eestis pärit kasutajaid üle 900. Suurima osa Eesti kasutajatest moodustavad doktorandid, üliõpilased ja õpilased – 73%, 16% teadlased, 5% valitsusasutused, 3% eraettevõtlus ja 2% mittetulundusühingud. 

Ülevaade kõrgetasemelistes teadusajakirjades seni publitseeritud töödest, mis kasutavad andmekogus sisalduvaid andmeid, saab andmekogu bibliograafia andmebaasist.

Rohkem infot ESS-ERIC ja Eestit kajastavate publikatsioonide leiab uuringu Eesti kodulehelt. 

Lisainfo: Mare Ainsaar, TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur, Euroopa sotsiaaluuringu koordinaator Eestis, tel: 51 7 8132, e-post: mare.ainsaar@ut.ee.

Teate edastas 

Virge Tamme

Tartu ülikooli pressiesindaja

tel: +372 737 5683
mob: +372 58 155 392
e-post: Virge.Tamme@ut.ee
www.ut.ee

Rahvusriik ja rahvastik

Rahvusriik ja rahvastik.

Eestis on sündivus  juba ammu väiksem kui oleks rahvastikutaasteks  vaja. 2012. aastal sündis üle kuue ja poole tuhande inimese vähem kui suri. Kui lisada kümned ja kümned tuhanded väljarändajad ning  need, kes on purjus peaga end surnuks või vigaseks kihutanud, üles poonud, uppunud, ära põlenud, või liiga lõdva  püksikummi tõttu haigestunud...  ning võtta arvesse ka need, kes on elujõu kaotanud  võõrdumise ja võõrandumise tõttu, keda on  tabanud depressioon,  eskapism või indolentsus, kes on  muutunud täis-, või poolzombideks  igaliiki  meelemürkide tõttu, või on kapseldunud muudel põhjustel, siis kujuneb Eestist (mitte pelgalt rahvastikust!)  pilt, mille üle ei saa uhke olla.
Enam ei või edasi lükata vastamist
küsimusele: „Mis saab edasi?“
 Üheksakümnendate aastate esimesest poolest kokkuvõtet tehes küsis president Meri aastapäevakõnes „Miks on meie hoog raugenud?“.  Keegi pole siiani vastanud. Tõsi,  naljaga pooleks on Riigikogus ja siin-seal mujalgi kostnud murelikke hääli riigi jätkusuutlikkuse kohta, aga peamiselt  seetõttu, et niiviisi edasi minnes võib varsti tekkida olukord, kus pole enam võimalik pensioni maksta..., sest pole töövõimelisi inimesi. Seoses omavaltsuste liitmise ja lahutamisega ning eluohtlike ainete transiidiga on aeg-ajalt langenud kahtluse alla ka riigi haldussuutlikkus. Liigse ülbitsemise tõttu on pidanud mõni ministerameti maha panema, aga tervikut hõlmavat analüüsi riigi kui inimese elukeskkonna kohta on olnud vaid essee vormis.
Olukord on tõesti naljast kaugel ja kui täpsemalt öelda, siis kurjakuulutav.
Kolmapäeval, 04. detsembril,  2013 oli Riigikogu konverentsikeskuses Toompea Haridusseminari (THS) töökoosolek teemal  „Eesti Vabariigi Põhiseadus ja rahvastikukriis“.  Eettekande pidas  meditsiinidoktor Jaak Uibu. Lisaks ettekandele esitas dr Uibu ka põhjaliku statistilise ülevaate rahvastiku kohta. Seminarilaua taga oli lisaks Toompea Haridusseminari liikmetele hulk appi kutsutud asjatundjaid (Ene Palo Statistikaametist, Hanna Vseviov Sotsiaalministeeriumist, Maris Lend KULLOst,  Allan Puur Tallinna Ülikoolist, Jüri Morozov Riigikogust. Demograafidest oli kohal Kalju Laas, psühholoogidest Rein Hallik.) Mitu inimest, kes olid kutsutud ja oleks võinud vähemalt kuulama tulla, eelistasid teha sel ajal midagi muud... 
Demograafilise käitumise kohta on Eestis rohkesti igaliiki  statistilisi andmeid, ent ei Toompeal  ega Kadriorus , ei ülikoolides ega erakondades, pole teadmist  sündivuse  madalseisu põhjuste  kohta.  Seetõttu ei ole saanud tulla kõne alla meetmete süsteem, mis võiks olla tõhus ning olulisel määral mõjutada  elanikkonna turvatunnet , sh elu kõlbelisi aluseid, mis peegelduvad  perekonna-alastes hoiakutes, suhtumises ja käitumises. 
Rahvastik kui probleem on sõnastamata ja avamata.  Seetõttu ei ole olnud veel võimalik koostada efektiivselt toimivat üleriigilist programmi. Kirjeldused, mida on teinud ja teevad edasi demograafid ning teised statistikud, on andnud alust käsi laiutada ja kurta, et olukord on äärmiselt halb kui ka seda, et „paanikaks põhjust ei ole“. Osa statistikuid on üritanud ekstrapoleerida ja leiavad, et kui kiiresti mingeid tõhusaid meetmeid ei võeta, omandavad rahvastikuprotsessid pöördumatu iseloomu.
Kõik.
Erakondade retoorikal ja meetmetel, mida on mõne valimiskampaania raames võetud sündivuse suurendamiseks, on olnud tühine tähendus. 
                      Siin ei üritata anda ülevaadet sellest, mida keegi THS-s rääkis, ütles ja ilmselt  ka ütlemata jättis. Allpool on kirjas mõned mõtted, millega ma seminarile läksin, millest osa seal välja ütlesin ning mida nüüd ja ka edaspidi oluliseks pean.
   
Alustuseks mõned põhimõttelist laadi seisukohad.
           (Kuna ühiskonna käsitamiseks kõigil veel (enam) ettevalmistust ei ole, siis
            on siin püütud olla võimalikult populaarne. Kui mõni mõiste osutub siiski ähmaseks, või seos liiga keerukaks, siis palun sellest märku anda kas aadressil  vooglaid.ylo@gmail.com   või  tel. 56 66 01 22  ja üritame leida võimaluse selle lisamiseks, mida oleks vaja rahuldava selguse saamiseks.)                                 
         
1.    Arutades sündivuse üle, võib saada (heal juhul) vaid enam-vähem  tervikliku ja usaldatava kirjelduse,  so mingi hulga mingil alusel korrastatud statistilisi andmeid kui empiirilisi fakte.
2.    Selleks, et statistilised faktid omandaksid tähenduse, so muutuksid INFOKS, tuleb neid interpreteerida vastavate teooriate raames.  (NB! Iga fakti tähendus kujuneb kontekstis. Iga fakti saab tõlgendada (ja oleks ka vaja tõlgendada) mitmes kontekstis.)
3.    Uuringuks (usaldusväärsete teaduslike faktide tuvastamiseks, elanikkonna hoiakute, suhtumise ja käitumise põhjustest , motiividest  ja orientatsioonist aru saamiseks, prognooside ja stsenaariumide loomiseks jms) on vaja lisaks  paarikümnele konkreet -, keskastme- ja üldteooriale (mõttemudelile) tunda ja arvestada ka metodoloogilisi lähtekohti  ja metoodikat nii algandmete kogumiseks kui ka andmete töötlemiseks , analüüsiks ja sünteesiks.
4.    Tegeledes sündivusega pole võimalik saada selgust ei rahvastiku hääbumise ega taaste kohta. Sündivuse kohta teadmise saamiseks on vaja tuvastada, millest  sõltub eri eas ja eri oludes, eri olukordades ning situatsioonis  elavate  naiste ja meeste valmidus saada lapsi. Taustast aru saamiseks oleks vaja teada, millest sõltub sündivus tänapäeva maailma eri piirkondades ja eri kultuurides, nagu ka Eesti eri piirkondades ning straatides.
5.    Elanikkond ei ole homogeenne. Keskmist elanikku ei ole olemas ja ka keskmist käitumist ei ole. Maal  ja linnas  on noortel, keskealistel ja vanemasse põlvkonda kuuluvatel inimestel oluliselt erinevad arusaamad ja tõekspidamised, huvid ja vajadused, ootused ja hirmud, sihid, eesmärgid ja hoiakud. Erinevad on tavad-kombed, aated ja ideaalid...  „Keskmised“ näitajad ei iseloomusta ühiskonnas mitte kedagi ega mitte midagi!
6.    Selle vahel, mida inimesed tunnevad ja mõtlevad, räägivad ja tegelikult teevad, võib, aga ei pruugi seost olla. 
7.    Rahva elujõu hääbumise ja rahvastiku kidumise tegurid on ühed ning majandusliku entusiasmi ja sotsio-kultuurilise optimismi tegurid on teised. Tõhusalt tegutsemiseks on vaja tunda ja arvestada mõlemaid.
8.    Rahuldavaks saavad kujuneda vaid süsteemsed käsitused. Ükski meede ei saa olla nii tugeva toimega, et tagaks rahuldava oleku; süsteemi iga olulise osa, elemendi või alasüsteemi puudumine (väga nõrk tase) võib muuta mõttetuks kõigi teiste tegurite tähenduse.
9.    Nähtumuslik on ühiskonnas kõik see, mis kujuneb inimeste (subjektide) hoiakute-suhtumiste- hinnangutena ja väljendab olemasoleva vastavust
a.    tarbijate (elanikkonna eri kategooriate) vajadustele (huvidele-lootustele-ootustele),
b.    kultuurist ja ühiskonnast tulenevatele stereotüüpidele,
c.    standarditele,
d.    ideaalidele,
e.    tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele ja huvidele...
10.    Ühiskonna  olemus paistab funktsioonide (objektiivsete kaassõltuvuste) süsteemi tagant ja on OBJEKTIIVNE.  Ühiskonna olemus  peegeldub tunnetussüsteemides, ettevõtluses,  töös ja loomingus, tootlikkuses, kommunikatsioonis ja interaktsioonis, enesetäiendamises ja hoolivuses,  aga ka iga-liiki sotsiaalses  entroopias, põgenemises ja enesepõletamises,  kuritegevuses , lodevuses  jms.
11.    Nähtumuslike meetmetega ei saa olemust muuta. Sündivus  iseloomustab elanikkonna usku endasse ja lähedastesse, liidritesse ja struktuuridesse, milles luuakse eeldusi edasisiseks tegutsemiseks ning antakse olemusest johtuvaid hinnanguid nii tegevustele ja tegutsejatele kui ka tulemustele-tagajärgedele ja potentsiaalile.
12.    Meetmete tähendused kujunevad kontekstis. Iga meedet ja nende süsteemi on võimalik (vaja) käsitada mitmes kontekstis ja mitmel (vähemalt viiel) regulatsiooni- ja juhtimistasandil.
13.    Ühiskonna igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on iga probleemi  (tunnetatud vastuolu) sisu ja tähendus mõnevõrra erinev; erinevad on ka vastuolude tekke  ning võimaliku püsimise-süvenemise-laienemise  tegurid, eri subjektide sihid-eesmärgid , eelistatavad regulatsioonivahendid, tegutsemise põhimõtted (printsiibid) ning nii tegijate, tegevuste kui ka tulemuste  hindamise alused (kriteeriumid).
14.    Koguda, töödelda ja analüüsida on mõtet vaid selliseid andmeid, mis on usaldatavad – rahuldaval määral täpsed,  süsteemsed, operatiivsed, esinduslikud ja valiidsed, ning mille puhul on võetud (ja avalikustatud ) meetmed  andmete reliaabluse ja ammendavuse saavutamiseks.
15.    Arvestada on võimalik (vaja) vaid selliseid hinnanguid, mille on andnud selle ala eksperdid ja mis on tuletatud eelnevalt avalikustatud  kriteeriumide süsteemi alusel  nii ühiskonna kui ka kultuurikontekstis, nii staatikas kui ka dünaamikas..
16.    Tõsiselt on võimalik (vaja) võtta vaid selliseid järeldusi, mi on tuletatud eelnevalt avalikustatud  printsiipide süsteemi alusel.
17.    Arvestamisväärseteks saavad kujuneda vaid sellised  otsused, mis on mõeldud täitmiseks ja sellised eesmärgid,  mille saavutamisesks vajalikud vahendid (ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused) on olemas (reaalselt hangitavad)-
18.    Väärtuslikuks saavad kujuneda vaid sellised rahvastiku-alased otsused, mis on tehtud küllalt paljude metasüsteemide kontekstis loodud prognooside  ja stsenaariumide alusel.
19.    Suurte stohhastiliste ja kompensatoorsete  protsesside loomiseks või mõjutamiseks mõeldud ettepanekud (mida teha?)  ja soovitused (kuidas teha, et saavutada kõlbeliste arusaamade ja ootustega kooskõlas olevat  tulemust nii, et tagajärjed ei muudaks tulemusi mõttetuks?) saab rahuldavalt sõnastada vaid koos sihtide, kohustuste,  ülesannete ja  eesmärkidega (olekutega, mis tuleb saavutada mingiks ajaks).
20.    Sihil püsimiseks,  ülesannte ja kohustuste täitmiseks  ning  eesmärkide saavutamiseks  on tähelepanu keskmes vahendid  koos ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste süsteemiga.
21.    Tõhusaks saavad osutuda vaid sellised meetmed, mis on
a.   küllalt terviklikud (süsteemsed),
b.   küllalt mitmekülgsed (komplekssed),
c.   ühiskonna- ja kultuuriseostes,
d.   proportsionaalsed,
e.   avalikult edasi- ja tagasisidestatud,
f.    kantud austusest looduse, Looja, inimese, kultuuri ja kultuuriväärtuste  ees.
22.     Kõik meetmed toimivad vaid koos dialektiliseks  vastandiks  olevate meedetega, st toimivad mitte majanduslikud ega sotsiaalsed meetmed, vaid majsnduslike ja sotsiaalsete meedete ühtsus, poliitiliste ja õiguslike meedete ühtsus jne.
23.    Praktikas rakendamiseks  mõeldud lahendusteks  sobivad vaid sellised ettepanekud, mis on eri oludes ja olukordades  kontrollitud  nii terviklike (süsteemsete) mõttemudelite abil kui ka eksperimentaalselt mitmes kontekstis.
24.    Sihtide seadmiseks ja sihil püsimiseks on vaja distsipliini, et olla küllalt interdistsiplinaarne, järjekindel ning nõudlik nii enda kui teiste suhtes.
Igaks juhuks tuleb meenutada, et pettuse abil rajatud (näimiseks  ja omakasuks mõeldud) skeemid ja struktuurid ei saa olla püsivad. Kõlvatul  alusel olevate „süsteemide“ täiustamine, õigustamine, illustreerimine, varjamine  jne, on  vääritud  teod.
                                    *         *          *          *          *          *
Ülalpool mainitud  arusaamade arvestamist  peavad enesestmõistetavaks  need, kes on omandanud süsteemse mõtlemisviisi ja kellel on mõningane ühiskonnateaduslik ettevalmistus.  Teistel on mitte ainult  raskusi
Olukord on kriitilise piiri lähedal. Nähtavasti peaks rahvas (üldsus) muutuma kordades nõudlikumaks ja resoluutselmalt nõudma  mitte ainult Toompeal , vaid ka mujal saadikuks või ametnikuks  olevatelt isikutelt, et on vaja käituda riigimehelikult - tunnistama, et praegune tase ei võimalda kohustusi rahuldavalt täita ning seejärel otsustada, kas asuda õppima või tegema midagi muud.
Pole raske mõista, et kohuse- ja vastutustundlikuks osalemiseks  riiklikus regulatsioonis, ei piisa keemia-, füüsika- või astronoomia  jne-alasest ettevalmistusest.  Selleks on vaja tunda inimest ja inimkooslusi, elu ja olu, tegevussüsteemi ja tunnetussüsteemi,  ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi ja kultuuri kui holograafilist süsteemi nii staatikas (fenomenidena) kui ka dünaamikas (protsessidena). Heade otsuste tegemiseks (NB! mitte kellegi teise tehtud otsuste „vastu võtmiseks“) on vaja orienteeruda võimalustes ja ohtudes, tunda  funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteeme, luua prognoosem kontrollida alternatiive, osaleda otsustamises...  Just reaalse (mitte mängulise!) otsustamisega kaasneb vastutustunne ja aktiivsus ning vastutus  oma otsuste täitmisega (täitmata jätmisega)  kaasnevate  tagajärgede eest. Kogemus veenab, et kui need seosed muutuvad fiktiivseks, on riigi lagunemine vaid ajaküsimus.
                                             *           *            *
 Riigikogu liikmel on vaja osaleda seadusloomes ja esindada Eestit rahvusvahelises  suhtluses, hoida silm peal nii Valitsusel kui ka kohalikel omavalitsustel, et elukvaliteet ja selle tegurid oleksid rahuldavaks peetaval tasemel. Muidugi oleks selleks vaja olla mitte ainult nõudlik ja järjekindel, vaid ka asjatundlik ning hooliv.  Paraku on olukord selline, et veerand sajandi pikkuse iseseisvusaja jooksul pole kujunenud selget arusaama, et riiklikus regulatsioonis osalemiseks on vaja ka ettevalmistust ning milline see ettevalmistus peaks olema. End „poliitikuks“ ja „ettevõtjaks“ nimetanud isikute ahnus ning hoolimatus ei ole võimaldanud kompetentsuse printsiipi kehtestada. Selle tagajärjeks on riiklike süsteemide  ebaefektiivsus ja rahvastiku hääbumine.
Ehkki enamasti pole kellelgi  ei võimalust ega tahtmist, ei aega ega kohta selleks, et sõnaselgelt öelda, mida ta saadikute ja ametnike võimekuse ja sobivuse  kohta arvab, võib olla päris kindel, et neid on väga vähe, kes ei adu, mis ühiskonnas toimub. Raskusteta saadakse aru, kes on kes isiksusena, kes on asjatundja ja kes profaan või diletant, kes on siiras või valelik ja omakasupüüdlik, kes on aus ja hooliv ning kes ahne ja jõhker... Teraselt jälgitakse, kes  teenib oma maad ja oma rahvast või hoopis midagi muud ja  kedagi teist. Pole vaja palju pingutada, et näha, kas ametnikud tegutsevad otsuste täitmiseks, või üritavad vaid  sellekohast  mujet jätta...  Kellel silm ja kõrv keskmisest veidi rohkem teritatud, märkab tavaliselt nii andeid kui ka tuhnust, nii töökust kui laiskust ja rohkemgi.
Eesti on edasi- ja tagasisidestamata ja järelikult ei ole Eesti praegu veel ka juhitv. Seetõttu  pole midagi imestada, et rahvastikuprotsessid , nagu ka teised ühiskonnas  ISEREGULATIIVSELT kulgevad protsessid  edenevad vaevaliselt,  üle kivide ja kändude.
                                                      *       *       *
Millest rahvastikuprotsessid sõltuvad?                                             
Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on VAESUS; ütleme, et kui ümberringi on puruvaeseks jäänud inimesi, kellel tööd ei ole ja on kustunud ka igasugune lootus veel üldse sellist tööd saada, mille eest makstavast palgast oleks võimalik ära elada ja lapsi kasvatada, siis ei tule ju kõne allagi laste arvu suurendamine. Olukorras, kus õiguskantsleri hinnangul on Eestis üle kuuekümne tuhande puudust kannatava  lapse, on miljardeid maksvate liiklussõlmede ja trasside ehitamine, pehmelt öeldes, selline metsik tegu, mis ei lase uskuda, et Eesti juhtkond on arukas ja informeeritud ning tahab teenida oma rahvast.
 Me teame, et vaesust ei saa kõrvaldada. Võimalik on vältida selliseid regulatsioonimehhanisme, mis muudavad suure  (valdava) osa elanikkonnast vaeseks. Vältida on võimalik selliseid õigusakte, mille varjus saavad  ettevõtjad maksta töölistele naeruväärset palka, muuta töötingimused ohtlikuks, seada ainsaks mõõdupuuks oma kasumi ja lasta tänapäevaseks elamiseks vajalik  infrastruktuur (taristu?) ära laguneda. Teame sedagi, et kui elu- ja töökeskkond muutub talumatuks, peavad elanikud oma kodud maha jätma ja mujale kolima. 
2011. aasta andmetel elas Eestis suhtelises vaesuses  (ekvivalentnetosissetulek alla 299 euro kuus)  41 700 last, absoluutses  vaesuses  (ekvivalentnetosissetulek alla 186 euro kuus) 23 000 last ja süvamateriaalses  ilmajäetuses  22 000 last.  Ülevaade ja selgitused:  http://statistikaamet.wordpress.com/2013/05/30/iga-kuues-eesti-laps-elab-suhtelises-vaesuses/ .
Eesti paljukiidetud  maksukorraldus on selline, et ausal teel ei ole väikeettevõtlus  võimalik.  Šlikerdamine aga ei ole väga paljudele eestlastele vastuvõetav alternatiiv.  Nii  ongi kujunenud olukord, kus produktiivseks  ja nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes tõhusaks tegevuseks vajalikke eeldusi Eestis  veel (enam?) ei ole.
     Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on noorte kõlbeline LODEVUS, mida propageerivad  nn „tervise arendajad“, „vabameelsed“ noorsoo-organisatsioonid ja suguhaigete abistamiseks loodud organisatsioonid.  Näeme, et sisuliselt  nad ahvatlevad  juba algkoolis vaevalt teismeliseks saanud lapsi kandma igaks juhuks iga päev kaasas kondoome, rasestumisvastaseid pille ja muid vahendeid ja korraldavad kasutama...; me teame, et olenemata meetmetest rasestub suur osa tüdrukutest. Teame, et siis tehakse (haigekassa kulul) aborti... Teame, et kõlvatu käitumine ruineerib psüühikat ja jätab muid elukestvaid jälgi. Inimene, kellele ka koolis õpetatakse , kuidas VÄLTIDA  lapsi, kuidas  armastus sexiks ümardada, kuidas meelelahutus elu keskmesse seada, siis eluväärtuste süsteemis on lapsed mitte õnne vaid õnnetuse allikaks.
Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on riiklikult korraldatud ja (NB! eraõiguslike tervishoiuasutuste rahahuviga seotud)  massiline LOOTETAPMINE. Tame, et uue iseseisvusaja jooksul on abortide tõttu jäänud Eestis  sündimata ligi kolm ja poolsada tuhat inimest.
Teame, et lootel on samasugune õigus elule, nagu igal teisel inimesel. Teame, et elu on püha ja kellelgi ei ole õigust teiselt inimeselt elu võtta. (Statistikaameti andmetel on aastatel 1970 - 2012 abordi tõttu Eestis hukkunud 1 113 407 inimest.)   Teame, et korduvate abortide tõttu kaotavad paljud võime rasestuda ja siis, kui ükskord aru pähe tekib, on küll põhjust ahastada, kurta ja pisaraid valada, aga teha pole enam midagi. Ometi pole ühiskonnas nii palju meelekindlust ja kõlbelist jõudu, et sellele  tervishoiuasutustes maksumaksja kulul korda saadetavale massilisele tapmisele piir panna.
Me ei ütle, et vähese sündivuse peamiseks põhjuseks on pettumine - USU, LOOTUSE, USALDUSE ja KINDLUSETUNDE varisemine; me ütleme, et elu põhirist, mille moodustavad usk, lootus, armastus ja kindlusetunne, on igaühele väga oluline; me teame, et kui kasvõi üks neist homeostaasi (sisemise tasakaalu) teguritest  hakkab „logisema“, kaotavad tähenduse ka homeostaasi teised tegurid ja inimesed ei söanda enam mõeldagi  lapse saamisest. Teame, et „vabameelsed“ salaorganisatsioonid mahitavad läbutama ja eelistama abiellumisele  elamist nii eri- kui samast soost „elukaaslastena“. 
Teame, et naiste eluväärtuste pingereas on esikohal kindlusetunne ja ebakindlus on laste vältimise oluline põhjus.
Me ei ütle, et vähese sündivuse peamiseks põhjuseks on ÕIGUSLIK NIHILISM. Teame, et ühiskonnas  on väga palju üksikemasid, kes ei ole võimelised lapse isalt lapse kasvatamiseks raha kätte saama ja on hoolimata toidu- jm pankadest  nii keerulises olukorras, et toimivad kaugele paistvate hoiatustena kõigile.
Teame, et paljudes riikides maksab üksikemadele toetust riik, kes on, erinevalt üksikemadest,  suuteline sundima rongaisasid oma kohustusi täitma.
Muidugi ei ole mõtet loota, et  rahvastikuprotsesse  on võimalik kardinaalselt muuta mingisuguste (ükskõik, milliste) peibutuste  või sunni- ja survevahenditega. Teame, et võtmed on kultuuris, aadetes, ideaalides, voorustes - kõlbeliste tõekspidamiste süsteemis.  Ometi on ka perekonnaõigusel oma osa, mille toimeid ei ole mõistlik alahinnata. Kui keegi väidab, et kristlik laulatus, kus antakse abielutõotus, on mõttetu formaalsus, siis võiks ta meenutada, et laulatusele  eelneb leerikoolitus  ja sellele eelneb ristimine...  Oma (väga oluline) osa on ka pulmapeol, kus pruudi ja peigmehe sugulased ja sõbrad tuttavaks saavad, ning seatakse pruutpaar kõigi silma all ületama igasuguseid raskusi ja pealuusse  kinnistub arusaam, et siitpeale algab uus elu – abielu, milles pühendutakse teineteisele ja oma lastele.
         Me ei ütle, et vähese sündivuse peamiseks põhjuseks on VÕÕRDUMINE. Teame, et ka võõrdumist ei saa kõrvaldada. Selleks, et vältida või vähendada võõrdumist, on vaja teada, a) millest sõltub kodanike teadlik aktiivsus ning vastutustunne ja b) millest sõltub võõrdumine.  Vaja on teada ja arvestada, et aktiivsus ja vastutustunne, kujunevad läbi OTSUSTAMISE (NB! mitte läbi otsustamismängude ning otsuste „vastu võtmise“.   Perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast... tööst võõrdunud inimesed ei taha mõelda tulevikule ja laste saamine saa tulla kõne alla.
    Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus  on inimeste vähene ISAMAALISUS. Teame, et  HOOLIMATUS , MÕTLEMATUS  ja ÜKSKÕIKSUS enda, oma perekonna ja riigi tuleviku suhtes võib muutuda“trendiks“, milles on esikohal asjad ja karjää , mitte lapsed ja riik, mis on rajatud kestma läbi aegade.
Me ju teame, et inimesi ei saa panna uskuma ega usaldama, austama ega armastama üksteist, ammugi mitte ühiskonda.  Teame, et sündivust EI SAA otse mingite „abinõudega“ suurendada.  Sündivuse eeldused kujunevad kultuuri kui iseregulatiivselt funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemi ja ühiskonna kui reguleeritud  süsteemi toimete ühtsuses. Teame, et kui autoriteedistruktuur on kujunenud põhjendamatult, mingite petuskeemide abil ja inimestel ei ole reaalselt võimalik ühiskonnaelus osaleda,  hakkavad iniḿesed otsima ja eelistama surrogaatregulatsiooni võimalusi. Kui see protsess süveneb ning laieneb, tunnevad elanikud ühtäkki, et ühiskond on võõrandunud - muutunud neile vaenulikuks jõuks. Kui kodanike valdava  enamuse meelest on  riik  pöördunud rahva vastu, siis ei aita sellet et kuskil mujal kiidetakse. Võõrandumine on nii ängistav tunne, et lasterikkuse üle ei saa rõõmustada.
Me ei ütle, et rahvastiku kokkukuivamise peamiseks põhjuseks on EBAVÕRDSUS ja Euroopa kõige suurem PALGALÕHE . Teame, et sügavast frustratsioonist  on veel pooltest sammu globaalse rollikonfliktini, mis päädib kas ärevusega, kus ühed ei taha ja teised ei saa enam vanaviisi elada,  või tekib apaatia. Kui rahva kannatus katkeb, ajab rahvas  selja sirgu ja pea püsti ning ei vali enam vahendeid oma pahameele avaldamiseks,.
Teame, et globaalses rollikonfliktis, kus  ei loe enam ei manitsused ega hirmutamised,  laste saamiseks valmisolekut ei ole.
Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on  VILETS  HARIDUS. Teame, et inimene, kes teab päris plju, oskab üsna vähe ja ei saa peaaegu mitte midagi sellest aru, mis tema ümber toimub, võib tunda end kas süütu ullikesena kes on kõigile lükata-tõmmata, või nii halvasti, et ei taha kuuldagi omasuguste juurde soetamisest. Teame, et Haridus- ja Teadusministeeriumi  ametnikud nimetavad hariduseks Põhikooli ja Gümnaasiumi  Seaduse (PGS-i) järgi korraldatud tegevust ja seda, mida selles tegevuses antakse ning mille olemaolu on ette nähtud aina kontrollida. Hariduse kui kogu elanikkonda, kõiki elualasid  ja kõiki regulatsioonitasandeid läbiva fenomeni ja kui (elukestva) protsessi tegurid ja tähendus on siiani sõnastamata. Seetõttu tuleb täpsustada, et siin mõeldakse hariduse all subjekti karakteristikut mis kujuneb kultuuri funktsioonina. Haridus on subjekti arengu eeldus ja arengutaseme näitaja.Teame, et haridus on kultuurinorm ja müüt, siht, eesmärk ja ikkagi ka ime jpm. Eestis on palju inimesi, kes teavad, et haridus kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemise ühtsuses, et hariduse põhiteguriteka on haritud ja kogenud inimesed ning vajadus olla vooruslik, sh asjatundlik ja hooliv, tähelepanelik, nõudlik ja usaldusväärne.  Ometi on Eesti paigalseisu ja allakäigu peamiseks põhjuseks just harimatus, mis ei võimalda kehtestada riigis personaalse vastutuse ja kompetentsuse printsiipi.
Haridus- ja Teadusministeeriumis  räägitakse aina rahast, koolivõrgu korrastamisest (loe: kodulähedaste koolide sulgemisest) ja kõrgetest kohtadest PISA testi „tulemuste“ põhjal koostatud tabelites. Ehkki ka Eestis on ammu teada, et väärtuseks  ei ole pelgalt teadmised või oskused, vaid teadmiste, oskuste ja arusaamise-mõistmise ühtsus, on Eesti kool endiselt õppekava(õpiku-)teadmiste  keskne. Hinnatakse  (vajalike?) teadmiste olemasolu, mitte teadmiste kvaliteeti (korrastatust, süsteemsust, komplekssust, kindlust, avatust, ulatust, sügavust, rakendatvust jne) ning elulähedust. Põhimõtteliselt teatakse, et rakenduda ei saa teadmised või oskused, vaid  ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT (aktiivne alge),  aga koolis  domineerib endiselt mitte suhtlemine, vaid kohtlemine. Enamasti saadakse Eestis aru, et akendumiseks on vaja nii erialast, kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust ja täiendusõpet, aga HTM-s ja selle allasutustes ei ole ikka veel võimekust selleks, et eristada eriala, kutset ja ametit (ingl. Speciality, Vocation ja Occupation; vene: спeциальность, прoфессия  ja должность) ning  isegi kutsekoolides võimaldatakse vaid erialast ettevalmistust. (Paraku on seegi enamasti vaid hädapäraste oskuste ja kogemuste omandamise  tasemel. Olukorras, kus nn kutsekoolide õppe- ja olmeruumid, seadmed jm õppevahendid on igati heal tasemel, on õppesisu ja -korraldus endiselt kesine ja väljalangevus ikka üle 20%, sest pole reaalseid konkursse direktsiooni ega selliste õppejõude (meistrite) leidmiseks, kellel oleks lisaks kogemustele ja entusiasmile veel midagi.
Olukorras, kus (NB! 2013. aastal)  Haridus- ja Teadusministeeruimis ei eristata muutumist ja arengut, nagu ka õpet, õppimist ja töötamist ning  kujutatakse ette, et haridus on see, mida koolis tehakse ja koolist antakse..., tekib olukord, mis võtab nii tummaks ja nõutuks, et laste muretsemine tundub paljudele liiga riskantsena. Paljud on Eestist lahkunud  just seetõttu, et lapsed jääksid koolis terveks ja elurõõmsaks, et sünnipärased eeldused ei läheks kaduma.
Eesti koolis  domineerib reproduktiivne õpe.  Teame, et produktiivne,  õpilaste isiksuslikku arengut, huvi ja tahet esiplaanil pidava õppe asemel on õppe keskmes teadmiste hindamine ja sellega kaasnev  sundus ja nivelleerimine.  Teame, et subjekti arengu põhiteguriks on looming, mille eelduseks on vabadus. Teame ka seda, et sundusega kaasneb alandus, salatsemine, petmine  jm vääritu käitumine (spikerdamine, plagiaat ja muu mõttevargus). Teame, et formaalne, „näitajate“ alusel toimuv kavandamine ja hindamine, põhjustab vastandumist. hoolimatust, surrogaatregulatsiooni jm väga kahetsusväärset, mis võib ladestuda nii õpilaste kui õpetajate hinge ning üle kanduda igasse institutsiooni, sh perekonda. 
Kui valitsuse tasandil eelistatakse „haridust juhtima“ isikuid, kes räägivad vaid rahast ja peavad haridussüsteemiks pelgalt koolivõrku, on kodanikel põhjust murtsemiseks. Eesti kultuuris kasvanud inimesed saavad ka intuitsiooni varal aru, et haridus on kultuuri funktsioon ja õpe, milles inimene kaotab oma isikupära, iseseisva mõtlemise võime, au, väärikuse, usu, sh usu endasse ja tulevikku,  on laostava toimega.
Isikud, kes on pääsenud (sattunud) kõrgetele kohtadele põhjendamatult, ei hooli ei uuringutest ega ekspertidest. Nad  toimetavad meelevaldselt, sestarvavad, et nad ei pea ei nüüd ega edaspidi rahva ees vastutama oma tegevuse tagajärgede eest.

Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on selline HARIDUSSÜSTEEM, milles domineerib selline autoritaarne suhe, milles õpetaja on SUBJEKT (suur ja tähtis, kelle võiks olla  kõik õigused otsustada, oma suva järgi hinnata ja hindeid panna) ja õpilane on manipuleerimise OBJEKT (väike, kelle on ainult kohustused). Teame, et ka õpetajad ise on enamasti kohustatud tegema seda, mida õppekava ette näeb. Teame, et inimesed, kes on kasvanud sellistes seostes, kus suhtlemise asemel domineerib kohtlemine,  ei ole kuigi hoolivad ega ausad. Nad  kalduvad rakendama vägivalda, salatsevad, kahtlustavad halvas  ja ignoreerivad  teisi inimesi. Teame, et manipuleerimise objektiks peetud inimesed peavad väärtuseks mitte vabadust ja selle eeldusi, vaid võimu, mitte iseseisvust ja loovust, vaid allumist ja kuulekust.
Teame, et poiste ja tüdrukute arengutrajektoor on erinev, aga teame ka seda, et sooliste erinevuste ignoreerimise tõttu suurel osal poistest alaväärsuskompleks, mis hiljem enamasti vaid süveneb.  Sellistes oludes kasvanud inimestel on üpris raske saavutada üldse sellist lähedust, millest võiksid sündida lapsed ja luua püsiv perekond, kus valitseks armastus ning üksteisemõismine nii headel kui halbadel aegadel.
Me ei ütle, et vähese sündivuse peamine põhjus on LÄBIPÕLEMINE ja lössivajumine. Teame, et ülekoormuse, ülereageerimise, ülepinge ja -pingutamise tõttu kaotavad  inimesed usu endasse ja tulevikku, töö- ja loomevõime . Teame, et indolentsusega kaasneb igaliiki  meeletusi, sh igaliiki põgenemisi.  Mõni põgeneb erakuks, mõni  areenile, mõni sporti või muudesse harrastustesse, millega kaasneb enesepõletamine  ja -haletsemine. Teame, et absurdisituatsioonis kus reaalne elu osutub  liiga raskeks ning paistab, et väljapääsu ei ole,  hakkavad inimesed otsima asendusi või sooritavad enesetapu. Eesti on enesetappude, sh õpilaste enesetappude ja enese tapmise katsete poolest Euroopas „kõrgel kohal“.
Vene ajal oli ka küllalt neid, kelle meelest oli ette nähtud kasvatada kõiki mitte peremeheks, vaid selliseks tööjõuks, kes entusiastlikult tegutseb, ei hooli ei endast, ega teistest, loodusest ega Loojast, vaimsusest, kultuurist, keelest ega muudest kultuuriväärtustest. Tegelikult hõõgus tuli tuha all ja vastupanu hoidis kõiki virgena.  Nüüd peaks olema kõik teisiti.  Igaühel peaks olema kõigi teistega võrdne õigus kujuneda haritud inimeseks, kes on suuteline käituma peremehena oma esiisade maal ning võrdväärse partnerina mitte ainult Euroopa Liidu teiste rahvast hulgas, vaid kogu maailmas, mis on nüüd avatud.   Ometi teame, et nn haridusametnikud mõtlevad  enda ehtimiseks välja PISA-tüüpi „edetabeleid“ ja ei taha kuuldagi sellest, et Eesti on Euroopas  esikohal nii end õnnetuna tundvate laste,  kui ka koolist põhjendamatult välja langenud (langetatud) õpilaste, eeskätt poiste poolest,  süstemaatiliselt alkoholi  tarbijate, enesetapu sooritanute  jm äärmiselt ränga  poolest.  (Vt http://www.tarbija24.ee/2620834/eesti-lapsjoodikud-on-euroopas-esirinnas) Teada on, et iga aastaga tuleb aina rohkem  juurde psüühika- ja käitumishälvetega  lapsi, ent ei ole mingit teadmist selle nähtuse kausaalsete ja funktsionaalsete seoste kohta ja ei saa olla meetmete süsteemi nende põhjuste vähendamiseks.
Mida varem saab selgeks, et halaga ei saa midagi reguleerida, seda parem! Seni, kuni pahede põhjused on tuvastamata, sõnastamata ja avalikustamata ning juhtkonnal pole vaja vastutada, ei ole lootustki saavutada rahuldavaid  tulemusi.
Teame, et kui tunnetuse, õppimise, töö ja loomingu asemel tõuseb esiplaanile meelelahutus igaliiki surrogaatide abil, valguvad üle tahte ja huvide sõltuvust tekitavad mõnuained - alkohol, tubakas,  narkootikumid, liimid ja/või teised meelemürgid ning lodevus, milles lastel kohta ei ole..
Teame, et väe ja võimuga saab sundida inimesi vaikima ja nägusid tegema, aga kedagi ei saa käskida uskuma ja usaldama, austama ega armastama üksteist, ammugi mitte ühiskonda või mingit ühiskonnakorda. Liigkasuvõtmisele orienteeritud ühiskond meeldib peamiselt petistele, kes pilluvad loosungeid a’la  „Kõik müügiks!“ ja „Kapitalil ei ole kodumaad!“. Käsi hõõruvad ka need, kellel on õnnestunud  JOKK-skeemide abil sundida  teisi inimesi ennast teenima ja rõõmustama, et ehkki elatustase on siin kordades madalam kui „suurtel vendadel“ ja elu on tänavu mõnevõrra raskem kui mullu, elame siiski tunduvalt paremini kui järgmisel aastal...ja Põhja-Koreas või Kesk-Aafrikas.
Me ei ütle, et madala iibe peamine põhjus on PADULIBERALISM, milles on eesmärgiks raha ja „tasakaalus  eelarve“ ning inimesed selle eesmärgi saavutamise (ettevõtjatele raha teenimise) vahendiks.  Teame, et poliitikutel õnnestub ennast üha tähtsamaks muuta kõige selle tähtsusetuks muutmise kaudu, mis on varem võimaldanud inimestel olla iseseisev. Mida enam õnnestub  lõhkuda perekonda  ja põlvkondade järjepidevust, rahva usku ja isiksuslikku usaldust,seda enam jäävad inimesed sõltuma riigist, so pensionidest, toetustest, jms, mitte lastest ja nende tarkusest, töökusest ja hoolivusest.
Demograafias võetakse arvesse elusalt sündinud laste arv, aga inimestel on vaja mõelda mitte ainult laste arvule (eostamisele, kandmisele  ja sünnitamisele), vaid  ka sellele, kuidas edaspidi ära elada, kuidas lapsed tervena hoida ja isiksusteks  kasvatada, kuidas  avastada lapse sünnipärased  eeldused, neid hoida ja arvestada,  kuidas  toimida selleks, et lapse silmaring  saaks avar, huvi sügav ja püsiv, tahe tugev ja kindel ning  meeled tasakaalus, et laps oleks siiras, aus, töökas, viisakas, hooliv, et ta saaks millessegi süveneda küllalt varakult ja kujuneda mitte ainult  teistega küllalt sarnaseks vaid ühtlasi ka  eriliseks  ning imetlusväärseks.
Selline „süsteem“, milles raha tõrjub kõik inimliku tähtsusetuks, ei sobi Eestile.
                              *        *        *
Rahvastik  kui PROBLEEM, ei ole Eestis veel kõne all olnud.
Rahvastikutaaste kui probleemi tekke, püsimise ja süvenemise põhjustest aru saamiseks on vaja usaldatavat teavet elanikkonna  stratifikatsiooni,  orientatsiooni, motivatsiooni, teadliku aktiivsuse, isiksusliku valmiduse, ühiskonna- ja kultuuriseose jms kohta; ka selle kohta, milline on lapsevanemate ja vanavanemate arukus ja pühendumus , inimeste isiksuslik valmidus olla ustav ja hooliv oma maa ja rahva suhtes ning käituda igal juhul nii, et abikaasa ja lapsed saaksid olla õnnelikud.

