Mis saab doktoriõppest?
Vt Õpetajate Leht 8. november 2013 Sirje Pärismaahttp://opleht.ee/10729-kuhu-peaks-liikuma-meie-doktoriope/#respond
----------------------------------------------------------------------------
Alustan seda arutlust Õpetajate Lehe kaastöölise Sirje Pärismaa artikli refereerimisega. S.Pärismaa kirjutb:
"Doktoriõppe konverents „Mõeldes Eesti doktoriõppe tulevikule” päädis diskussiooniga, millest võtsid osa TTÜ teadusprorektor Erkki Truve (paremalt), TÜ rektor Volli Kalm, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, doktorant Riin Savi, TLÜ rektor Tiit Land, TTÜ professor Tiina Randma-Liiv ja TLÜ professor Hannes Palang. Foto: Andres Tennus / TÜ
Õpetajate Lehes ilmunud ülevaate järgi otsiti vestlusringis vastust küsimusele, kui palju doktoreid Eesti vajab.
Juba kümme aastat räägitakse, et Eesti vajab aastas 300 doktoranti. Kõrgkoolid peavad arvu laest võetuks, kuid Tartu ülikooli makroökonoomika professori Raul Eametsa arvutuste kohaselt ongi vajadus 250−340. Praegu on lõpetajaid keskmiselt 220−240, kuigi doktorantuuri astujaid on üle kümne korra rohkem.
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo osutas, et väljaspool akadeemilist elu on vajadus doktorikraadiga inimeste järele napp ja doktorikraadi kaitsnute tulevikuväljavaated kesised. Minister Aaviksoo meelest sünnib ettevõtja huvi siis, kui ta tajub, et kraadiga inimene kasvatab oluliselt ettevõtte konkurentsivõimet. Kuna üks teadlane ei suuda ettevõttes midagi genereerida, sest vaja läheb 3−5 inimese tööd, siis võtab tulemuseni jõudmine ettevõtjate meelest liiga kaua aega ja nad eelsitavad teistsuguseid lahendusi."
Teaduste doktorit peetakse Eesti kultuuriruumis kõrgeimat -järku asjatundjaks.
Paljude meelest on nii, et kui otsustatakse pidada aru teemal, kuhu liigub meie doktoriõpe, siis peaks olema kõigepealt kõne all praeguseks kujunenud olukord, vajadused, doktoriõppe tulemuste vastavus vajadustele, muutumise tendentsid ja intensiivsus, muutumise ja paigalseisu tegurid... Lisaks doktoriõppesse astujate ja doktotikraadiga lõpetajate ARVULE peaksid olema kõne all ka doktoriõpet (doktoriõppes heade tulemuste saavutamist) soodustavad ja raskendavad tegurid, sh sihid ja eesmärgid, korraldus, tegelikud tulemused ja nende vastavus vajadustle ning ootustele.
Õpetajate Lehe andmatel viibutas minister Jaak Aaviksoo näppu ka juhendajate suunas – liiga suur hulk doktorante pidavat puutuma kokku suhtumisega, et doktoriõpe on pigem tema eneseteostus, kusjuures juhendajal napib kontaktiaega või juhendamisoskust. Ministerolevat küsinud: „Miks juhendaja võtab teema, kui tema akadeemiline südametunnistus ei ole puhas oma kompetentsuse hindamisel?” ja lisanud, et doktoriõppe tulemuslikkuse ja kvaliteedi tõstmiseks on võimalikud ka seadusandlikud sammud.
Tartu ülikooli rektor Volli Kalm olevat rääkinud, et ettevõtjad on altid ostma ülikoolilt pigem väikseid teaduslikke lahendusi, mis valmivad lühikese ajaga. Suure osa doktorantide tööpõld on aga avalik sektor, kunsti- ja kultuuriasutused, mis ei olegi tellijad.
Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor Erkki Truve olevat tõstnud üles teadlaskonna jaoks kuumima teema – valdkondade rahastamise. Õpetajate Lehe reporter Sirje Pärismaa kirjutab: „Eesti riik on seni pidanud koolitustellimuse kaudu vajalikuks doktoriõpet seinast seina,” ütles Truve. „Teaduse rahastamise uute instrumentide kaudu on öeldud, et riik soovib edaspidi anda vähematele teadlastele rohkem raha. Seni riiklikult toetatud teadlased võivad jääda rahastuseta ja selles valdkonnas doktoriõpe katkeb. Oleme väiksed, raha on vähe, aga seda tuleb ka selgelt poliitiliselt deklareerida. Seni on retoorika olnud teistsugune: meil on ülikoolid ja vastutusvaldkonnad ja nad ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. Ülikoolidel ja ühiskonnal on vaja teada, millised valdkonnad on riigile olulised. Kui teadlaste arv peaks vähenema kaks korda, siis ei saa ka doktorikraadi kaitsjate arv suureneda.”
Sirje Pärismaa pani tähele, et kriitikale vastates torkas Jaak Aaviksoo vastu ja osutas ülikoolidevahelisele dubleerimisele: „TTÜ-s võiks energeetikaga tegelda küll, kui tähelepanu õigusteaduse arendamiselt kõrvale juhitaks. See käib ka teiste ülikoolide kohta. Meie probleem pole selles, et ei jätkuks ressurssi, vaid selles, et tegeleme asjadega, millega mujal ülikoolides juba tegeldakse.”
Aaviksoo olevat meenutanud, et tema ülikooliaegadel oli 100 professorit, nüüd on 500 ja olevat maininud, et liiga palju on pööratud tähelepanu kvantiteedi kasvatamisele. Ministri sõnul tuleb Eestis tagada kriitiliste suundade akadeemiline kompetentsus. Kuid ükski riik, ka suuremad, ei suuda katta doktoriõppe kõiki suundi ja enamikus valdkondades tuleb kraad omandada väljaspool riiki. Ühe doktorikraadi kohta kulutab maksumaksja 64 000 eurot. Ülikoolid võiksidki saada tükitasu ja vaadata, mida nad selle rahaga teevad ja kellele maksavad.
