Väikeriik puue või eelis?

 Väikeriik - puue või eelis?

Möödunud nädalal korraldas Koostöökogu riigi skeleti läbivalgustamise protsessist vahekokkuvõtte tegemiseks konverentsi. Presidendi nõunik, riigiõiguse professor  Ülle Madise ütles KUKU-raadio saates 01.12. 2013 „Vanamehed kolmandalt“ (http://podcast.kuku.ee/saated/vanamehed-kolmandalt/ ), et see konverents oli väga huvitav.

Konverentsil osalenud olevat seal esmakordselt asunud mõtlema, milline saab olla maksumaksja rahast ülalpeetava demokraatliku väikeriigi skelett ja kuidas oleks võimalik panna see tööle nii, et inimeste heaolu kasvaks.
Saates oli lisaks Ülle Madisele saate rahastaja, Eesti Koostöökogu juhataja Olari Koppel ja riigipidamise kava programmijuht Külli Taro.

Alustati, nagu viimasel ajal olevat kombeks, põhimõiste määratlemisest.
„Mis on väikeriik?“, küsis Ü.M. ja andis mõned pidepunktid ette: „...Väike territoorium,vähe rahvast, vähe raha, vähe mõistust...“.
Olari Koppel soovitas eestlastel rahuneda, sest kui võtta aluseks rahvaarv, siis alla 1,5 miljoni elanikuga riike on maailmas küll ja küll (ligi pooled riigid).

Saatejuht kahetses, et Eestil ei ole kuskil ega kelleltki õppida. Mitmest küljest on Eesti unikaalne (eriti paistab silma, et rahvastiku tihedus on väike). Mis puutub avalikus teenistuses hõivatute arvu, siis saates osalenute sõnul on see sõltuv eeskätt riigi prioriteetidest. Selles olid arutlejad üksmeelsed, et ametnikke (maksumaksja palgal olevaid inimesi) Eestis liiga palju ei ole. Argumendiks selle järelduse tegemisel oli fakt, et EL teistes riikides on ametnikke proportsionaalselt veel rohkem... ja ka riigiametnike palk olevat siin pigem liiga mada kui kõrge, sest EL teistes riikides on riigiametnike palk tunduvalt kõrgem. Targu jätsid arutlejad puudutamata nn lihtsurelike  palgad. Juttu ei olnud ka saadikute ning nende nõunike palkadest.
Külli Taro ütles sõnaselgelt välja, et väikeriigis on riigi ülalpidamiseks vaja proportsionaalselt võttes suuremat osa rahvastikust. Selle peale saates keegi ei tulnud, et suure riigi mängimine pole mõistlik.

Ülle Madise soovitas mitte vaadata igasuguseid tabeleid kui piiblit, vaid mõelda, mida need numbrid tähendavad. Samas ei olnud arutlejatel kuskilt võtta ühtki silpi avalikus sektoris palgal olevate isikute ametialase sobivuse kohta. Võimalik, et nad ei ole veel teadvustanud, mida see tähendab, kui ülikoolides ei võimaldata üldse mingisugustki ametialast ettevalmistust ega sedagi, milline peaks olema riigi- või KOV ametniku, saadiku või nende nõuniku erialane, kutsealane, ametialane, kaitsealane, loomealane, tunnetualane jm ettevalmistus.

Ülle Madise luges ette, millistel eeldustel on inimesel hea elada: elatustase on küllalt kõrge, mis väljendub selles, et on hea taristu, korralikud  teed, kui on turvaline, head sideühendused, hea tervishoid, kvaliteetne haridus, head eneseteostusvõimalused, siis väikeriiklus ei ole puue... Väga tähtis pidavat olema innovatsioon – võime mõelda välja uusi asju ja võime neid uuendusi siis ka rakendada. Kontekstist oli selgelt aimata, et kuna see kõik on Eestis olemas, siis meil on küllaga põhjust olla õnnelik või vähemalt vait.

Veel suurema edu saavutamise ühe võimaliku eeskujuna vaadeldi Singapuri. Rõhutati, et kallis ei ole ülal pidada mitte väikeriiki, vaid demokraatlikku väikeriiki. Kontekstist kumas läbi, et meil on siin Eestis kitsas käes just seetõttu, et siin ei ole kord küllalt autoritaarne. Kui Eestis oleks riigijuhiks väga hea haridusega monarh, kes viib, rusikas püsti, oma otsused kiiresti ja kindlalt ellu, oleks pilt teistsugune...
Ehkki arutlejad ei vaadanud Singapuile läbi roosade prillide, tegid nad ometi mitu tõsist etteheidet opositsioonierakondade aadressil, kus pidavat olema inimesi, kelle meelest juhitakse Eestit ka juba nagu mõnda suurt ettevõtet. Tundub, et arutlejatel on jäänud selles punktis kodutöö tegemata. Tahaks loota, et nad võtavad kunagi edaspidi vaatluse alla, mis saab olla ja peaks olema riigis juhitud ja mis peaks kulgema iseregulatiivselt; millistel eeldustel on üldse võimalik midagi juhtida, mille alusel saaks hinnata nii juhte kui juhtimist, nii tulemusi kui tagajärgi... Võimalik, et lisaks juhtimisele õnnestub leida aega lähemaks tutvumiseks ka valitsemise, haldamise, sidustamise, korraldamise jm eesmärgipäraste protsessidega.
Muidugi lasti veidi liugu IT –alaste saavutuste „valguses“, ja üritati nende a’la Skype- näidete varal öelda, et Eesti on tervikuna silmapaistvalt innovatiivne. Huvitav, keda ja miks üritatakse sellisel viisil eksitada?