Me teame, et  sündivust EI SAA otse mingite „abinõudega“ suurendada.  Käsukorras ei saa suurendada ei meeste ega naiste väärikust, ei teo- ega vastutusvõimet. Teme ka seda, et  madala iibe põhjuste aus  teadvustamine ja avalikustamine  on rahvastikuprotsesside suunamise  esimene eeldus. Millised sammud tuleks veel astuda sellel pikal ja keerukal teel,  oleks vaja maha märkida rahvuskongressil. Enne kui hilja, tuleb hakata mõtlema, kuidas oleks võimalik luua kogu Eestis  eeldused elamisväärseks  elamiseks.
 Sündivuse eeldused kujunevad kultuuri kui iseregulatiivselt funktsioneeriva, muutuva ja areneva holograafilise süsteemi ja ühiskonna kui reguleeritud diskreetse  süsteemi toimete ühtsuses.
Nimetan siin mõned vajalikud sammud.
1.    Teadvustada, et rahvastikukriis ei ole mingi objektiivne paratamatus, vaid juhtimis- ja haldusalaste vigade , sh väära orientatsiooni tagajärg.
2.    Luua rahvastikutaaste riiklik programm.
3.    Kehtestada rahvusliku leppena, et kõik õigusaktid peavad läbima rahvastikutaaste –alase ekspertiisi (st ühtki õigusakti ei või kehtestada nii, et see kahjustb rhvastiku juurdekasvu).
4.    Kehtestada avaliku edasi-  ja tagasisidestamise printsiip.
5.    Kehtestada riigi kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel personaalse vastutuse ja kometentsuse printsiip.
6.    Asutada Eesti Riiklik Sotsiaalinstituut (ERI), kus saaks koonduda intellektuaalne potentsiaal rahvastiku-alaste teaduslike uuringut korraldamiseks, programmide koostamiseks, ametnike, saadikute ja nõunike väljaõppeks ning täiendusõppeks, konsulteerimiseks jms.
7.    Kehtestada maksuseadustik, mille toimel saaksid tootmis- ja töötingimused kujuneda taas õiglaseks kogu Eesti territooriumil.
8.    Luua meetmete süsteem täiskasvanute elukestva õppe  (kodanikuhariduse) võimaldamiseks.
9.    Korraldada hiljemalt mais 2014 RAHVAKONGRESS. 

Võib kindlalt öelda, et rahvastikutaastes on kaalukeeleks meeste väärikus, millest johtub vastutustunne naistele ja lastele kindlusetunde loomiseks ja hoidmiseks..
                                                         *        *       *
Kokkuvõtteks
Isikud, kes on riigis kõrgetel kohtadel, aga kellel pole veel olnud ei aega ega huvi ja vajadust inimese, perekonna, kogukonna ja ühiskonna  kohta, midagi  lugeda, kuulata ja selgeks mõelda, ilmselt tõesti ei kujuta ette, et lisaks loodusseadustele on olemas ka ühiskonnaseadused ja mõtlemisseadused, mida oleks vaja tunda ning arvestada. Paistab nii, et mingite „valimiseteks“ nimetatud trikkide abil ametisse tõusnud isikud ei kujuta veel ette, et ühiskond ei ole majandus,  et majandus on ühikonna funktsioneerimise, muutumise, arengu ja allakäigu üks tegur ja ka arengutaseme üks näitaja. Ülejõu raskeks on osutunud mitte ainult majanduse, vaid ka teiste fenomenide ning protsesside  avamine. Majandus, nagu ka haridus, tervis, töö, juhtimine, keskkond jpm on Toompeal määratlemata. Paljudel pole õnnestunud aru saada, et majanduse (näitajate?) edenemiseks tuleb tegeleda KÕIGE sellega, millest SÕLTUB majandus.
Ühiskonnas, kus keegi ei pea avalikkuse ees andma aru oma tegevuse ning selle  tulemuste ja tagajärgede kohta, kujuneb põhjendamatu autoriteedistruktuur.  Kui kujuneb kombeks  kandideerida nii seadusandjaks kui ka mistahes ametikohale ilma selleks vajaliku ettevalmistuseta ning saab segamatult  ajada umbisikulist petujuttu, käib ühiskond  alla ja kaotab arengupotentsiaali. Inimesed, kellel puudub võimekus  näha probleeme, avada probleemide põhjuseid, luua ja analüüsida alternatiive  ja teha süsteemseid otsuseid, ei ole lootustki ajendada rahvast kaasa mõtlema, looma ja otsima uusí, senisest tõhusamaid lahendusi ja riigil tervikuna ei ole mingit lootust pääseda arenguteele... ja inimesed ei söanda lapsi saada.
Järjest sagedamini ja ka valjemalt on hakanud Eestis kostma hääli, milles on ärevust ja nõudlikkust. Need, kelle karikas hakkas varem üle ajama, on Eestist lahkunud. Jäänud  on need, kellel polnud võimalust minna ja need, kes lootsid ja uskusid, et läheb aega, mis läheb, aga küllap me ükskord ikka saame oma riigi korda. Nüüd  hakkavad ka need kannatust kaotama. Miks? Rahuldava põhjalikkusega sellele küsimusele vastamiseks oleks vist vaja kirjutada raamat. Selle kirjutamiseks aga pole ei aega ega muid ressursse. Pealegi pole sellist analüüsi kellelgi väga vaja. Need, kes on võimul, ei taha midagi lugeda; nad tahaksid veel rohkem rääkida, kui hästi kõik on ja mille üle nad on uhked. Nendest, kes võimul ei ole, on üks osa seadnud end võimu kõrval lobisema. Lugemise, uurimise ja faktide üle mõtlemise asemel  nad  seletavad, et kõigil tuleb rahul ning tänulik olla, sest muidu tuleb keskerakond võimule või juhtub midagi veel hullemat ... Teine osa siia jäänud elanikkonnast jaguneb kaheks:
-    ühed on võõrdunud  - ei usu enam midagi ega kedagi;
-    teised usuvad  edasi, et sünnimaad peab hoidma ja kaitsma igal juhul , olenemata raskustst ja lootustest.  
See pöördumine on kirjutatud viimastele.

Olukorras, kus Eesti ühiskonnateadus on praktiliselt välja suremas, pole ka Riigikogul  ega Valitsusel enam ühiskonna-alast teaduslikku uuringut kuskilt tellida (Tellitud on ja tellida saaks veel mõne küsitluse... , kuid küsitlus  EI OLE uuring; küsitlus on algandmete kogumise üks meetod.  Küsitlusega saab koguda arvamusi, mis enamasti iseloomstavad vastajaid, mitte seda, mida küsiti!)  Igaks juhuks püüan veidi täpsustada mis see on, mis paistab puuduvat rahvastikutaaste kontekstis. Eesti kirstunaelaks on asjaolu, et riik on tervikuna edasisidestamata ja tagasisidestamata.
Nii edasiside kui ka tagasiside on protsessi karakteristikud. Tegevus on edsisidestatud, kui subjektil (teadlikult  aktiivse algena tegutseval isikul või inimeste  kooslusel, kes evib enese- ja grupiteadvust,  keda seovad lähedased arusaamad, aated, ideaalid, taotlused jms, mis iseloomustavad ühiskonna- ja kultuuriteadvust) on kujutlus sellest, millised peaksid olema iga etapi väljundid selleks, et nad sobiksid  sisendiks järgmistesse  etappidesse ja iga protsessi väljund sobiks sisendiks järgmistesse protsessidesse. Tagasiside võib olla positiivne ja negatiivne. Kui subjekt kogub oma tegevus kohta andmeid ja võrdleb tulemust loodetuga, saab ta teha järeldusi enda, tegevuse, keskkonna jpm kohta. Kui tulemused on ootuste ning vajadustega igati kooskõlas, võib samasugust tegevust jätkata, laiendada-süvendada, kui aga tulemused ei ole ootuste ning vajadustega kooskõlas, tuleb see tegevus kas lõpetafda  või võtta meetmeid: Tagasisidet ei saa anda ega võtta, osta-müüa ega vahetada, nagu, näiteks, ka haridust, usaldust, austust, lootust vms. Edasiside ja tagasiside on juhtimise, haldamise, valdamise, valitsemise jm eesmärgipärase tegevuse eelduseks. (St, ilma edasi- ja tagasisidestuseta ei ole eesmärgistatud protsessid üldse võimalikud.)

Ma ei ole kuigi kindel, et EESTI KLUBI, või EESTI ROOMA KLUBI, KULTUURIKODA , HARIDUSFOORUM, KOOSTÖÖKODA ... võiks saavutada midagi olulist peale eneserahuldamise, kui seal pole nii palju aega ega tahtmist, et teha korda ja selgeks ELEMENTAARNE teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus (ennekõike üksteisest aru saamiseks vajalik keel). Alles seejärel avaneb võimalus sõnastada probleeme ja nende seoseid. Kui probleemid on sõnastamata, ei saa tulla kõne alla nende põhjuste avastamine, otstarbekate sihtide ja eesmärkide seadmine, ega tupikust välja pääsemiseks vajalike meetmete süsteemi loomine.

Samal kursil  ei või edasi minna!
Ülo Vooglaid
Tallinn, 12. detsember 1013

Nüüd vähemalt ei või enam kõik öelda, et ei teadnud..., ei osanud paha aimata ja ei kujutanud ette...
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
19. detsembril arutas Riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimust "Peretoetuste mõju sündivusele ja laste heaolule" .
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1387439837
Ettekande pidasid Tartu Ülikooli vanemteadur Mare Ainsaare ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Marge Unt.

Arutati peretoetusi, vanemahüvitisi ja lapsetoetusmeetmeid.
Uuringuteks peeti küsitlusi. (NB! Küsitlus on algandmete (arvamuste) kogumise meetod.)
      Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt tegi ettekande Urve Palo, kes tuletas kõigile meelde sündivuse numbreid ja ka seda, et Eesti Vabariigi Põhiseadus sätestab Eesti riigi ülesandeks  tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ja palus märgata ning arvestada, et mitte kunagi varem pärast taasiseisvumist ei ole Eesti olnud nii lähedal endale vee pealetõmbamisele kui täna.
      Sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ütles: „Nii et kokkuvõttes ma tahan öelda, et mõelgem suurelt. Ärme kempleme selle teemaga nii kõvasti, ärme anname välja ebastabiilseid sõnumeid, mis ei vasta ka tõele! Ärme valetame suure suuga selle nimel, et tekitada konflikti ja saada rohkem hääli, vaid tegeleme selle kõige tähtsama probleemiga konsensuslikult koos! Arutame, mis on võimalused ja mis on need meetmed! Vabariigi Valitsus on andnud ka lubaduse, et järgmise aasta alguses tuleb välja kauaoodatud pere- ja lastepoliitika roheline raamat, kus kompleksselt on ka kirjeldatud ära erinevad meetmed ja nende mõjud. Ma loodan, et me saame juba ka selle koosseisu ajal siin arutada konkreetseid samme.“



















+