TTÜ professor Tiina Randma-Liiv juhtis tähelepanu vähesele vääriliste kandidaatide hulgale, mis on tingitud meie riigi väiksusest. „Räägime doktoriõppe väljundist ja protsessist, aga liiga vähe sisendist, kuigi see on määrava tähtsusega,” ütles ta. „Meil on vastuvõtt, mitte valik. Valik tähendaks mugavustsoonist väljatulekut. Kas Eesti parimad ajud jõuavad doktorantuuri? Ei tea. Parimad gümnaasiumilõpetajad lähevad ju välismaale, aga kas nad tulevad meile doktorantuuri? Ja kui avatud ikkagi oleme välisdoktorantidele, miks me ei võiks kohti rahvusvaheliselt välja kuulutada?”
Diskussiooni juhtinud eksrektor, praegune riigikontrolör Alar Karis osutas takistusele − meie keskpärane õppejõud ei soovigi konkurentsihirmus enda kõrval näha välismaal kraadi kaitsnut.
TÜ rektor Volli Kalm tegi ettepaneku kruvida doktorantide atesteerimise nõudeid nii, et ei kukutaks neljanda aasta teisel semestril välja. Niiviisi olevat võimalik raha kokku hoida ja maksta ülejäänutele kõrgemat stipendiumi.
Selle peale olevat minister Aaviksoo teda kiitnud ja lausunud: „Volli Kalm hakkab asja tuumale lähemale jõudma. Kui suudaksime teha rahvusvaheliselt tugevat doktoriõpet 5−6 erialal, oleks see kõva tulemus. 2/3-l erialadest tuleks doktoreid ette valmistada mujal maailmas. Aga see on liiga suur suutäis, akadeemiline kogukond ei ole võimeline seda alla neelama. Poliitikud seda otsust ei langeta. Oleks mõistlik, kui enamik meie professoritest oleks kraadi saanud välismaal. Kui siin saalis viibinutest rohkem nii arvaks, saaksime 4−5 aasta pärast mõtte teoks teha. Ja kui rektorite nõukogu teeks ettepaneku, et doktoriõppekavade atesteerimisel võiks vähendada nende arvu kolm korda, siis HTM-i taha see ei jää.”
Vaat nii!
Kui minister näeb vaid arve ja ei kujuta ette ei vajadusi ega õppe rahuldavaks peetava kvaliteedi tegureid, siis võib juhtuda, et rahvs, sh haritlaskond, ei pruugi selliste ideedega kaasa minna ja sellise tasemega isikud sallida.
Kui Eesti Haridus- ja teadusminister unistab sellest, kuidas kaotada ära 2/3 doktorõppekavu ja suunata inimesed välismaale (loe: kujunema kultuuri- ja ühiskonnategelaseks mingisse teise kultuuriruumi), siis selliste kavade järgimine praktikas tähendaks hävingutee sillutamist. Noore põlvkonna kõige võimekama osa kodumaalt minema saatmine on sisuliselt rahva elujõu hävitamine. Doktoriõpe kui tippharitlaste ettevalmistussüsteem on ühtlasi kui lakmuspaber valitsuse väärtuse hindamiseks.
Olukord on tõsisest tõsisem.
TÜ salvestas selle arutelu. Kahjuks UT TV –s seda salvestust veel näha ei ole. UT TV toimetusest öeldi, et salvetus on üle antud Rektorite Nõukogule... Loodetavasti saame seda varsti näha-kuulda ning siis ka palju enam süveneda.Doktoriõppe üle on ka varem aru peetud, aga, paraku, selliseid meetmeid, mille toime üle saaks rõõmustada, pole veel näha ega kuulda olnud. Sedagi võiks ükskord arutada...
Vaatasin ülikoolide kodulehti ja püüdsin leida, millised ülesanded, kohustused, sihid ja eesmärgid on seotud doktoriõppega. Võimalik, et ma ei osanud küllalt hästi otsida, aga midagi sellist mul ei õnnestunud leida.
Otsisin sõnaselgelt sõnastatud seisukohta, millistes rollides peaksid doktoriõppe läbinud isikud rakenduma. Ei leidnud.
Otsisin, kas kuskil on kuidagi kirjas, millest sõltub teaduste doktori (kasvõi vähemalt tipptasandi spetsialisti või generalisti) staatus eri tegevusvaldkondades ja eri regulatsioonitasanditel. Ei leidnud.
Otsisin doktoriõppe korralduse printsiipe ja ka doktoriõppe hindamise kriteeriume. Ei leidnud.
Otsisin doktoriõppe teaduslik-teoreetilisi aluseid, mllele on meie doktoriõpe rajatud. Ei leidnud.
Otsisin doktoridissertatsiooni („doktoritöö“) kirjutamise, esitamise ja kaitsmise (hindamise) kohta kehtestatud juhendeid või muid normatiivseid seisukohti. Leidsin ühetähenduslikult selged vormistusjuhised ja kaitsmisprotseduuri formaalsete nõuete loendi. Sisulisi kriteeriume ei õnnestunud leida ja söandan kahelda, kas need on üldse koostatud.
Paar aastat tagasi käisin Eesti kõigi nn avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudes ja palusin lugeda seal hiljuti kaitstud magistri- ja doktoritöid. Kellel aega, võiks teha sedasama ja kui õnnestub leida mõni selline tekst, millel on lisaks akadeemilisele vormistusele ka muud teadusliku uuringu kohta kehtivad tunnused, siis oleks vaja sellest teavitada ka rektoreid ja laia üldsust. (Muidugi käib minu jutt vaid ühiskonna- ja humanitaaralal mõeldu-tehtu kohta.)
Käsitades doktoriõpet, ei saa anda hinnangut doktoriõppele.
Paradoks?
Jah. Selleks, et saada arvestmisväärne teave doktoriõppe kohta, oleks vaja käsitada lisaks doktoriõppele ka kõike seda, millest sõltub doktoriõpe ja selle tulemus. Õppe tulemusele hinnangu andmiseks (kvaliteedi tuvastamiseks) tuleb vadata, mil määral vastab tulemus
a) tarbija vajadustele,
b) kultuuris kujunenud stereotüüpsetele kujutlustele,
c) standarditele,
d) ideaalile,
e) tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.
Põhimõtteliselt on vaja toimida samamoodi ka teadusliku uurimise, loomise, töötamise. juhtimise, haldamise jt tegevuste hindamisel, aga ka siis kui oleks vaja anda hinnand majanusele, teadusele või muudele institutsioonidele, aga ka koolidele, vabrikutele või muudele asutustele-ettevõtetele ja organisatsioonidele.
Tänapäeval on kõik elukestvas õppes. See on enesestmõistetav ka teadusdoktorite puhul. Mõneaastane eemalolek võib teaduses põhjustada sellise mahajäämuse, mida ei saa enam tagasi teha.
Iga süsteemi tähendus ilmneb kontekstis.
Kõik süsteemid on üheaegselt mitmes kontekstekstis ja igast vaatepunktist paistab igast süsteemist isesugune pilt. Hinnanguid saab anda vaid subjekt, kes on adekvaatne ning on küllalt iseseisev ja vaba. Hinnangu andmiseks on vaja kriteeriumide süsteemi, küllalt palju aega ja ruumi, et oleks võimalik süveneda ja veenduda...
Need, kes tahaksid anda (kes on ametikoha tõttu kohustatud andma) hinnangu doktoriõppele, peaksid tegema mõningaid ettevalmistusi, sh tuvastama, sõnastama ja avalikustama
1) doktoriõppe otstarbe (vajaduse, sihid, eesmärgid ja vahendid);
2) doktoriõppe subjekti;
3) doktoriõppe korraldamise printsiibid;
4) doktoriõppe eeldused;
5) doktoriõppe kui protsessi hindamise kriteeriumid;
6) doktoriõppe tulemuse (sh kvaliteedi) hindamise kriteeriumid;
7) tänaseks Eesti doktoriõppes kujunenud olud, olukorra ja situatsiooni;
8) doktoriõppe kui probleemi;
Kui korraldada arutlus ilma ülalpool nimetatud eeltööta, kukub välja temaatiline lobisemine. Võib olla mõjuks hästi, kui nõuda näimiseks mõeldud tegevuste korraldajalt raisatud raha riigituludesse? Tänu sellele meetmele võib küll tühitegevust vähemaks jääda, aga tõsitegevust ei pruugi juurde tulla.
Paljudele paistab, et Eesti teadus kui institutsoon on üleni mandunud ja korruümpeerunud. Huvi objektiks paistab olevat vaid raha ja tutvused, millele tänu peaks olema võimalik üha vähenevast rahakotist endale võimalikult rohkem kätte saada... Koppeli-, Reimandi- või Tuisutüüpi teadusjuhitide tase ja taotlused on sellised, et nad võiksid (peaksid) ennast üldsusele rohkem tutvustama. Selgitada võiks keegi ka seda, mda need 59 inimest taotlevad ja teevad, kes on nn Teadusagentuuris ametis. „Teadusjuhte“ on Eestis üle poole tuhande. Paraku pole valitsusprogrammis „Teadmistepõhine Eesti“ teadusest midagi; seal on kõne all kolm tehnoloogia, mis pidavat olema prioriteedid (loe: muudest valdkondadest raha endale nõudmise põhjendus).
Taru ülikooli kodulehelt võib lugeda (http://www.ut.ee/et/oppimine/doktoriope/yld/eesmargid) „doktoriõppe eesmärkidest“, „oskuste arendamisest“ jms. (NB! Eesmärgid saavad olla vaid subjektidel; eesmärk on subjekti kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks subjekt rakendab tahte. Eesmärk on otsus, millega kaasneb vastutustunne ja aktiivsus. Eesmärgi saavutamiseks peab subjekt varuma vahendid, sh aja ja ruumi, korraldama edasi- ja tagasisidestuse... Areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Areng on objektiivne, st arendada ei saa meist mitte keegi mitte midagi ega mitte kedagi. Meil on võimalik luua ja hoida arengu eeldusi.)
***************************************************************************
Doktoriõppe õnnestumise esmaseks eelduseks on doktorant ise. NB! Teadusdoktoriks kujunemine ei alga doktoriõppesse astumisega, vaid ammu enne kooliikka jõudmist. Laps, kellega suheldakse, keda armastatakse ja arvestatakse, innustatakse ja julgustatakse, kes on adekvaatne, järjekindel, julge, loov, aus ja elav, sügava ja avara huviga, kellel on hea mälu, kiire taip, hea süsteemitunnetus, piiritu fantaasia, ammendamatu seiklushimu, hea tervis ja rõõmus meel, kes on tugeva tahtega, keskendumisvõimeline, kindlameelne loome- ning loobumisvõimega, võib kujuneda haritlaseks mistahes valdkonnas. Mis tast tegelikult saab, sõltub kasvukeskkonnast, eeskätt inimestest, kes teda ümbritsevad kodus, koolis ja kõikjal mujal.
Rahvuslikuks põhirikkuseks on anne.
Anded (sünnipärased eeldused) võivad paista välja juba varakult, ent võivad ilmneda ka hiljem. Üht Alberti-nimelist poissi peeti üheksa-aastaselt veel väga otuks, ent ühtäkki ilmnes vastupidine... A’priori on kõik lapsed andekad, ent igaüks omamoodi. Annet on vaja hoida, nagu silmatera. Lapsed, keda aina koheldakse , hurjutatakse, võrreldakse, hinnatakse, vastandatakse, karistatakse ja muserdatakse muul viisil, kujunevad hoolimatuteks, kiuslikeks, nahavedajateks, kes püüavad näida töökad, aktiivsed ja targad... Valdav osa Eestisse sündinud andest hävib enne kui lapsed jõuavad kooliikka. Koolis, kus domineerib reproduktiivne õpe, see hävitustöö jätkub.
Manipuleerimise objektiks peetud isikud ei kujune iseseisvalt mõtlevateks ja otsivateks, kohuse- ja vastutustundlikeks loojateks. Doktoriõppe tingimused võivad ka kuldsed olla, aga kui pole kedagi õppesse võtta, lähevad kõik tingimused, sh raha, lihtsalt „vett vedama“.
Teiseks doktoriõppe õnnestumise eelduseks on ka mitte raha, vaid õppejõud, kes on ise
• Teadlased, kes
o on pühendunud tõe otsimisele ja teenimisele,
o suhtlevad kolleegidega üle kogu maailma;
• Kodanikud, kes
o põlgavad kõrkust, ahnust, hoolimatust, ukskõiksust,
o osalevad ühiskonna-, kultuuri- ja hariduselus;
• Isiksused, kes
o ei paindu tõe arvel kokkuleppeid sõlmima,
o on ausad ja õiglased,
o töökad ja nõudlikud nii enda kui teiste suhtes;
• Subjektid, kes
o austavad igaühe õigust olla vaba ja iseseisev subjekt,
o suhtlevad üliõpilaste kui kolleegidega;
• Õpetajad, kes
o tahavad olla eeskätt õppijad,
o austavad ja arvestavad iga õpilase eripära;
• Loojad, kes
o saavad aru,et loomingu eelduseks on vabadus ja vabaduse kasutamise eelduseks on kord,
o käsitavad saavutatut vaid täiuslikuma (oleku, tulemuse, protsessi... ) saavutamise eeldusena,
o oskavad hinnata ka teiste inimeste loomingut,
o austavad igaühe õigust olla eriline, valida oma tee, eitada kõlbmatuks vanaenud arusaamu, sh paradigmat, meetodid, taotlusi jms,
o loovad noortele kolleegidele asjatundjaks kujunemise eeldusi;
• Asjatundjad, kes tunnustavad teisi asjatundjaid ja ei pea pingutama selleks, et eristada
o teadmist, arvamust, uskumust, unistust jms,
o ehedat ja mängulist,
o sundust ja vabadust,
o põhjust ja tagajärge,
o ressursse ja tingimusi,
o staatikat ja dünaamikat,
o haridust ja kooliskäimist,
o teadmisi, oskusi ja arusaamist,
o haridust, arukust ja tarkust,
o ettevaatlikkust ja argust,
o julgust ja hulljulgust,
o haridussüsteemi ja koolivõrku,
o profaani, diletanti, spetsialisti ja generalisti,
o funktsioneerimist, muutumist ja arengut,
o süsteemsust ja komplekssust,
o andmeid ja informatsiooni,
o metoodikat ja metodoloogiat,
o majandust ja ühiskonda,
o mõõtmist, hindamist, loendamist ja kirjeldamist,
o õpet, õppimist ja tuupimist,
o kirjeldamist ja uurimist,
o kvantiteeti ja kvaliteeti,
o aega, ruumi ja aegruumi,
o organisatsioone ja institutsioone,
o juhtimist ja valitsemist,
o haldamist ja sidustamist,
o sihte, eesmärke ja vahendeid,
o optimeerimist ja likvideerimist,
o regulatsiooni- ja juhtimistasandeid...
Doktoriõpe võib olla lõks, aga võib olla ka trampliin. Kõik (väga palju) sõltub sellest,
o kas ühiskonnas (kus, millal) on vaja olla asjatundlik;
o kas elanikkond on võimeline käituma enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektina;
o kas riigis on suudetud (tahetakse) kehtestada kompetentsuse printsiip, mis oluliselt raskendaks diletantide ja profaanide pääsu põhimõttelise tähtsusega otsuste tegijaks (teiste tehtud otsuste „vastu võtjaks“ , teistele ja teiste tulemustele-tagajärgedele hinnangute andjaks, straateegijate koostajaks, õppe korraldajaks...);
o kas riigis, ametkondades, maakondades, KOVs on suudetud (tahetakse) avalikul sõnastada, millistel eeldustel saab rahvas osaleda sotsiaal-majanduslikus, kultuurilises, poliitilises jm regulatsioonis, st olla kõrgema võimu kandja mitte mängult ja formaalselt, vaid sisuliselt, nagu Põhiseadus ette näeb;
o kas riigis on vaja enne otsustamist
o luua prognoos antud otsuse kui regulatsioonimehhanismi toimemehhanismide positiivsete ja negatiivsete (ootustega kooskõlas ja vastuolus olevate) toimete kohta ja need siis ka avalikustada,
o näidata üldsusele alternatiive ja kriteeriume eelistusotsuse langetamiseks,
o arvestada antud ala asjatundjate ja laia üldsuse argumenteeritud seisukohti;
o milline on nende inimeste kujutlus
a) ühiskonnast kus me elame ja mille rajamine on käsil;
b) kultuurist, mille me oleme pärinud ja mille omakorda pärivad meie järglased;
c) juhtkonna õigustest, kohustustest ja vastutusest;
Doktoriõppe kolmanda tegurina võib nimetada problemaatika ,
Ühest küljest peab ülikool lähtuma Eestis kujunenud ja tõenäoliselt lähemas või kaugemas tulevikus kujunevatest vajadustest. Teisest küljest peab ülikool ise suutma kujundada uusi trende ning looma vajadusi, mille rahuldamiseks on vaja täiendavat selgust ja põhimõtteliselt uusi teooriaid, meetodeid, metodoloogiat ja lahendusi. Kolmandast küljest on vaja doktoriõppe kaudu kindlustada professuur ülikooli kui teadus- ja õppeasutuse, kui haridus- ja kultuurikeskuse, kui rahvuliku ja rahvusvahelise kommunikatsioonikeskuse püsimiseks tipptasemel (tõusmiseks tasemele, mis suudab kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, ja peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade).
Jutud sellest, et mõnda ülikooli soovitakse muuta teadusülikooliks, et päde, sest ülikool ongi teadusasutus, kus toimub ja õpe ja sellist asutust, kus teaduslikke uuringuid ei ole, või tehakse teadusliku uurimise asemel küsitlusi või midagi muud, ei saa üldse pidada ülikooliks.
Võibju küll öelda, et ülikool peab tagama rahvusvaheliselt tunnustatud kõrgel tasemel teadustöö teostamise võimaluse, aga kui pole teaduslikuks loomeks vajaliku ettevalmistusega inimesi (intellektuaalset, emotsionaalset, vaimset, füüsilist, tehnilist ja tehnoloogilist, energeetilist, organisatsioonilist, majandulikku, sotsiaalset, kõlbelist jm potentsiaali), toimivad sellised avaldused vaid eksitavalt.
Igal tunnetusteel, sh teaduslikus tunnetuses, on oma võlud ja raskused, võimalused ja piirangud. Argitunnetuse ja teadusliku tunnetuse kõrval peaks teaduste doktor orienteeruma ka kunstilises, religioosses, filosoofilises ja intuitiivses tunnetuses, sest igas neist on võimalik jõuda rahuldavalt kaugele vaid tunnetussüsteemi (terviku) toimel. Sama võib öelda ka tegevussüsteemi kohta, sest iga tegevus sisaldab mõnevõrra ka kõiki teisi tegevusi (teiste tegevuste komponente).
Selleks, et teaduste doktor saaks ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ootustele vastata, peab ta valdama päris palju teooriaid. Muidugi on tal vaja tunda neid mõttekonstruktsioone, mis on mudelitena kehtinud varematel aegadel ja ka neid, mis kehtivad praegu. Teooriad võib jagada mitmel alusel, näiteks üld-, keskastme- ja konkreet-teooriateks, aga kindlasti oleks vaja täpsustada, milliseid teooriaid oleks teaduste doktoril vaja vallata selleks, et
o näha ennast ja teisi inimesi nii kodu- kui välismaal;
o olla adekvaatne, hooliv, süsteemne, kannatlik, mõõdukas, vapper... vooruslik igas muuski mõttes;
o orienteeruda kultuuris ja ühiskonnas kui institutsionaalses süsteemis (makrokeskkonnas), suhtlemises-kohtlemises ja inimsuhetes (mikrokeskkonnas), tegevussüsteemis ning vaimses, psüühilises ja sotsiaalses ruumis;
o püsida elukestvas õppes ja kujundada teistele elukestvaks enesetäiendamiseks vajaliku (küllalt süsteemselt ja järjekindlalt nõuliku) olustiku;
o teha tööd ja kujundada teistele töötamiseks vajaliku materiaalse (ainelise), mittemateriaalse ja virtuaalse keskkonna;
o luua ja kujundada teistele loominguks ja uuringuteks vajaliku (küllalt vaba ja turvalise) keskkonna;
o anda hinnanguid ja teha järeldusi (vältida hinnangute andmist ja järelduste tegemist nendes valdkondades, milles ei ole õnnestunud veel asjatundlikuks kujuneda);
o osaleda otsustusprotsessides, sh sihtide ja eesmärkide seadmises, vahendite valikus, printsiipide kehtestamises, programmide loomises jne;
o juhtida, hallata, valitseda, korraldada, sidustada;
o hoida oma ja teiste tervist;
o kaitsta ennast ja oma lähedasi, kodu ja kodumaad, nõrgemaid, algajaid, igaühe õigust olla iseendaks, sõna- ja mõttevabadust ning teisi inimõigusi, õiglust, korda ja iseseisvust, kultuuri, emakeelt ja teisi kultuuriväärtusi, loodust ja Loojat, au ja väärikust;
o luua oma kodu ka perekond, kasvatada ja hoida oma ja teiste lapsi ning vanemaid;
lIsaks teooriatele on igal doktorandil vaja vallata METODOLOOGIAT, MEETODEID ja METOODIKAT. Paraku on Eestis kujunenud olukord, kus HTM-s, Teadusagentuuris, EAS-s, Archimedeses ja mitmes ülikoolis aetakse meetod, metoodika ja metodoloogia segi.
Igaks juhuks, vältimaks möödamõtlemist, lisan, et MEETODIKS on jub Vana-Kreeka aegadest nimetatud teed (äraproovitud, kindlat teed sihil püsimiseks ja/või eesmärgi saavutamiseks). Meetod on „tööriist“, mida vajavad need, kes tahavad olla (peavad olema) meistrid, kes seavad väärt eesmärke ja püüavad neid tähtaegselt ning kvaliteetselt saavutada (v täidavad keerukaid ülesandeid või kohustusi ning peavad vajalikuks neid täpselt, tähtaegselt ja korrektselt täita). Doktoriõppesse vastu võtmisel oleks vaja veenduda, et kandidaat valdab algandmete kogumise, algandmete statistilise ja matemaatilise töötlemise, andmete analüüsi ja sünteesi meetodeid, andmete ja faktide usaldatavuse saavutamise meetodeid, otsustusmeetodeid, juhtimismeetodeid, õppimise, õpetamise, sütematiseerimise ja klassifiteerimise, modelleerimise, ekstrapoleerimise jm meetodeid.
Muidugi peaksid doktoriõppesse astujad (ja doktoriõppe läbinud isikud) ette kujutama, mille poolest eri teadusharud erinevad ja mille poolest nad on sarnased - mida üldist, erilist ja üksikut oleks vaja teada ning arvestada orienteerumiseks täppisteadustes, loodusteadustes, sõjateaduste, tehnikateadustes, sotsiaal- ja humanitaarteadustes... Doktorandid peaksid teadma, et „keskmist“ teadust pole olemas. Nad peaksid teadma, et teadusliku uurimise objektiks on PROBLEEM ja et kirjeldus eelneb uuringule, et algandmete usaldatavuse tagamiseks peab andmeid koguma mitme põhimõtteliselt erineva meetodiga ja ükski meetod, näiteks ankeetküsitlus, ei ole uuring. Teadma peaks, millistel eeldustel oleks võimalik eristada probleemide kujunemise, püsimise, süvenemise-laienemise tegureid ja toimeid, mis, nagu teada, on (võivad olla) avalikud ja varjatud, otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed... Iga probleemina tunnetatud vastuolu toimed võivad ilmneda kohe ja hiljem ning olla ootustega kooskõlas või vastuolus.
Paljudes teadusharudes tegeletakse peamiselt üha täpsema kirjelduamisega ja võib minna veel palju aega, enne kui jõutakse tuvastama causaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteeme.
Probleem saab kujuneda inimesel,
a) kes teab (arvab teadvat), millised on olud, milline olukord või situatsioon tegelikult siin ja pregu või kuskil mujal on, kuidas protsessid siin ja seal kulgevad, kuidas inimesed suhtlevad ja suhtuvad, arvavad, usuvad, loodavad ja mõtlevad...,
b) kes kujutab ette, millised peaksid olud (protsessid, olukord, situatsioon jne) olema (kuidas on olnudja on mujal jne) ning
c) kellel on tegeliku ja vajaliku olukorra (olude, situatsiooni jne) vastuolu suhtes aktiivne hoiak (kellel ei ole ükskõik ja kes tahab kaasa aidata senisest parema lahenduse leidmisele).
Avastada on vaja, miks need vastuolud on tekkinud (miks nad püsivad, süvenevad või laienevad). Seejärel avaneb võimalus luua meetmete süsteem
a) nende tegurite vähendamiseks või kõrvaldamiseks, mis on põhjustanud kõnealuse vastuolu ja
b) nende tegurite loomiseks või tugevdamiseks, tänu millele saaks kujuneda rahuldavaks peetav olukord (olud, situatsioon jne).
Uuringu saab korraldada ka hüpoteesi (teaduslikult põhjendatud oletuse) abil. Hüpoteesi tuleb KONTROLLIDA (mitte tõestada, vaid tuvastada, kas (mil määral, millistes tingimustes jne) hüpotees peab paika).
Uuringu või selle tulemuste põhjal võetud meetmete võimalike tulemuste ja tagajärgede ette nägemise võime ei kujune üleöö. Selleks on vaja lisaks heale süsteemsele haridusele ka hästi läbi mõeldud praktikat, so kogemusi, mis on kogunenud tänu eri oludes, olukordades ja situatsioonides tehtud katsete tulemuste refleksioonile. Doktorandid peaksid tingimata teadma ja arvestama, et väärtuseks ei ole pelgalt teadmised või oskused, vaid teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus, et kogemusi ei saa vahetada ega osta või müüa, et kogemused kujunevad igaühel tema praktilises tegevuses, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine.
Märgime siin vaid, et teaduste doktoril peaks ettenägemise ja äratundmise võime olema. Vastasel juhul ei oleks mõistlik talle usaldada iseseisva otsustamise õigust ja ammugi mitte otsuste täitmiseks vajaliku tegutsemise ning tulemuste ja tagajärgede hindamise õigust.
Toompeal, Kadriorus, ülikoolides ja mujalgi aetavates juttudes kostab sõna „probleem“ üpris tihti. Paraku mõeldakse selle sõna all mingit raskust, millest pole õnnestunud jagu saada, küsimust, millele ei oska vastata, kõhkusi, mis painavad vms. Selliselt mõeldes võivad inimesel olla porbleemid igas tegevuses, igas eluvaldkonnas ja igal eluhetkel. Kui mõni sõna on lörtsitud (pandud tähendama midagi muud, so muudetud mittevaliidseks) , võib mõtestatud arutlemine kujuneda üpris keerukaks – sageli lihtsalt mõttetuks. Selliseid sõnu, mille tähendus on segi aetud, tuleb Eestis aina juurde. HTM-i ametnikud panid koguni seadusse terminiks „rakenduskõrgharidusõppe“! Sellele vigasele sõnamonstrumile on korduvalt tähelepanu juhitud, aga HTM ei tee väljagi. Vastu ootusi lisab HTM jutte huviharidusest, hariduse rahastamisest, võõrkeelset haridusest. Huvitav, miskeelne tervis on niimoodi rääkijatel? Alatasa räägitakse-kirjutatakse töötamisest ja õppimisest põhihariduses (pro: põhikoolis), huvihariduses (pro: muusikakoolis, kunstikoolis...) Kui doktorant peaks väitma, et ta õpib kõrghariduses, siis oleks küllaga põhjust soovitada talle oma paberid sellest „haridusest“ välja võtta. Mida aga teha kõrgel kohal oleva riigiametnikuga, kes ei suuda eristada haridust ja kooliskäimist ega haridussüsteemi koolivõrgust?
Rahuldavaks saavad kujuneda vaid sellised käsitused, mis on küllalt süsteemsed ja komplekssed.
Mõte ei saa kunagi lõplikult valmis. Mingil hetkel tuleb panna punkt, aga see ei tähenda, et kõik oleks öeldud ja et järgmisel hetkel ei võiks tulla palju parem idee, kui olid need, mis ajendasid seda teksti kirjutama, millele õnnestus hetk tagasi punkt panna. Teaduses on palju ootamatusi, aga ka rohkesti rutiini, kadedust, ülbitsemist, saltsemist, erapoolikust ja muud vääritut. Doktoriõpegi ei saa olla neli aastat kestev meelakkumine. Neist, kes ei suuda pühenduda ja loobuda kõigest, millest vähegi saab, on kahju, sest doktoriõpe lõpus paistev kraad, mis tähendab akadeemilise iseseisvuse saavutamist, osutub virvatuleks. Kaastunnet väärivad ka igaliiki maksimalistid ja perfektsionistid, kes kujutavad ette, et nad peaksid oma doktoritöösse panema kõik, mida sinna vähegi panna saab ja viimistleda iga lausedt päevade ning nädalate viisi, Sellised ei saagi dissertatsiooni valmis ning ei saa ka uute ning palju keerukamate probleemide kallale asuda.
Doktoriõppes ei saa imet teha. Mis on jäänud õigel ajal tegemata ja saavutamata, võib anda alatasa tunda... Jüri Lotman ütles kunagi ühes väitluses, et suhteliselt kerge on varjata viletsat kõrgharidust, ent võimatu on varjata viletsat lastetuba. Doktoriõpe ei saa kompenseerida kõiki puudusi ja lünki, mis on jäänud varasemas õppes ja kasvatuses, lugemuses, kogemuses, suhtlemises... Muidugi ilmneb see kõik nii mõtlemisviisis, enese- ja grupiteadvuses, aadetes ja ideaalides, kultuuri- ja ühiskonnateadvuses, voorustes, suhetes, iseloomus. Ometi saab suunata täiskavanud inimese analüüsima iseennast, teadvustama oma tugevaid ja nõrku külgi, kompenseerima puudusi ja hoidma oma erilisi eeldusi. Kui vaadata doktoriõppe programme, siis ilmneb, et korraldajate meelest peaks doktorant kujunema spetsialistiks, aga niisugust mõtet et teaduste doktor peaks olema ka haritlane, kodanik, õppejõud, rahvusvahelise suhtlemise subjekt jne pole veel jõutud selgeks mõtelda. Programmist võib leida midagi vaid erialaõppe koha. Kutsealane, ametialane, kaitsealane, loome- ja elualane problemaatika ei ole seal veel kõne all. Kuskilt ei ole võimalik välja lugeda, et doktoriõppe korraldajad loevad oma kohuseks luua eeldused haritlase - kultuuri- ja ühiskonnaseostes patrioodi kujunemiseks.
Kõrge kvalifikatsioon osutub väärtuseks vaid õige orientatsiooni ja kindla motivatsiooni, avara eruditsiooni jpm olulise korral.
Võib ju rääkida edasi, et doktoriõpe on tähtis ja vajalik... Võib arutada, mitu doktorikraadiga inimest peaksid Eesti ülikoolid igal aastal välja laskma, palju see kõik maksumaksjale maksma läheb ja kuidas saaks õppeks aega ning raha juure anda või vähemaks võtta, aga kahjuks tuleb varem või hiljem tunnistada, et haritlaskonna täienemise ja kujunemise seisukohalt vaadates on olukord lausa räbal. Niisuguse järelduse tegemiseks on mitu põhjust:
1) Eesti haridussüsteemis ei ole arusaama haritlaseks kujunemise süsteemist ega ole ka orientatsiooni haritlaste kujunemiseks ja rakendamiseks vajalike eelduste loomisele;
2) Eestis kujuneb autoriteedistruktuur põhjendamatult, so mitte kompetentsuse, töökuse, võimekuse ja reaalsete saavutuste alusel, vaid salasuhete ja ustavuse alusel;
3) Iseseisvuse taastamise tuhinas visati ülikooli õppekavadest välja kõik, mida vähegi visata andis. Järele jäi ja lisati vaid seda, mis oli otseselt seoses ERIALAGA. Tähelepanuta jäi, et eriala ei saa rakenduda; rakendub (kui võetakse?) isiksus kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt, kellel peaks olema lisaks erialasele ettevalmistusele ka kutsealane ja ametialane ettevalmistus, lisaks teadmistele ka oskus teadmisi kasutada ja kogemus, mis võimaldab eri oludes, olukordades ja situatsioonides ette näha ja ära tunda nii ohte kui võimalusi.
4) Eesti ülikoolid tegutsevad Ülikooliseadusega antud suveräänsuse tõttu nii, et ei tunne ega tahagi tunda seda tegelikkust, mille jaoks nad on loodud ja milles kujunenud vajaduste rahuldamiseks on igal aastal riigieelarves raha eraldatud;
5) Eestis on doktoriõpe korraldatud nii, et saab kujuneda enam-vähem asjatundlikuks töötajaks -- teiste tehtud korralduste täitjaks, ärategijaks, mitte loojaks ega peremeheks, juhiks või liidriks;
6) Nendest, kellele on olnud loodus (Looja) erti helde, jääb Eesti ülikoolidesse väike osa; kes vähegi saavad, asuvad õppima kuhugi mujale. Kuhu, ei seda tea keegi. Side nendega on väga juhuslik või, täpsmalt öeldes, puudub. Tundub, et kedagi ei huvita ka see, mis neist saab ja kuhu nad jäävad. Jutud a’la „talendid koju“ on olnud mängulise tähendusega.
7) Õppejõududena tegutseb palju juhuslikke, põhjendamatult akadeemilisse sfääri sattunud inimesi. Ohtlikud on nad mitte ainult sellega, et teevad meelevaldseid otsuseid, vaid eeskätt oma põlgliku suhtumisega vabadust ideaaliks pidavatesse loovisikutesse, asjatundjatesse, kes kannavad intellektuaalseid ja vaimseid väärtusi ning kes juba oma olemasoluga kaitsevad kõlbelisi kaanoneid.