Kõneldi, et Eestis on olnud kolm unistust 1) rahulik põhjamaine heaoluriik, kus nurgad on maha lihvitud ja ei saa minna eriti hästi ega eriti halvasti,                  2) Ameerika, kus igaüks peab olema ise oma õnne sepp, ja 3) Singapur, kus ei arutata ega küsita, mida ja kuidas midagi teha. Praktikas olevat meil, selles koduses väikeriigis, üritanud eri grupeeringud tirida asjaajamist igas (vastukäivas) suunas. Olari Taali meelest pole selles midagi taunimisväärset ja talle meenus, et on juhtunud siit-sealt lugema ka Eesti unikaalsest teest..., milles on komponente kõikjalt.

Ülle Madise lasi paista, et ta kahetseb, et Eestis mõned inimesed ei usu ega ole väga rahul olukorraga, mille teguriks on riigi väiksus ja peas kogemata kujunenud nii- või naasugune unistus. Loodame, et pr professor saab aega ka selleks, et analüüsida Eesti arengulugu ja nende poliitiliste jõudude toimeid, kes on praeguse olukorra tekitanud. Kui riik tervikuna ning alasüsteemid on edasi- ja tagasisidestamata ja kui professionaalsuse nõuet ei ole suudetud kehtestada, siis pole mõtet imestada, et välja on tulnud midagi sellist, mida mitte keegi pole soovinud. Eestis kujunenud olukorra, olude ja situatsiooni analüüsi saates ei olnud.
Külli Taro nentis, et tema küll ei lase ennast sellest heidutada, et riigil pole tulevikuvisiooni. Teda häirivat rohkem see, et Eestis tahetakse joosta vastupidistes suundadae. (Sic!) Konverentsil olevat jõutud järeldusele, et Eesti ei saa endale lubada läbimõtlematut poliitikat. Taro arvas, et just see ongi väikeriigi probleem. Samas olgu siiski lisatud, et saates ei õnnestunus avada ühtki probleemi. Seetõttu ei saanud tulla kõne alla vaesuse ja allakäigu põhjused ega meetmed nende põhjuste vähendamiseks. Kõne alla ei saanud tulla meetmed Eesti elujõu taastamiseks.

Olari Koppel meenutas hea sõnaga 92, aastal võimule tulnud Mart Laari esimest valitsust, kes tegi hoiatustest hoolimata suure hulga reforme. Võib olla tulnuks meenutada ka seda, et üle poole kõnealuse valitsuskabineti koosseisust polnud enne ministriks määramist olnud veel ühelgi sellisel ametikohal, kus oleks olnud vaja teha mingeid teistele täitmiseks mõeldus otsuseid. Pole midagi imestada, et kõik olid nõus tegema seda, mille toimeid ei olnud üksi võimeline ette nägema ega arvestama. Toomase šokiteraapia tagajärjed kestavad ka praegu ning pole näha, kui kaua veel. Võimalik, et ükskord tuleb toonase supi keetjatel ka oma rahvalt vabandust paluda või kohtu ette astuda.

Olari Koppel soovitas toonased suunad kriitiliselt üle vaadata, sest riik on muutunud. Vaadata oleks mõtet, kui vaadata suvatseksid ka need inimesed, kes on võimul. Vaatamisest ei piisa; vaja on ettevalmistust selleks, et näha, mis on hästi ja halvasti, puudu ja ülearu. Vaja on ettevalmistust selleks,et saaksid aru, miks on aset leidnud sellised muutused, mis põhjustasid sündivuse katastroofilise languse ja väljarände. Vaja on ettevalmistust, mis võimaldab aru saada, miks on riik üleni ebaefektiivne.Vaja oleks vaadata, milline osa elanikkonnast on võõrdunud nii riigist kui ühiskonnast, nii tööst kui kultuurist jpm ja miks sellised protsessid aset leiavad. Jah, vaja oleks vaadata, milline osa elanikkonnast tunneb end probleemses ja milline osa absurdisituatsioonis, kus rahuldavaks peetavat väljapääsu pole ja ei jää muud üle kui põgeneda – kas alkoholi, narkootikumidesse, muudesse meeletustesse, või välismaale.
Ehk kellelgi õnnestub aru saada, et Eesti kidumine ei ole tingitud väiksusest, vaid võimueliidi ahnusest, hoolimatusest, harimatusest...

Petuühiskonda ei või täiustada!

