Probleemid ja "probleemide lahendamine"

       Probleemid ja "probleemide lahendamine"                       

                                        Ühiskonnateaduseta riik on nagu 

                            ulgumerel kaardi ja kompassita ulpiv laev.

Ühiskonns, kus
•    võib kandideerida nii seadusandjaks kui ka mistahes ametikohale ilma selleks vajaliku ettevalmistuseta,
•    on  kujunenud  kombeks ajada umbisikulist petujuttu,
•    on ette nähtud varjata , et puudub võimekus avada probleemide põhjuseid, luua ja analüüsida alternatiive  ja teha süsteemseid otsuseid, ei ole lootustki saavutada edu.
•    ei pea vastutama selle eest, mida keegi teeb ja jätab tegemata sellest, mida oleks pidanud tingimata tegema.
•    ei pea avalikkuse es aru andma oma tegevuse tulemustest ja tagajärgedest,
ei ole veel mingit lootust pääseda arenguteele.
Ka vene ajal oli ette nähtud otsustamise subjekt ära peita. Koosoleku lõpetamiseks oli ette nähtud öelda: „On tulnud ettepanek koosolek lõpetada. Kes on selle poolt, palun käega märku anda! Kes on vastu? Kes on erapooletu?“ Tegelikult oli koosoleku korraldaja kõik juba ammu ära otsustanud. Ometi oli  hääletamisel väga suur mõte: sellega näidati kõigile koht kätte.  Koos lolli mängimisega  tekitati ühine häbi, mis sillutas teed kõlvatuks käitumiseks ka muudel puhkudel. Enam-vähem kõik „otsustati“ tol ajal hääletamise teel, aga tegelikult ei saanud keegi tunda end väärikalt, otsustaja ja vastutajana. „Poolt“ hääletanutel oli enamasti piinlik. Kuna „otsused“ olid alati üksmeelsed, oli kõigil ka ühtmoodi saladus  (sekret) hoida.
Eestis on aastast aastasse aina kirjutatud ja räägitud, et
•    pensionisüsteem ei ole jätkusuutik.
•    haridussüsteem  ei võimalda kujuneda haritud inimeseks,
•    kommunikatsioonisüsteem on lagunenud ja inimestel ei ole võimalik tunda end informeerituna,
•    teadussüsteem ei ole Eesti arenguga seotud,
•    energeetikasüsteem on orienteeritud liigkasuvõtmisele,
•    transpordisüsteem ei ühildu,
•    juhtimissüsteem on edasi- ja tagasisidestamata ja igas mõttes diletantlik  jne
 Minu meelest peaks jutt käima mitte nendest süsteemidest, vaid inimestest, kelle hoolde on need süsteemid usaldatud, ent kes kas
1.    ei tunne inimest ega inimese elukeskkonda,
2.    ei orienteeru ei ühiskonna- ega kultuuriseostes,
3.    ei hooli ei maast ega rahvast, ei minevikust  ega olevikust, tulevikust rääkimata,
4.    ei suuda eristada  otstarbekat kahjulikust, olemuslikku nähtumuslikust, olulist ebaolulisest...,
5.    ei suuda seada sihte ja eesmärke, ning valida vahendeid,
6.    ei suuda ette näha ja õigeaegselt ära tunda võimalusi ning  ohte ja seletavad, et seda kõike polegi vaja, sest vaja on tegutseda, mitte mõtelda,
7.    tegutsevad näimiseks, mitte olemiseks,
8.    ei tea, millest sõltub otsustamine ja otsuste täitmine,
9.    ei oska luua eesmärgistatud protsesse sihil püsimiseks ning eesmärkide saavutamiseks,
10.    ei tunne tegevussüsteemi, sh tööd, õppimist, loomist, uurimist, suhtlemist...,
11.    ei tea, kuidas kujundada metasüsteemide süsteem, tänu millele saaks põhitegevus kujuneda efektiivseks,
12.    pole võimelised juhtima (ei kujuta ette, millistel eeldustel oleks üldse võimalik midagi juhtida),
13.    ei kujuta ette millest ja kuidas oleks vaja informeerida neid, kellel peaks olema õigus otsustada ja kohustus vastutada  otsustamisega (ka otsustamata jätmisega) kaasnevate tagajärgede eest,
14.    pole võimelised saavutama nende haritust, informeeritust ja kogemust, kes peaksid olema täitjad,
15.    ei kujuta ette, kuidas kujuneb kodanike aktiivsus ja vastutustunne,
16.    ei kjuta ette mida tähendab õigus käituda kodanikuna,
17.    ei tea, kas peaks üritama  petetud ja paljaks jäänud inimestega koos edasi elada, või looma süsteemi elamisväärset  elu  võimaldava ühiskonna taastamiseks... või ei tule selle pealegi, et see kõik võiks olla oluline.

Ühiskonnas saab  liidriks kujuneda rühmitus, kes
•    on adekvaatne;
•    on (tahab olla) elukestvas õppes (ei käi seal lihtsalt ennast näitamas ja jalgu kõlgutamas);
•    valdb (tahab vallata) teooriat, metodoloogiat, metoodikat, didaktikat  ja praktikat;
•    orienteerub mitte konkurentsile, vaid koostööle;
•    säästab ressursse, sh oma ja teiste aega ja tervist;
•    ei salli koosolekuid tühja üldsõnalise udujutu  ajamiseks;
•    on töökas; valmistab arutlused sisuliselt ette (räägib vaid siis kui on midagi öelda);
•    on täpne; ei hiline, ei puudu, ei jäta ülesandeid täitmata, ei esita arvamusi, unistusi vms teadmiste pähe...;
•    on ustav oma rahvale;
•    oskab käsitada probleeme, avastada nende põhjuseid ja luua meetmete süsteeme nendest põhjustest jagu saamiseks;

Paraku tuleb tõdeda, et probleemina  EI OLE veel käsitatud ühtki ühiskonnas olulist süsteemi. Susserdatud on nii, et isegi sõna „probleem“ on hakanud kaotama oma tähendust.  Paljudele tundub juba tõemeeli,  et "probleemiks" võib nimetada ükskõik, mida, eeskätt seda, millest ei saa aru või ka raskust või küsimust, millele ei oska hetkel vastata... 
Rääkida (sh pidada iga-liiki kõnekoosolekuid) võib igal teemal, aga
•    kui see jutt ei ole valiidne (kui sõnadel on suvaline tähendus ja
•    kui kohale tulnud inimesed ei saa aru sellest jutust mida koosolekul aetakse, või saavad aru igaüks omamoodi), siis saab arutlustel tekkida selguse asemel segadust ja masendust. 

Olukorras, kus pole õnnestunud ühtki probleemi sõnastada ja avada,  rääkimata  mingi probleemi kausaalsete ja funktsionaalsete  seoste (põhjuste?) leidmisest, ei saa asuda üheskoos  looma  sellist meetmete süsteemi, mille abil oleks võimalik vähendada   (kõrvaldada) nende vastuolude põhjuseid , rääkimata uue, senisest täiuslikuma süsteemi loomisest. Ühiskond ei ole lapitekk, mida saaks siit-sealt nõeluda.
Vaadake ise, milline olukord valitseb erakondade kontorites, valitsusasutustes ja Riigikogus.

Olen korduvalt pöördunud palvega Riigikogu mitme komisjoni esimehe ja Riigikogu mitme „lihtliikme“ poole , et nad näitaksid, kuidas nad mingeid PROBLEEME käsitavad. Keegi pole veel olnud nõus näitama, kuidas nad üldse midagi käsitavad (saaksid või tahaksid käsitada, peavad  õigeks käsitada)  Ma pole saanud küsida,  milliste teooriate abil, milliste metodoloogiliste printsiipide kohaselt, milliste meetoditega, millisele andmestikult tuginedes jne nad mõnd asja või süsteemi, nähtust, protsessi või selle tegureid kui probleeme käsitavad. See oleks olnud piinlik.

Rahvaesindajate seas pole palju neid,  kes on saanud aega selleks, et eristada meetodit, metoodikat ja metodoloogiat ning kes valdaksid ka seadusloomes osalemiseks vajalikke üld-, keskastme- ja konkreet-teooriaid.
Toompeal räägitakse alatasa  majanduse, energeetika, kaubanduse, ehituse, transpordi jne „probleemidest“ ning „probleemide lahendamisest“.  Saadikud, ametnikud ja nende nõunikud peaksid märkama, et probleemid on (saavad olla) SUBJEKTIL  (inimeste peas)  ja neid ei saa LAHENDADA; võimalik on vähendada (mõnikord ka kõrvaldada) nende tekke –püsimise-laienemise põhjuseid. 

 Selleks on vaja olla küllalt informeeritud (süsteemselt, täpselt, operatiivselt), milline on olukord, millised on olud ja milline situatsioon on kujunenenud kõnealuses valdkonnas (piirkonnas, valdkonnas,  suhetes süsteemis,  selle osades  või  alasüsteemides). Edu saavutamiseks tuleb olla mitte ainult nõudlik ja asjatundlik , et luua ja rakendada meetmete  süsteemi, vaid ka küllalt visa, julge ja järjekindel.  Vaid siis võib juhtuda, et ühel heal päeval  märkavad kõik, et vastuolust, mida käsitati  probleemina, on jäänud veel vaid mälestus.

      Inimesed, kes  ei oska (ei julge, ei suuda) probleeme sõnastada, ei saa avastada nende geneesi ja toimeid ning juba seetõttu saavad nad vaid rääkida, et meil on siin ja seal... suured ning rasked probleemid.

Hiljuti toimunud valimiskampaania ajal rääkisid paljud "probleemidest".  Huvitav, kas keegi keegi juhtus  valimiskampaania ajal kuulma või nägema, et keegi avas mõne probleemi  ning näitas, miks see probleem (need probleemid) on tekkinud, milliseid meetmeid nad peavad vajalikuks võtta selle probleemi (nende probleemide) põhjustest jagu saamiseks, keda ja kuidas nad kavatsevad kaasata, milline peaks nende meelest olema ajakava ja eelarve...?



                                  **************************
     Paistab, et ka Riigikontrollis pigistavad kingad samast kohast.
     Toompeal domineerib inseneri mõtlemisviis. Kui insener (lukksepp) näeb, et mingi polt on liiga pikk, saeb ta sellel tüki otsast ära või viskab minema ja võtab kuskilt kastist uue ja paraja. Ühiskonnas pole saagida midagi ja ka inimestega ("kõrgema võimu kandjatega) peab suhtlema hoolivalt ning tähelepanelikult. Ühiskonnas ei saa pahesid ja puudusi niiviisi kõrvaldada, nagu füüsikud-keemikud-bioloogid... mehhaanikud  on õppinud ja harjunud tegema; ühiskonnas on võimalik  vähendada (kõrvaldada?) nende pahede-puuduste põhjuseid, aga (NB!) siis tuleb need eelnevalt avastada, sõnastada ja avalikustada! Siis tuleb luua asemele uus, senisest olulisel määral parem süsteem.
     Olukorras, kus ühiskonnateaduslikke uuringuid enam ei tehta, pole ka Riigikontrollil ega Riigikogul või valitsusel kuskilt midagi sellist tellida, mida saaks pidada teaduslikuks uuringuks. Seetõttu tuleb igal pool leppida arvamustega. Pole ka prognoose ega stsenaariume. Seetõttu on strateegiline planeerimine Toomeal praegu liiga raskeks ülesandeks. Heast tahtest ei piisa! Lisaks heale tahtele on vaja ka teooriaid, mtodoloogiat ja metoodikat. Vaja on ka julgust olla aus, vaja usku endasse ja oma rahvasse...
Ühe ministri „ohverdamisest“ ei piisa.