8) Ilma akadeemiliste vabadusteta ei saa kujuneda säravaid intellektuaale, aga ilma imetabaste isiksusteta ei saa olla ülikooli, mis lummaks igas eas inimesi nii siin kui mujal, üle maailma.
Milliseid teooriaid oleks doktorandil vaja? Nimetan erialastele teooriatele lsaks mõned, mis on tippu pürgimise korral vajalikud:
a) Süsteemide teooria,
b) Struktuuriteooria,
c) Funktsiooniteooria,
d) Suurte süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu teooria,
e) Kultuuriteooria,
f) Ühiskonnateooria,
g) Kogukonnateooria,
h) Perekonnateooria,
i) Kommunikatsiooniteooria,
j) Interaktsiooniteooria,
k) Keskkonnateooria,
l) Eesmärgistatud protsesside teooria,
m) Motivatsiooniteooria,
n) Organisatsiooni- ja juhtimisteooria jpm.
Ehk tahab keegi vaielda selle üle, kas teadusdoktor peaks orienteeruma
a) informaatikas,
b) semiootikas,
c) loogikas,
d) filosoofias,
e) filosoofia ajaloos,
f) statistikas,
g) teleoloogias,
h) ekistikas,
i) pragmaatikas,
j) innovaatikas,
k) psühholoogias,
l) sotsiaalpsühholoogias,
m) sotsioloogias,
n) andragoogikas,
o) didaktikas ?
Olukorras, kus Eestis veel ei ole õpikut tunnetussüsteemi, sh teadusliku uurimise tundmaõppimiseks, pole kuigi kerge doktoritööd nominaalajaga valmis saada.
Raskendavaid asjaolusid on veel terve hulk. Kui juhendajaks satub isik, kes on ise ka kunagi kuidagi oma dissertatsiooni valmis saanud ja üle kivide-kändude selle ära kaitsnud, võib juhtuda, et ta ei oska või ei söanda palju rohkem nõuda ka oma õpilastelt.
Oma osa etendab mõne nö akadeemiku lausa kultuurivaenulik hoiak, et emakeeles kirjutatud artiklit publikatsioonide hulka ei loeta. Eestis on mitu end teadlaseks pidavat väga võimukat isikut, kellel ei ole õnnestunud veel teadusharude eripärast aru saada. Paraku on nad suutnud läbi suruda sellise „seisukoha“, et eesti keeles polegi vaja ega mõtet midagi kirjutada ega avaldada. Need „teadlased“ ei pea üldse oluliseks, et eesti keel püsiks kultuurkeelte hulgas, et täieneks eestikeelne terminoloogia ja argikeele kõrval püsiks ka teadusaduskeel, milles saab toimuda ülikooliõpe ning kujuneda rahvuslik intelligents.
Akadeemiline väärikus kujuneb samm-smmult ja peamiselt eeskujude toel.
Lõpuks käsitame mõne lausega ka doktoriõppe nn materiaalset poolt.
Doktorantuuri jõudmise ajaks on inimene juba vähemalt 24 aastane ja pole midagi imestada, et suurel osal doktorantidest on juba oma perekond. 2013, aastal on doktorandi toetus 383,47 eurot ja iga veidi mõtlev ning elu ja elamistingimusi tundev inimene peaks saama aru, et noorel inimesel ei ole võimalik selle rahaga ära elada. Järelikult ei saa iseseisev (vanemate vahetu hoole alt vaba, st enam-vähem sõltumatu) inimene doktoriõppesse minna. Kui ta on selle (kergemeelse ?) sammu siiski astunud, tuleb tal varsti või kohe kas lahkuda doktoriõppest või üritada õpe ühitada sellise tegevusega, mille eest saadava tasu eest oleks võimalik õppega kaasnevaid kulusid katta.
Paraku kaasneb töötamise või mingis ametis olemisega
o olukord, kus ei ole võimalik enam täielikult keskenduda ja pühenduda õppele;
o krooniline ajapuudus, mis ruineerib psüühikat, põhjustab pingeid, konflike jms;
o õppe- ja uurimisaja pikenemine;
o igaliiki raskusi akadeemiliseks reisimiseks vajaliku aja leidmisel;
o pealiskaudsus, mis süvendab ängi ja muudab noore inimese häbiväärselt hoolimatuks, peamiselt formaalseid nõudeid arvestavaks šlikerdajaks (JOKK-tegelaseks).
Raske uskuda, et mõni ametnik või saadik ei saa aru, et doktoriõppes on noorel intellektuaalil vaja kas sellist riiklikku toetust, millega on võimalik ära elada, või mingit muud lahendust, näiteks tähtajalist töölepingut selle problemaatikaga tegelemiseks, mis on dissertatsiooni teemaks, samuti vabastamist kommunaal- ja sidekuludest ning muid soodustusi.
*********************************************************
Rahva austust väärivad need haritlased, olgu teadlased, kirjanikud või ajakirjanikud, näitlejad, arhitektid või diplomaadid, arstid, õpetajad või ametnikud, kes teenivad oma rahvast.
See, mida Eestis nimetatakse praegu doktoriõppeks, on pigem lõks kui võimalus. Õnneks ei pruugi see olukord kesta nii kaua, et hääbumisele suunatud protsessid omandaksid pöördumatu iseloomu.
Ülo Vooglaid
28. Ja 29. oktoobril Tartus toimunud arutluse tulemused peaksid varsti jõudma üldsuse kätte. Ehk siis näeme-kuuleme, millised suunad on kriitilised ja milles seisneb akadeemiline kompetentsus, mida seadis esiplaanile minister Aaviksoo.
EHK SAAME SIIS KA SEDA TEADA, MILLISED ON NEED 5-6 ERIALA, MILLEL VÕIKS DOKTORIÕPE EESTIS EDASPIDI JÄTKUDA.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar