Kriis süveneb

Haridust ei saa anda ega asendada

        Need, kes on soostunud arusaamaga, et kasvatus on kasvamise saatmine elamiseks ja arenemiseks soodsa keskkonna kujundamise ja hoidmise kaudu, on loodetavasti loonud endale kujutluse ka sellest, millest sõltub eri eas poiste ja tüdrukute elu ja areng (mis seda soodustab ja raskendab), millised on iga inimese õigused ja kohustused, mida ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas... peab tegema ja arvestama ning mida ei tohi teha, millised kohustused kaasnevad ja milline vastutus kaasneb iga õiguse kasutamisega,..
       Need, kes võtavad endale pähe hakata kedagi kasvatama, jätavad samal hetkel end sellest võimalusest ilma. Igas eas inimene vaatab-kuulab-tunneb-mõtleb, uurib, loob, mängib, töötab, puhkab...
        Võib olla, et inimene adapteerub ja sotsialiseerub kogu elu, aga võib olla ka vastupidi. Inimest kannab huvi ja tahe, usk, hirm ja armastus.  Ehkki igas elufaasis on oma dominandid ja eripära, on igaühel vaja kasvada kultuuri- ja ühiskonnaseostesse, interioriseerida nii üldinimlike, rahvuslike kui ka kohalike väärtuste ja normide, müütide ja tabude süsteem, milles kujunevad hoiakud ja suhtumine, mõtlemine ja käitumine. Inimsuhteid ja suhtetoimet kannavad kas voorused või alatus, tigedus, hoolimatus, jõhkrus, salakavalus, reetlikkus, ahnus, valelikkus...
       Inimene kujuneb ISIKSUSEKS ja enesejuhtimise ning ka sotsiaalse juhtimise subjektiks mitte tänu sunnile ja survele, vaid elamisele teiste inimeste keskel. Keskkonna mõju ei maksa alahinnata üheski eluvaldkonnas!
        Igal eluhetkel on inimene kas sund- või valikusituatsioonis, probleemses või absurdses situatsioonis, tõeses või mänulises situatsioonis, rahulikus ja stabiilses või ekstreemses ja labiilses situatsioonis. Teada on, et aktiivsus ja vastutustunne kujunevad läbi otsustamise ja ka seda, et otsustamine on võimalik vaid valikusituatsioonis. Kasvatusteadlased, kes õppe ja kasvatuse kohta soovitusui jagavad, võiksid senisest enam süveneda kodanikuks (vastusvõimeliseks ja -tahteliseks meheks ja naiseks) kujunemise eeldustesse.

        Enesehinnangu kõrval võivad kujuneda ka kohuse- ja vastutustundlikkus, soov olla täpne ja puhas, iseseisev, õiglane ja aus, heatahtlik, järjekindel, visa  jpm. Ühtki nendest omadustest või "joontest" ei saa kasvatada. Arutada ju võib nii lapse kui täiskasvanuga kõige üle, aga keegi ei saa kunagi teada, mis on kellelegi kus ja kuidas toiminud. Arvata võib, et kõigest muust tõhusamalt toimib eeskuju ja kogemus, mille mõtestamise eeldusteks on vabadus (õigus kahelda ja katsetada, otsustada ja tegutseda juba tehtud otsuste kohaselt) ja vaimsus.
         Haridust ei saa õppida. Õppida saab teadmisi. Ehkki teadmistel on iga inimese hariduses oluline osa, tuleb ometi soostuda, et väärtuseks on  teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsus. Väärtuseks on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses kujunev ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT.
        Võimuiharad on sageli väärkoheldud (vägivalla abil "kasvatatud") isikud. Tunnetusliku dissonantsi toimel hakkavad inimesed end õigustama ja seletavad, kus vähegi võimalik, et nii, nagu nemad toimivad, on ainuõige.
        Orjaks või teenriks kujunenud inimesed (teiste käske ja keelde täitma "kasvatatud" isikud, kes ei tule selle pealegi, et midag võiks ise välja mõelda ja siis ka ise peremehna vastutada selle eest, mis oma otsuste täitmisega kaasneb) ei saa tänapäeval kodanikena oma riiki luua ja hoida. Pole imestada, et need, kes saavad, põgenevad ja need, kes ei saa põgeneda, löövad käega, kaotavad usu ja lootuse, kukuvad jooma, kihutama, läbutama...
       Keegi võib selle üle imestada, sest kõikjal on räägitud, et PISA põhjal on Eesti hariduses kõik suurepärane ja muutub aina paremaks ...
        Tegelikult on suur osa õpilastest ja nende vanematest ühiskonnast ja koolist võõrdunud ja kool, mida üritatakse "täiustada", on suurele osale elanikkonnast võõrandunud. Ammu kõlbmatuks vananenud sterotüüpide kinnistamise kõrval on vaja uuendusi!  Need pingutused, mida on Eestis  tehtud viimaste aastate ja eriti viimaste kuude jooksul, on viinud olukorra järjest hullemaks. Pole vaja olla mingi visionäär, et näha, mis on juhtunud ning juhtub, kui valitsusel lastakse  samamoodi samas suunas jätkata. Kriis küpseb.
         Oluline on teada, et ühiskonnas ei saa pahesid ega ohte kõrvaldada; võimalik on vähendada ja ka kõrvaldada pahede ja ohtude põhjuseid. Need aga on vaja eelnevalt (ausalt, mitte mängult) avastada, sõnastada ja avalikustada (vt 3+5 reeglit!).

        Küllap mõni ikka märkas, mida siin hiljuti ütles Soome haridusminister. Ta ütles, et Soome haridusedu põhiteguriks on vabadus.
        Mõelda vaid!  Riigikogu juhatus (loe: koalitsioonierakondade juhtkond) ei lasknud Soome haridusministrit seda ütlema Riigikogu saalis. Nüüd andis SDE selle asja kohtusse. Näis, mis (kas üldse midagi)  juhtub?
        Poliitikud, ajakirjanikud, pedagoogid ja selle kõige ümber kiibitsejad, kes otsivad võimalusi vaimu muserdamist senisest paremini varjata ning õigustada, tunnustamist ei vääri.