Sotsio- kultuurilisi, poliitilisi, majanuslikke jne muutusi ei saa esile kutsuda otse, vahetult. Muutuste toetamiseks tuleb muuta kõnealuste nähtust tegureid.
Jaak osundab, et Eestis on võrreldes Soomega igaliiki juhte (suhteliselt), kolm korda rohkem. Kui see fakt just ei jahmata, siis mõtlema paneb küll. Päris kindlasti on tegemist ühiskonda iseloomustava detailiga.
Turuplatsil, kus on ette nähtud käia lobisemas, pole kombeks süveneda, mingite pahede põhjuste süsteeme avastada ja sõnastada, hinnanguid anda ega lahendusi otsida. Need, kelle ametikoht peaks tähendama ühtlasi kohustust suhelda üldsusega, hoiavad listist eemale, nagu vanapaganad välgust.
Võimalik, et keegi Karabasi-tüüpi isik on ametnike avaliku esinemise ära keelanud? Võimalik, et ametis olevad isikud tegelikult tõepoolest ei ole võimelised midagi sellist kirjutama, mille pärast poleks vaja häbeneda? Võimalik, et ametnikuks sattunud isikutel on lihtsalt ükskõik... See viimane oletus tundub olevat kõige vähem tõenäoline.
Koie on see, et ka Toompeal, mis ei ole pelgalt "turuplats", on arutluste tase enam-vähem samasugune kui meil siin listis. Äsja toimunud "valimistel" oli igaühel võimalik näha, milline oli saadikuks soovijate mõtlemisviis, analüüsivõime, olulise eristamise ja seostamise tase...
NB! Riigikontrolli äsja tehtud avaldus on jäänud meil siin tähelepanuta.
********************************************************
Nende ARV, kes on nn juhtival ametikohal, on oluline, ent mitte peamine. Kui vaadata sisuliselt, siis võib hakata paistma, et olukord on tunduvalt räbalam kui võib arvata formaalsete "näitajate" alusel.
Väidan, et Eesti (ja mitmete teiste EL riikide) kidumise peamiseks põhjuseks on elanikkonna vilets haridus. Eriti halb on see, et Eestis ei ole mingile ametikohale (nagu ka saadikuks või muuks "edindajaks") kandideerimisel põhimõtteliselt oluline, kas kellelgi selles rollis rahva teenimiseks ning hakkama saamiseks vajalikku ettevalmistust on või ei ole. Oluliseks peetakse kuulumist "omade" hulka ning ustavust.
Eesti meedias on korduvalt räägitud, et töö tootlikkus on Eestis mitu korda madalam kui Soomes. Rootsi ja Norraga võrreldes on vahe veelgi suurem. Paraku ei ole veel kuulda ega näha olnud sellist uuringut, mille tulemuste alusel võiks nüüd öelda, et Eestis teatakse, miks on töö tootlikkus Eestis madal. Arvamusi on paljud avaldanud, ent siiani pole saanud kõne alla tulla meetmete süsteem töö tootlikkuse suurendamiseks.
Olenemata vilest, püsib Eesti ikka Euroopa kõige vesemate riikide reas.
Oluline on, et Eestis pole ühiskondlikku suundumumist otstarbekalt, efektiivselt ja intensiivselt funktsioneerivaks, muutuvaks ning arenevaks ühiskonnaks. Veel pole sõnastatud ega avalikustatud, millistel eeldustel saaks Eesti üldse iseseisva riigina maailma teiste riikide hulgas püsima jääda.
TÖÖLISTEST SÕLTUB TÖÖ TOOTLIKKUS ÕIGE VÄHE.
******************************************************
Igal aastal peetakse "arvamusliidrite" kärajaid, nõupidamisi, lõunaid, ümarlaudu vms. Reedel oli Pärnus järjekordne...
Paraku on need kujunenud mitte oodatud sündmusteks, vaid jututubadeks, kus "liidriks" ülendatud isikud on saanud ennast näitamas käia, aga ei ole saanud liidrina käituda. Miks?
Sellele küsimusele ei ole kerge vastata. Nimetan mõned võimalikud põhjused:
- Veel pole juhtunud, et arutluse lähtekohaks oleks olnud PROBLEEM. Võib arvata, et nende "ürituste" korraldajad peavad probleemiks kuskil kujunenud raskusi, millest pole õnnestunud jagu saada või küsimust, millele ei oska või ei söanda hoobilt vastata. Sellele on juba mitu korda tähelepanu juhitud, kuid korraldajad, kellel, nagu teistelgi, ei ole ametialast ettevalmistust, kas ei soostu kuulamagi seda, et niisugune meelevaldsete heietuste kuulamine on algeline ja eksitav. Võib ka olla, et nad ei saa aru, et süsteemitu sahmerdamine ei vii kuhugi. (Üksteisest ka siin mööda mõtlemise vähendamiseks olgu mainitud, et tegelikkuses, väljaspool inimest, probleeme ei ole.)
- Probleem on tunnetatud vastuolu kas tegeliku ja vajaliku, vajaliku ja võimaliku, eesmärkide ja vahendite jne vahel.
- Probleeme ei saa kõrvaldada... Probleemid lahenduvad sedamööda, kuidas õnnestub vähendada (kõrvaldada) nende tekke (püsimise-süvenemise-laienemise) põhjuseid.
- Toompeal ja Kadriorus positsioonil olevatel "jõududel" pole ettevalmistust INIMESE, PEREKONNA, KOGUKONNA ja ÜHISKONNA nägemiseks ja hoidmiseks. Õõnsatest, manipuleerimiseks mõeldud (hoole ja armastuseta loodud) tekstidest paistab läbi nii vimm kui hirm, nii hoolimatus kui ahnus ja need ei saa suurendada rahva usku ega usaldust.
- Domineerib mingi "majandusfundamentalism", mille kohaselt on majandus eeesmärgiks ja inimesed (töövõtjad) selle eesmärgi saavutamise (tööandjate (kapitali ja tootmisvahendite omanike) rikastamise) vahendid.
- Puudub arusaam ARENGUST ja arengu eeldustest. Arenguks peetakse igasugust muutumist, suurtenemist, laienemist...
- Analüütilist tööd, prognoose ega stsenaariume pole tehtud ei enne mingeid konverentse ega nõupidamisi, olgu Toompeal, Jääkeldris või Lauluväljakul, "liidrite ümarlaudadest" rääkimata. .
- Kogu asjaajamine on SÜSTEEMITU, fragmentaarne, poolik.
- Protsessid, mis peaksid olema juhtimise objektideks, on
modelleerimata. Seetõttu ei ole olnud võimalik vaadata, millised
protsessid on põhiprotsessid, millised on (peaksid olema) abiprotsessid,
kõrvalprotsessid, lisa- ja sundprotsessid, millised protsessid peaksid
kulgema iseregulatiivselt, millised tulemused oleksid vajalikud või
kahjulikud ja ülearused.
- ELU kui sotsiaalse nähtuse ja sotsiaalse protsessi koosseis, struktuur, tegurid, eeldused-tõkked jm tegurid on käsitamata .
- Töö ku fenomen ja kui protsess on käsitatud algeliselt nii
Sotsiaalministeeruimis kui ka selle haldusalas olevas Töötukassas,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ja selle haldusalas olevas
EAS-s, nagu ka Riigikogu sotsiaalkomisjonis ning majanduskomisjonis.
Seetõttu pole midagi imestada, et tööhõive (tööpuuduse) käsitamine Riigikogus eriliselt olulise riikliku küsimusena kujunes farsiks.
- SOTSIAALNE problemaatika ei ole veel kõnea all olnud (Sõna
"sotsiaalne" on pandud tähendama nende inimeste abistamist, toetamist
või kindlustamist, kes on millegi pärast raskustesse sattunud).
- Tegevussüsteem on käsitamata.
- Arusaam keskkonnst kui süsteemist on (pehmelt öeldes) segane...
Olukorras, kus Eesti HTM-is (sh nn KUTSEKOJAS) ametis olevad isikud ei erista eriala, kutset ja ametit ning ei saa õppe analüüsimisel lähtuda ühiskonnas kujunenud vajadusest, on nad võtnud pähe, et kui kirjutada kokku mingi tekst, nimetada see õppekavaks ja korraldada kogu õpe selle teksti kohaselt, on kõik hästi.
Eesti on üleni ebaefektiivne, sest
- mitmesuguste petuskeemide abil suurte otsuste tegijateks tõusnud isikutel (valdaval enamusel saadikuest, ametnikest ja nende nõunikest) ei ole veel kujutlust ei juhtimise, valitsemise, haldamise ega sidustamise eeldustest,
- juhtkonnal ei ole vaja olla asjatundlik, sest pole vaja vastutada oma tegevuse (tegevusetuse) ega selle tagajärgede eest,
- õpe on põhimõtteliselt väära suunitlusega (kõlbmatuks vananenud paradigma raames),
- ühiskonnateadusest pole varsti enam mälestustki,
- täiendusõppe süsteemi pole Eestis olemaski,
- seadusandlus on edasi- ja tagasisidestamata...
Meetmeid saaks võtta mitte selle olukorra, vaid selle põhjuste muutmiseks.
Ülo
---------------------------
On 08.11.2013 10:31, Jaak Hohensee wrote:
Eestis on 3x rohkem (suhteliselt) igasugu juhte kui Soomes. Muudkui juhivad kuigi trend näitab, et juhitavaid hakkab nappima.
http://encyclopedia2.thefreedictionary.com/Managerism
http://en.wikipedia.org/wiki/Bureaucracy
Kirjutas ja tervitab Jaak Hohensee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar