Haridus, poliitika ja hariduspopliitika

Tere, lugupeetavad!

Haridusfoorumi listis käib üpris äge arutlus hariduspoliitika loomise ümber.

06.11.2013 11:46,kirjutas Raivo Juurak: Meil ei ole hariduspoliitika osas vaja midagi erilist ühiselt välja töötada ja siis selle eest võidelda.

Aeg on edasi läinud.

Meil on täna vaja lihtsalt olemasolevaid hariduspoliitilisi programme ja projekte teotada."

Arvan, et Raivo kiirustas üleliia.

Minu meelest on paljudel meist tilu-lilutamisest juba ammu villand.
Nüüd oleks vaja mitte veidi mõelda, vaid saavutada selgus vähemalt järgmises:

1. Mis see on, mida võib nimetada a) HARIDUSEKS, b) POLIITIKAKS ja c) HARIDUSPOLIITIKAKS?
   
1. Kas selles tekstis peab olema
   
1. praeguste olude ning praeguseks kujunenud olukorra ja situatsiooni kirjeldus;
2. põgus ülevaade teiste rahvaste haridusalastest suundumustest;
3. hinnang praegustele oludele, olukorrale, situatsioonile ja nende muutumise tendentsidele;
4. arusaam harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsusest ja osast tänapäeva maailmas,
   
5. meie (nii pööbli kui eliidi?) sihid ja eesmärgid;
6. vahendid sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks;
7. edsisidestuse sõlmküsimused;
8. tagasisidestuse eeldused;
9. prioriteedid;
10. tegutsemise printsiibid;
11. inimeste, nende tegevuse ja tulemuste (tagajärgede) hindamise kriteeriumid;
    
12. hariduse kui institutsiooni seosed teiste institutsioonidega;
13. ?
2. Kas hariduspoliitika peaks seonduma kultuuripoliitika, teaduspoliitika, rahvuspoliitika jm poliitikatega?
   
2. Kes on Eesti hariduspoliitika SUBJEKT (kellel on otsustamisõigus ja selle õiguse kasutamisega kaasnev vastutus)?
3. Mis on Eesti hariduspoliitika OBJEKT?
   
4. Kuidas hariduspoliitika seondub ühiskonna- ja haridusteooriaga, ühiskonna- ja haridusfilosoofiaga, ühiskonnas valitsevate idoloogiliste jm konstruktsioonidega?
5. Milline peaks olema (koosseis, struktuur...) hariduspoliitika teoreetiline ja metodoloogiline alus?
   
6. Millistest etappidest peaks koosnema hariduspoliitika kui teksti koostamine?  (Mis peaks olema saavutatud esimeses, teises, kolmandas jne etapis?)
   
7. Millisele analüütiliste töö tulemustele tuginedes oleks üldse võimalik hariduspoliitikat rajada?
8. Kes peaks (millises rollis) osalema hariduspoliitika loomises?
9. Kuidas (milliste meetmete võtmisega) saaks muuta hariduspliitika loomise küllalt avatuks (läbipaistvaks)?
10. Milline peaks olema hariduspoliitka koostamise ajakava ja eelarve?
11. Kes ja kuidas katab hariduspoliitka loomisega seotud kulud?

Hariduspoliitika loomine ei ole lihtne.
Omajagu raskusi võib tulla nendega, kes ei erista veel

• koolis käimist ja haridust,
• koolivõrku ja haridussüsteemi,
• haritust, arukust ja tarkust,
  
• õppimist, tuupimist, tööd ja teisi tegevusi,
• olusid, olukorda ja situatsiooni,
• funktsioneerimist muutumist ja arengut,
• edasi- ja tagasisidet,
  
• seoseid ja sõltuvusi, 
• sisu ja vormi,
  
• tulemusi ja tagajärgi,
• suhtlemist ja kohtlemist,
• juhtimist ja valitsemist,
  
• haldamist ja sidustamist;
• olemuslikku ja nähtumuslikku,
• süsteemsust ja komplekssust,
• regulatsioonitasandeid, neil olevaid vajadusi, võimalusi ja piiranguid,
  
• jms.
  

Hariduspoliitika loomisel pole midagi head  oodata ka nendelt, kes ei kujuta veel ette,

• millest sõltub eri eas poiste ja tüdrukute areng;
• mida tähendab õppe ja kasvatuse ühtsus;
• kuidas kujuneb ja toimib kohusetunne ning vastutustunne;
  
• millist osa etendab inimese kujunemises huvi ja tahte ühtsus;
• kui kohatu on rääkida "huviharidusest" või ka "teadushuviharidusest";
  
• kuidas kujuneb ja millest sõltub kultuuriseos;
• kuidas kujuneb ja millest sõltub ühiskonnaseos;
  
• kuidas kujuneb ja millest sõltub kogukonna- ja perekonnaseos;
  
• mis iseloomustab teadmise, oskamise ja arusaamise taset (kvaliteeti);
• et ka pedagoogilises ja andragoogilises tegevuses on vaja reaalselt (mitte mängult) vastutada selle tegevuse (sh õigeaegselt tegemata jätmise) tagajärgede eest;
  
• et millegi nägemiseks peab olema küllalt palju vaatepunkte;
• mis on eriala, kutse ja amet ning milles peaks seisnema erialane, kutsealane ning ametialane ettevalmistus (väljaõpe ja täiendusüpe);
• milline peaks olema iga kodaniku loomealane, tunnetusalane, mängualane, kaitsealane, tervisealane, elualane jm ettevalmistus;

Hariduspoliitika loomisel võivad takistuseks kujuneda isikud, kes ei adu, et

• väärtuseks ei ole pelgalt teadmised, vaid teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus;
• inimlik aktiivsus ja vastutustunne kujunevad läbi otsustamise;
• perkonnal on (ainsana!) õigus otsustada lapse haridustee üle;
  
• sotsialiseerumises on igaühel mitte ainult kohustus kujuneda teistega küllalt sarnaseks vaid ka õigus kujuneda küllalt eriliseks;
• veneaegne paradiigma on kõlbmatuks vananenud;
  
• haritud inimeseks kujunemise eelduseks on mitte palju muu kõrval, vaid ennekõike, vaimsus ja sellest johtuv hoolivus, ausus, väärikus, õiglus, töökus jms;
• Eesti hariduspoliitika tuleb rajada Eesti arengupotentsiaali hoidmiseks ja võimendamiseks, nii riigi kui iga kodaniku iseseisvuse ja vabaduse kantsiks, eelistatud elukohaks MAAILMAS.
  

     
    Raskusi võib tulla nendega, kes pole saanud veel aega selleks, et teha endale selgeks, mis on TEOORIA, mis on METODOLOOGIA. mis on MEETOD, mis on  METOODIKA ja mis on PRAKTIKA. Niisama, "silm sirkliks, nina vinkliks"-meetodil ei ole võimalik rahuldavaks peetavat hariduspoliitikat luua, ammugi mitte seda ühiskondlikus praktikas järgida ("ellu viia"?).
Inimesed, kes pole kunagi midagi uurinud, ei saa innustada lapsi ega kedagi teist uurima. Loomnguga, mänguga, kaitse jm põhjapanevalt olulisega on samamoodi.
    Pedagoogid ja andragoogid peaksid suutma KORRALDADA õpet, ent hariduse kui süsteemi, selle tegurite ja selle metasüsteemide mahamärkimiseks on vaja paluda osalema kogu haritlaskond.

 Kuidagi oleks vaja saavutada konsensus selles, et riiklik hariduspoliitika

1. hõlmab (peab hõlmama) kogu elanikkonna;
2. kasvab välja (peab kasvama välja) Põhiseadusest;
3. lähtub (peab lähtuma) vajadusest kõrvalekaldumatult austada inimõigusi (iga inimese õigusi);
4. on suunatud (peab olema suunatud) tulevikku;
5. on (peab olema) kõlbeliset korrektne, humaanne;
   
6. on (peab olema) süsteemne;
   
7. seob kõik hariduskontsentrid: üsahariduse, peasahariduse, alushariduse, põhihariduse, keskhariduse, kõrghariduse;
   
8. ei ole loodav ega täidetav ühe (ükskõik, millise) erakonna ega ametkonna pigutustega;
9. keskmes on (peab olema) eesmärgina INIMENE, st inimest ei peeta mistahes teiste eesmärkide saavutamise vahendiks;

    
      Kui Riigkogu hakkab tõsimeelselt arutama riigikontrollöri äsja avaldatud seisukohti, siis pole välistatud, et Toompeal õnnestub aru saada, et  vanaviisi edasi logistamise  lõpetamiseks on vaja kehtestada riigis (kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel, kõigis eluvaldkondades ja piirkondades)
    a) kompetentsusprintsiip ja
    b) personaalse vastutuse printsiip.
Vastasel juhul (st, kui nn rahvaesindajad ei suuda või ei taha kehtestada kompetentsuse ning personaalse vastutuse printsiipi) on hariduspoliitiliste muudatuste tegemine mõttetu.

Jõudu!
Ülo Vooglaid
     RAIVO, MIDA SA MÕTLESID, KUI KIRJUTASID:  "Meil on täna vaja lihtsalt olemasolevaid hariduspoliitilisi programme ja projekte teotada."

----------------------------

On 06.11.2013 11:46, Raivo Juurak wrote:

Tere,

Meil ei ole hariduspoliitika osas vaja midagi erilist ühiselt välja töötada ja siis selle eest võidelda.

Aeg on edasi läinud.

Meil on täna vaja lihtsalt olemasolevaid hariduspoliitilisi programme ja projekte teotada.

Näiteks

1.       Meil on vaja toetada kultuurikomisjoni ettepanekut, mille järgi tuleks käima panna suur riiklik programm õpetaja staatuse oluliseks tõstmiseks.

2.       Meil on vaja otsustavalt ja jõuliselt toetada elukestva õppe strateegia „Uus õpikäsitus“ põhimõtteid.

3.       ... Huvitav Kool

4.       ...“Tuleviku kool“

5.       ...

Kultuurikomisjoni puhul ei teki isegi seda probleemi, et õpetaja staatuse tõstmise programmi oleks kavandanud „vale erakond“ – see on konsensuslik programm.
Ka strateegia „Uus õpikäsitus“ ei ole IRL-i programm, nagu Jaak halvasti informeeritud inimesena märkis.  See strateegia on põhiosas välja töötatud Eesti Haridusfoorumi poolt, kus on tooni andnud pigem Jaagu erakonnkaaslased sotsiaaldemokraadid, aga ka reformierakonna pooldajad jt. Ja see on hea, et IRL-i minister toetab seda strateegiat samuti. Tegemist on ühise arusaamaga.

Tervitades

Raivo