Ülle Madise mainis, et sellist mudelit, mille abil saaks kiiresti kasvatada Eesti healu, kellelgi ei ole. Paraku jättis ta mainimata, et pole ka mingeid selliseid mudeleid, mille abil oleks võimalik käsitada majandust, kultuuri, haridust,
teadust, tervishoidu või midagi muud kui probleeme.

Räägitakse heaolust ja heaoluhüppest ja vist on ette nähtud jätta muklje, et neid jääb aina vähemaks, kes vaevlevad vaesuses ega näe enam võimalust vaesusest välja rabelemiseks. Paistis, et „vanamehed“ ei uskunud ise ka seda juttu ja viskasid õhku küsimuse: „Mille najal oleks võimalik saavutada heaoluhüpe?“

Selles seoses pole ülearune öelda, et Eesti erakondadel, Riigikogu sotsiaalkomisjonil ega Valitsuse Sotsiaalministeeriumil ei ole teooriat elu kui protsessi ja kui fenomeni käsitamiseks. Ühiskonnaõppes pole käsitust elulaadist ja -stiilist, elurütmist ja -pingest, eluressurssidest ja elutingimustest, elukvaliteedist ega ühiskonna stratifikatsioonist. Seal,ladva pool, pole ju ka kujutlust inimese elukaarest ega eluetappidest, valmisolekute kujunemise eeldustest, üleminekutest ega muust inimesele olulisest. Räägitake rahast.

Olari Taal oli kindel, et Eestis on kõik eeldused saada kõige vingemaks riigiks maailmas. Ta luges ette, tänu millele võiks selline ime sündida. Tema meelest on meil maailma kõige vingemaks riigiks saamise neli eeldust: küllalt palju puhast vett, õhku ja mulda, mille kõrval ka baasharidus, mis pidavat olema  erinevate uuringute järgi väga hea. Millegipärast ta ei maininud ennekuulmatut põikpäisust, mis takistab mõtlemist ja paneb inimesed pidama hariduseks seda, mida koolis tehakse ja koolist antakse?
Kõigest hoolimata olevat Eestis siiki usaldust päris palju (?).
Kui mõistlikult toimida ja omavahel kokku leppida, peaks olema Koostöökogu juhi meelest  võimalik luua nende komponentide kaudu sellise aluse või baasi, mille pealt saab ehitada sellise koha, kus võiks kõigil olla mõnus elada ja kuhu tahaksid tulla elama inimesed teistest riikidest, teistest rahvustest, näiteks Hollandist, kus inimesed elavad üksteise seljas.

Külli Taro nimetas Eesti eriliseks plussiks veel seda, et siin on iga inimene tähtis, et Eestis on iga inimelu väärtus hoopis kõrgem kui mujal... Vaat’ nii!  Vaja on teada, et kuna Eestis on nii vähe inimesi, on siin võimalik jõuda iga inimeseni. Küsisin hiljaaegu ühelt diplomeeritud sotsiaaltöötajalt, et millistest vaatepunktidest oleks tema arvates vaja vaadata inimest, et teda näha.  Too vastas, et eest, tagant ja mõlemalt poolt... Ma küsisin edasi, et mida peaks siis vaatama, st millised karakteristikud oleksid informatiivsed, kui tahaks näha inimest kui indiviid, kui individuaalsust, kui isiksust, subjekti, rollide ja staatuse kogumit, kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat, kui tööjõudu jne?

Külli Taro meelest on üksikul säraval nutikal liidril võimalik Eestis väga palju ära teha. Küllap on palju selliseid „edulugusid“, aga mis siis välja tuleks, kui keegi loeks kokku need, kes on üritanud ausalt asju ajada ning ... kaotanud kõik. Igaliiki „toetuste“, „programmide“ ja „projektide“ varal on tekkinud hulk näidiseid, ei muud. Mis küll peaks juhtuma, et end haljale oksale seadnud inimestel hakkaks piinlik esitada soovitut tegeliku pähe? Näis, kas koalitsioonierakondades on keegi, kes söandab avalikustada, et  süteem ei toimi ja riik ei ole rahva ootustega kooskõlas.

Ka Ülle Madise ütles, et Eestis on võimalik läheneda igale inimesele ja asjale eraldi ja leida parim lahendus. Seetõttu olevat selge, et siia ei sobi üle kanda lahendusi, mis on loodud suurtele riikidele kunagi varem. Eesti edulugude nurgakiviks pidas Ülle Madise  ID-kaarti (kaugisiku tuvastust ja digitaal-allkirjastamise võimalust).
******************************************************************************

Refereerisinn ja kommenteerisinn seda saadetnii pikalt ja põhjalikult seepäraast, et tegemist on ikkagi Eestis võtmepositsioonil olevate isikute esinemisega meile väga-väga olulisel teemal.
Tunnistan, et mul vajus suu lahti.
Arvan, et seda saadet peaks kuulama kõik, kelle süda meie riigi pärast valutab.
             Mõtleme koos, milline võiks olla EESTI OMA TEE?
            
Mõtleme, millistel eeldustel oleks võimalik saavutada Eestis põhjendatud autoriteedistruktuur?