MKM- i ametnikud levitavad ohtlikke seisukohti

MKMi eestvõttel koostatakse talendipoliitika tegevuskava (5)

http://majandus24.postimees.ee/2924765/mkmi-eestvottel-koostatakse-talendipoliitika-tegevuskava

Järgnevas on minu (Ü.V. - Ülo Vooglaidi) tekst sinises kirjas.

Ü.V. Täiesti metsikud arusaamad. Kas te olete näinud

1) kuidas on määratletud ANNE ja ANDEKUS,

2) ANDE VARAJASE DIAGNOSTIKA ALUSEID (teoreetilisi, metodoloogilise, metoodilisi lähtekohti),

3) TALENDIPOLIITIKAT,

4) LOOVUST ja loovuse diagnostikat,

5) FANTAASIAT ja fantaasia diagnostiat,

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) eesvõttel kogunenud ettevõtjate, ministeeriumite, ülikoolide ja tugistruktuuride esindajad leppisid tänasel kohtumisel kokku talendipoliitika tegevuskava koostamises.

Ü.V. Karta on , et see on kuskilt välja aetud „projekt”. Kes seda projekti „veab”? Kellel on otsustamisõigus ja kohustus vastutada tagajärgede eest?

Kohtumisel tutvustasid MKMi majandusarengu osakonna töötajad planeeritava talendipoliitika tegevuskava eesmärki ja ajakava. «Eesmärk on terviklik ja süsteemne lähenemine välisriikide talentidele, kes saaksid kaasa aidata Eesti majanduskasvule.

Ü.V. Eesmärgid on INIMESTEL, mitte tekstidel, tegevustel, asjadel, programmidel vms.

Süsteemne ongi terviklik. (Muidugi peaks käsitus olema mitte ainult süsteemne, vaid ka kompleksne. Käsituse õnnestumiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte, eristada problemaatika, mis kujuneb staatikas ja dünaamikas ning ühiskonna- ja kultuuriseostes jne.) Kui üritada vastata järgmistele küsimustele, peaksid mõttevääratuseed kõigile paistma hakkama.

1) Milline on (mille poolest sarnaneb ja mille poolest erineb „lähenemine” kohalikele silmapaistvalt heade eeldustega lastele-noortele ning täiskavanutele ja välisriikides sündinud-kasvanud inimestele, keda peetakse „talentideks”?

2) Milline kasv on „majanduskasv”?

3) Millest sõltub MAJANDUS ja majanduskasv?

4) Millest sõltub ÜHISKOND ning ühiskonna funktsioneerimine, muutumine ja areng?

5) „Lähenemine” ei saa olla eesmärgiks. Mida käsitatakse eesmägina ja mida vahendina?Mida oleks vaja saavutada?

6) Kes on selle projekti SUBJEKT?

Tegevuskavas kirjeldatud tegevused aitavad lihtsustada talentide leidmist, värbamist, sisserännet, rakendamist ja kohanemist, seda nii ettevõtjate kui tööjõu puhul,» selgitas MKMi majandusarengu osakonna nõunik Piret Potisepp. «Kui ettevõtluse kasvustrateegias on sõnastatud ambitsioon muuta Eesti talentide sihtriigiks, siis talendipoliitika tegevuskava aitab seda ellu viia,» lisas ta.

Ü.V. Üks selline jama juba oli. Siis oli loosungiks „Talendid koju!”. Kas siin on LOODETUD veel midagi peale endale mingi projektiraha saamise?

MKMi värske tööjõuturu prognoos aastani 2022 toob välja, et järgmistel aastatel tööjõupakkumine väheneb, samas kasvab nõudlus spetsialistide järele. «See haakub otseselt talendipoliitika tegevuskavaga, mis peaks aitama välisriikide spetsialiste Eesti organisatsioonidesse tuua,» märkis Piret Potisepp.

Ü.V. Töö kui fenomen ja kui protsess on Valitsuses ja ka Riigikogus määrarlemata ja piiritlemata. Tööhõive (tööpuuduse) kui riiklikult eriti tähtsa küsimuse käsitamine kujunes farsiks. Selle asemel, et tööõpe ja tööalane täiendusõpe vähegi rahuldavale järjele seada, näeme katset lüüa käega ja kujutatakse ette, et niisuguse hoolimatusega oleks võimali „tugevdada majandust”.

Sellise tegevuse tagajärjed on ohtlikud ja võib lelda, et selline tegevus on Põhiseadusega vastuolus.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekul käsitletakse talendina välisriikides elavaid kvalifitseeritud spetsialiste. Enne järgmist kohtumist seda määratlust täpsustatakse. Eraldi sihtrühmana näeb talendipoliitika tegevuskava välisüliõpilasi ja välisriikide teadustöötajaid.

Ü.V. Arukad inimesed hoiavad oma andekaid inimesi ja teevad kõik, et nad ei sõidaks kuhugi ja teeniks oma maad ja rahvast!

Majandus24»Majanduspoliitika

Toimetaja:

Kadri Hansalu

alkoholism ja meetmete süsteem

Saatsin Arstide Liidule ( Katrin Rehemaale) allpool oleva kirja. Usun, et selles on üht-teist, mida võiksid paljud üle ja edasi  mõelda ning  oma mõttekonstruktsioonide loomisel edaspidi arvestada..
---------------------------------------------------------------
Lugupeetud Katrin Rehemaa

Tuletate oma pöördumises üldsusele meelde, et Eesti on üks suurima alkoholitarbimisega riike Euroopas (EAL pöördumist vt kirja lõpus).
Kirjutate, et olukorda saab muuta vaid siis, kui suudame luua tingimused, mis lapsed ja noored alkoholist eemal hoiavad.
Sellel kõigel, millele Te selgituse osas tähelepanu juhite, võib olla (arvatavasti on) mingi osa alkoholi  tarvitamises, aga ALKOHOLISMI (ja teiste meelemärkide ohtra kasutamise) PÕHJUSED ON JÄÄNUD SIIANI KÄSITAMATA.

Ühtki uuringut alkoholismi kui nähtuse ja protsessi põhjuste (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi) avastamiseks Eestis veel tehtud ei ole. Tehtud on mõningaid küsitlusi ja ka nendega kogutud andmeid on enamasti tõlgendatut ekslikult. (Küsitlus ei ole uuring; küsitlus on meetod , mille abil saab koguda ARVAMUSI.)
Alkohol (nagu ka teised meelemürgid) kui surrogaat, on kompensatsioonimehhanismiks ja põgenemisteeks.
Selleks, et vähendada alkoholivajadust (vabaneda vajadusest tarvitada surrogaate ja põgeneda reaalsusest?), on vaja tegeleda mitte alkoholi ja eeskujudega, vaid kõige sellega, millest sõltub inimeste äng, jõuetus, lootusetus,.., so sotsiaalne heaolu. (Muide, TERVIS on WHO määratluse järgi ka füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsus.)

1) Kas Eesti Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on mingisugunegi teadmine (NB! mitte arvamus) nende pingete kujunemise (püsimise, süvenemise-laienemise või reguleerimis) kohta, mida nimetatakse

• VÕÕRDUMISEKS,
• VÕÕRANDUMISEKS,
• DEPRIVAATSUSEKS,
• ANOOMIAKS,
• KONFORMSUSEKS,
• FRUSTREERITUSEKS,
• DISSIDENTSUSEKS,
• ESKAPISMIKS,
• INDOLENTSUSEKS...?

2) Kas Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on mingisugunegi teadmine (NB! mitte ainult arvamus) nende pingete kujunemise (püsimise, süvenemise.laienemise) kohta, mis on tingitud sellest, et inimesed leiavad end
        a) mitte probleemses, vaid absurdses situatsioonis;
        b) mitte tõeses, vaid mängulises situatsioonis;
        c) mitte valiku, vaid sundsituatsioonis;
        d) mitte stabiilses ja rahulikus, vaid ekstreemses ja labiilses situatsioonis?

3) Kas Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on mingisugunegi teadmine (NB! mitte arvamus) nende pingete kujunemise (püsimise, süvenemise.laienemise) kohta, mis on tingitud sellest, et suur osa inimestest

• ei usu ega usalda enam mitte midagi ega mitte kedagi;
• on nii vaesed, et ei suuda eluga toime tulla,
• on nii vähe haritud, informeeritud ja kogenud, et ei saa tegelikult oma põhiseaduslikke õigusi kasutada?

4) Kas Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on mingisugunegi teadmine (NB! mitte pelgalt arvamus) nende pingete kujunemise (püsimise, süvenemise.laienemise) kohta, millisel osal elanikkonnast on
        a) häbi, et pole suutnud kohanduda tegutsema nn turumajanduste tingimustes;
        b) tunneb end jõuetuna nn
                - haridussüsteemi ees,
                - valimissüsteemi ees,
                - transpordisüsteemi ees,
                - kaubandussüsteemi ees,
                - rahandussüsteemi ees...?
5) Kas Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on nende teooriate (üld-, keskastme- ja konkreet-teooriate) loend, mille raames oleks võimalik alkoholismi käsitamiseks mõeldud juttudest aru saada ja koostada tekste, millest saaks enam-vähem täpselt aru ka üldsus (õpilastest vanuriteni)?
6) Kas Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on nende printsiipide süsteem, mida oleks vaja tunda ja arvestada alkoholismi kui    

• pahe,
• haiguse,
• harjumuse,
• subkultuuri,
• eluviisi jms käsitamiseks?

7) Kas Arstide Liidul (või kellelgi teisel) on võimekus

• alkoholismi olemusliku ja nähtumusliku problemaatika eristamiseks ja seostamiseks;
• alkoholipoliitika majandusliku, õigusliku, kultuurilise, organisatsioonilise, administratiivse jm problemaatika avastamiseks, sõnastamiseks ja avalikustamiseks?

Teadmised, mis on alkoholismi professionaalseks käsitlemiseks vajalikud, muidugi ei piirdu selle piskuga, millele viidatakse ülalpool. Samas oleks vaja siiski rõhutada, et alkoholi reklaami ja kõikjal vaba napsitamist lubavaid õigusakte on läbi surunud ja kaitsnud nii alkohoolseid jooke tootvate ja maaletoojate kui ka kaubandusorganisatsioonide "esindajad", kes on erakondade valimiskampaaniate rahastajad. "Koer on maetud" eeskätt majandushuvide alla.
Teadmised on vajalikud, aga neist ei piisa; vaja on poliitilisi jõude, kes TAHAVAD hoida oma rahvast ja põhimõtteliselt ei soostu ühegi otsusega, mille tagajärjed kahjustavad inimest, loodust ühiskonda ja kultuuri.

Austusega
Ülo Vooglaid
56 66 01 22
.............................................................................................................

From: Katrin Rehemaa [mailto:katrin.rehemaa@arstideliit.ee]
Sent: Monday, September 15, 2014 10:19 AM
To: Ajakirjanike liit; AK; arst.ee; BNS; Celsius; Delfi; Eesti Arst; Ekspress; EPL; etv; kanal2; Kuku raadio; Maaleht; Meditsiiniuudised; Postimees; Päevaleht; Rahvusringhääling; Zdorovje; Terviseleht; TV3; vikerraadio; Õhtuleht; Äripäev
Subject: arstide liidu avalik pöördumine

Arstide liit teeb valitsusele ja riigikogule ettepaneku muuta korrakaitseseadust ja keelata taas kogu riigis alkoholi tarvitamine avalikus kohas.

Eesti on üks suurima alkoholitarbimisega riike Euroopas. Alkoholist tingitud vigastused, haigused ja surmad hävitavad meie rahvast ja põhjustavad riigile suuri kulutusi. Olukorda saab muuta vaid siis, kui suudame luua tingimused, mis lapsed ja noored alkoholist eemal hoiavad. Praegu kehtiv kord kujundab lastes arvamust, et alkoholi joomine on tavapärane ja normaalne ning seda võib teha praktiliselt igal pool. Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kui palju purjus inimesed kedagi tülitavad, vaid ühiskonna hoiakus ja suhtumises.

Euroopa alkoholiharta kohaselt on kõigil meie lastel ja noorukitel õigus kasvada üles alkoholivabas keskkonnas. Iga otsus, mis soodustab alkoholi joomist, on Eestile kahjulik. Kutsume riigimehi üles tehtud viga kiiresti parandama ja kehtestama seaduse, mis ei luba avalikus kohas alkoholi tarvitada.

Eesti Arstide Liit

lisainfo: Katrin Rehemaa 513 5121
_______________________________________________

Rahvuslus ja noorte eneseteostus

Elame Eestis

Õpetajate listis käis septembris 2014 väitlus, milles  oli mitu sellist iva, mis väärivad tähelepanu.

23. august 2014 kirjutas Lembit Jakobson <ljakobson@gmail.com>:

http://arvamus.postimees.ee/2895833/madis-jarvekulg-vastuseks-tolmunud-sonavottudele

Mnjah. Katsume aru saada, et senine rahvusluse paradigma on taandumas kosmopoliitsuse ees. Oma mina ja oma vabaduse realiseerimise ees. Mida noorem inimene, seda rohkem on ta kaldu oma mina realiseerimise poole.

Rahvuslus ei kao kuhugile. Aga ta hakkab ilmet noorte inimeste juures võtma alles siis, kui tormi ja tungi aastad on selja taga. Tuhanded kilomeetrid seljakotiga Tiibetist Lõuna-Ameerikani, koos nooruse juurde kuuluva rahutusega, maha rännatud. Maailm tahab avastamist,sellest pole pääsu. Ma ei räägi praegu nendest homo oeconomicuse tüüpi inimestest, kelle jaoks on terve maailm vaid üks suur kaubamaja, kasiino või kõrts. Kus teha pulli, mürgeldada, kakelda,juua, olla lahe.

Maailm tahab avastamist, oma rahutuse põhjustele vastuse leidmist. Nii lihtne see noore inimese juures ongi.

---------------------------------

  Ülo Vooglaid <vooglaid.ylo@gmail.com>:

Jah, pinged kasvavad. Paraku pole märgata, et nn juhtkonnas oleks keegi huvitatud teadmisest, miks pinged kasvavad.

Vaatasin intervjuud, mille Tõnis Lukas andis Postimehele. Vaatasin ka sellele lisatud kommentaare... Ahastama ajab!

Ehkki see on paari kliki kaugusel, tõstan ühe kommentaari siia.

Paljude meelest on riigi allakäigu peamine põhjus on HARIMATUS. Riik on edasi- ja tagasisidestamata. RKui rigi ladvas ei pea mitte keegi mitte millegi eest vastutama, ei õnnestu eeldada vastutamist ka teistelt.

Tunnen, et Eesti on on kõlbelise kriisi lävel.

.............................................................................................

Lisasin arutlusse ka ühe killu Postimehe kommentaariumist

Elan Eestis, oman kõrgharidust ja rügan siin selle nimel, et Eesti elu mingilgi määral paremaks muutuks, kõigest väest tööd teha. Aga majanduslikult tulen vaid kuidagi ots otsaga kokku. Või ka mitte - paljudeks olulisteks asjadeks raha ei jätku. Olen suurest patriotismist ja iibe parandamise soovist saanud paljulapselise perekonna peaks, aga märkimisväärset tuge riigi poolt pole küll märganud. Mingid sümboolsed lastetoetused. Koolid on endiselt üsna inimvaenulikud, lapsed ei taha neis käia, kuigi saavad hakkama ja hinded isegi head, aga ajada tuleb neid sinna kaikkaga. Õpetajaskond on kehva närvisüsteemiga ja saamatu. Lastele ei meeldi see karjumine, lärm ja ähvardamine tundides. Kogu ühiskond on üsna närviline, pahur ja kohati lausa tige. Kuigi sageli kohtab rõõmsaks üllatuseks ka normaalseid ja meeldivaid inimesi. Meeldivad erandid. Nagu ikka tüüpilises postsotsialistlikus ida-euroopa riigis, vohab siin palju korruptsiooni ja ametnike omavoli. Kuigi asi pole nii hull, kui mõnes teises sellises riigis, oleme veel kaugel normaalselt arenenud ühiskondadest. See aga tähendab, et inimeste õigustele vilistatakse ja see tekitab ühiskonda topelt annuse kibestumist ja tigedust. Kuigi püüan säilitada optimismi ja positiivset meelsust ning ei kavatse veel Eestist lahkuda, pean tunnistama, et kogemused siinse ühiskonnaga, poliitikaga ja kultuuriga tasapisi, aasta aastalt kasvatavad kibestumist ning pessimismi. Ja optimismi tuleb juba puhtalt tahtejõuga alal hoida. Ma kahtlustan, et see on väga paljude inimestega nii. Ka Lukasega. Ja niiviisi on see ühiskond väga pude ning laguneb kiiresti. Seda, et inimesed põhjendavad lahkumist majandusega, ei tasu üleliia tõsiselt võtta. Kibestumist ja valusaid sotsiaalseid kogemusi ei taheta tavaliselt tunnistada. Neid püüab normaalne inimene ikka oma sisemise rahu huvides kuidagi moodi unustada. Ma arvan, et lahkujaid oleks kordades vähem, kui see ühiskond oleks oma põhitoonilt soe ja sõbralik. Ja kes oleks majanduslikult sunnitud ajutiselt mujal töötama, tahaks siia tagasi. Kes siis ei tahaks tagasi oma koju ainult selle pärast, et seal ei ole nii mugav ja jõukas, kui võõrsil. Ka kodu saab ju mugavamaks ja paremaks teha. Jäädavalt lahkujate taga on alati pigem valusad sotsiaalsed kogemused. Palju olulist tuleb siin Eestis ära teha, enne kui sellest saab üks inimlik paik. Aga kes seda kõike teeks? Kas on tegelikult kedagi, kes Eesti eest päriselt vastutust tunneb?

---------------------------------------

Täpsustasin:

Siin on KIRJELDUS ja mõned oletused.

Vaja oleks analüüsi, milles kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni käsitataks PROBLEEMINA. Sel juhul saaks avastada kujunenud vastuolude kausaalsed ja funktsionaalsed seosed ning luua meetmete süsteem nende põhjuste kõrvaldamiseks (vähendamiseks), mis on olukorra talumatuks muutnud ja nende meetmete loomiseks (tugevdamiseks), mida oleks vaja rahuldava olukorra saavutamiseks ja hoidmiseks.

Paraku pole Eestis enam ühiskonna-alaseks teaduslikuks uuringuks vajalikku võimekust.

Ülo

---------------------------------------------------

   Riina Priimägi <riinaprii@gmail.com>:

Noor inimene ei otsi maailma, ta otsib iseennast, sest kogu ümbritsev maailm ongi ju meie endi sees. See, et ta ringi rändab, näitab vaid, et ta seda ei tea. Selleks, et ennast leida, pole vaja Tiibetisse sõita, piisab vaid heita pilk iseendasse ja selleks ongi õpetajad koolis, et neil seda teha aidata.

.........................................................................................

  Aado Luik <info@tarbijad.ee>:

Kui ma maal kasvasin, siis ronisin ikka kõrgematele kohtadele, et näha kaugemale – mis silmapiiri taga on.

Samuti tahtsin kaasa minna, kui keegi hobusega kuhugi sõitis, et näha, mis kaugemal on.

..............................................................................................

 Lembit Jakobson kirjutas:

Huvitav, kuidas näeb välja maailma avastamine ilma noore inimese otsingute ning leidmisteta..

Madis Järvekülje toetuseks peab suutma tunnistada endale seda, et ta on meiega avatud ning aus.Ei usu mina iial, et temasuguses noores inimeses eestlus päriselt ära kuhtub.Et see olematuks muutub, omaette väärtuseks ei jääks.Jääb küll, aga see võtab aega. Tahab saada piisavalt aega teistsuguse arusaamise tekkeks elust, inimesest, ajast ning kodumaast. Kannatamatus oma soovide, ihade ning unistuste realiseerimisel kuulub iga uue noore põlvkonna olemuse ja olemise juurde.Tasakaal ning tänutunne olemise ja elu võimalikkuse eest eest tuleb üldjuhul aastatega.

Aga sellega olen päri:“ Äkki tõmbaks kivistunud silmaringi vähe laiemaks. Ma saan aru, et teil on mure Eesti tuleviku pärast, aga see pole ka noorte seas kuhugi kadunud.“

Püüdsin arutlust laiendada ja kirjutasin:

Madis Järvekülg on ilmselt avatud ja aus. Selle nägemiseks pole vaja pingutada. Pingutama peavad paljud, et seda tunnistada.

Nina krimpsutavad need, kes peaksid aru saama, miks on ühiskond lõhenenud ja miks noorem põlvkond unistab põgenemisest.

Avatud ning aus on Madis Järvekülg mitte meiega vaid kõigiga; nii nendega, kelle on ükskõik kui ka nendega, kes valutavad südant.

Kellel silm veidi teritatud, peaks märkama, et avatuse ja aususe kõrval tal väga palju muud ei ole.

Eestis, kus pole ühiskonnateadusest varsti enam mälestustki, tahaks keegi ehk teha küsitluse ja "uurida", mida eri eas inimesed vaesuse, massilise väljarände, vähese sündivuse, joomarluse, narkomaania, pedofiilia, pederastia, tööpuuduse, juhtkonna harimatuse, voorusi ignoreeriva "väärtuskeskse" haridussüsteemi, süsteemitu "rakenduskõrgharidusõppe" jms kohta ARVAVAD... Siis saaks järgmisel arvamusfestivalil sõna võtta.

Kas Sa Lembit, oled näinud mõnes (ükskõik, millises) Eesti ülikoolis või kuskil mujal, mõnd mudelit ÜHISKONNA, KULTUURI, MAJANDUSE, SOOTSIUMI, INSTITUTSIOONI, ORGANISATSIOONI, või millegi muu riigis olulise kohta? (Kui oled, siis saada siia listi link, mille abil saaksid ka teised neid mudeleid näha.)

Ehk Sa oled näinud kuskil mõne organisatsiooni või institutsiooni mudelit?

Ehk on Sulle silma (kõrva) hakanud mõne protsessi, tegevuse või tegevussüsteemi mudel?

Ehk Sa oled näinud KESKKONNA mudelit?

Võib olla oled näinud JUHTIMISE, VALITSEMISE, HALDAMISE, SIDUSTAMISE mudelit või mudelit ISEREGULATSIOONI või selle EELDUSTE TAGAMISEKS?

Kas Sulle on kuskil silma hakanud INNOVATSIOONI kui fenomeni ja/või innovatsiooni kui protsessi mudel?

Ehk Sa oled kuskil näinud mõnd õigusakti (seadust-määrust-korraldust...) kui regulatsioonimehhanismi ja selle toimemehhanismide mudelit? Kas Sa oled kuskil kunagi kasvõi poole kõrvaga kuulnud, et seadusandja oleks üritanud modelleerida mõne õigusakti toimemehhanismide toimeid mis, nagu teda, võivad olla nii avalikud kui varjatud, otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed, ilmneda kohe ja hiljem...?

Võib olla küsid mõttes, miks neid mudeleid üldse vaja peaks olema. Igaks juhuks lisan mõne põhjenduseks mõeldud mõtte enne, kui Sa jõuaksida küsida.

Mudelite varal saab fikseerida,

• mis see on, millest jutt käib,
• millistest vaatepunktidest saab seda vaadelda, mida antud juhul käsitatakse,
• mis seda iseloomustab, mida käsitatakse,
• milline olek (milline olukord, millised olud ja/või milline situitsioon) on kujunenud,
• milline olek (milline olukord, millised olud ja/või milline situitsioon) peaks praegu olema,
• milline olek (milline olukord, millised olud ja/või milline situitsioon) oli lähemas ja kaugemas minevikus; (Nii avaneb võimalus hinnata senise tegevuse (ka tegijate ja taotluste, süsteemi, selle struktuuri jpm) otstarbekust, efektiivsust ja intensiivsust)
• milline olek (millised olud ja milline olukord ning situatsioon) peaks kujunema lähemas ja kaugemas tulevikus (EESMÄRK).

Kui võrrelda tegelikku ja vajalikku (4. ja 5.) saame kätte nende vastuolu, mis võib olla PROBLEEMIKS, kui vaatlejal on aktiivne suhtumine sellesse vastuolusse (kui tal ei ole ükskõik).

Seejärel avaneb võimalus tuvastada nii avastatud ja SÜSTEEMINA sõnastatud vastuolude PÕHJUSED (funktsionaalsed ja kausaalsed seosed).

Seejärel kujuneb võimalus rajada meetmete süsteem nende põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks), mis on need vastuolud tekitanud ning nende meetmete võtmiseks, mis on vajalikud kvalitatiivselt uue (ootuste ja vajadustega kooskõlas oleva) olukorra (ka olude ja/või situatsiooni) saavutamiseks.

Mittesüsteemseid käsitusi ei saa rahuldavaks pidada. Paraku on Eesti valgunud täis diletantide ja profaanide vastutus- ja kohusetundetut lobisemist.

Noorte turris oleku põhjused on kaugelt näha.

Kas Sa tead, kes tahaks neid teada, sõnastada, avalikustada ja oma tegevuses arvestada?

Kas Sa tead, kellel oleks soovi ja jõudu taastada Eestis ühiskonnateadus ja ühiskonnaõpe, mis läbib kõik õppekontsentrid? Kui Sa tead, siis, palun, nimeta kas eraviisiliselt või siin listis nende nimed ja ametikohad.

Kahjuks suri arutlus välja. Nii on haridusfoorumi listis ka varem juhtunud, sest süvenemine tundub olevat liiga raske...

Toompea Haridusseminari juhataja, D.Sc.Med. Jaak Uibu, saatis kirja

Lp kolleegid, kunagised õpilased Tartu Ülikoolist!

Läkitan Teile Peaministrile saadetud märgukirja Teie arvamuse ja toetuse saamiseks. Haiglavõrgu niinimetatud korrastamine tuleneb suurelt osalt maa tühjenemisest rahvast. Minu hoiatav teatmik „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ ilmus seitseteist aastat tagasi. Netiversiooni kolmandat väljaannet hoidis Eesti Arstide Liit tänuväärselt kümme aastat oma veebiportaalis. Kõik väljaanded, kaasa arvatud venekeelne, on arvatud Eesti rahvusbibliograafiasse, ent need ei ole ilmselt jõudnud poliitikute lauale.

Praxise avalikustatud plaan sulgeda sadu koole on viimane tilk karikasse, et aeg on täis saanud rahva kaasamiseks rahvastikukriisi vastu, et riigil tuleb ära teha tegemata tööd. Kui jagate märgukirjas avaldatud seisukohti Toompea Haridusseminari ettepanekutest, siis palun see materjal teha kättesaadavaks EAL veebilehel kaasamõtlejate ringi laiendamiseks ja saata toetuskiri peaministrile tegutsemiseks.

Ma ei välista, et on palju oponente, kes Tallinna melus ei märka maa tühjenemist. Nendele on minu sõnum: eestlaste arv Eestis 900 tuhat läheneb rahvuse püsimiseks kriitilisele piirile 600 tuhandele. Kas see ei koputa südamele?

-----------------------------

EAL peasekretär Katrin Rehemaa, vastas:

Lp Jaak Uibu

Eesti Arstide Liidu eestseisus arutas Teie ettepanekut 29.augustil. Eestseisus leiab, et teema on kahtlemata aktuaalne ja väärt käsitlemist. Toetame esitatud üldisi põhimõtteid, kuid kuna eestseisuse liikmed ei jõudnud konsensusele kõigi Teie poolt peaministrile tehtud ettepanekute suhtes, siis ei saa EAL toetada konkreetset märgukirja.

---------------------------

Pole imestada, et selle peale pöördus dr Uigu Toompea Haridusseminari liikmete poole

Sõbrad! Ütlemata kaval käik minu armaste kolleegide poolt - kiidetakse, aga leitakse ikka põhjus keeldumiseks.

Kuidas edasi?

01.09.2014 vastas Heido Vitsur :

Lugupeetud mõttekaaslased!

Olles väga kaua ja väga lähedalt näinud riigiaparaadi ja muude aparaadisarnaste koosluste tegevust ja selles ise ka, tõsi küll mitte vahetu täitja või otsustajana osalenud, kordan jälle seda, mida olen meie aruteludel ja ka muidu mitmeid kordi kordi öelnud: igasuguste märgukirjade tee on praeguses olukorras mitte kuhugi viiv tee. Neid, kes ühte või teist laadi küsimustega põhimõtteliseltki tegeleda ei taha, märgukirjadega tegutsema ei pane. Liiatigi siis, kui asi millest märgukiri räägib, nii keeruline ja nii pika ajahorisondiga on. Meeldib see meile või mitte, aga meie riigis on ajahorisont lühike ja tagasi- ja mitte ettevaatav.

EALi käik polnud kaval vaid ratsionaalne. Esiteks olen ma kindel, et ettepanekutes oligi asju, mille osas konsensusele ei jõutud ka ettepanekute sisu pärast, kuid põhiline on siiski see, et EALis inimesi, kes ei taha endale või oma haiglale ühtegi poliitikas osalemise märki juurde saada. Võtkem sellist soovimatust kui üht riikliku meditsiini reaalselt eksisteerivat varjukülge meie riigis.

Seega vastus küsimusele, kuidas edasi, on: mitte märgukirjade vaid avalikku arvamust kujundavate inimeste oma poole võitmise abil.

Mina jätkasin Heido mõtet:

Head sõbrad!

Eks me kõik oleme võimuga kuidagi kokku puutunud ja kogenud nii mõndagi...

Arvan, et saan aru, miks Heido ei usu, et märgukirjadest võiks abi olla.

Teame, et JÕU allikaks on alternatiivid; st, kellel alternatiive ei ole, onsotsiaalsetes võitlusts jõuetu. Omaette küsimus on, kas ühiskonna- ja kultuurielus peab (saab) midagi teha vaid sel juhul kui on küllalt palju jõudu.

Eraõiguslikul alusel tegutsevates meditsiiniasutustes on ametis igasuguseid... Sealgi pole ainult sellised, kes käsitavad haiglat äriajamise (loe: kasumi teenimise) legaalse mehhanismina ja inimesi raha saamise vahendina. Haiglates (ka EAL-s ja EÕL-s) on ka selliseid, kes tahaksid teenida mitte ainult ja eeskätt raha, vaid rahvast ning on väga mures nii rahva tervisliku seisundi halvenemise, madala iibe, massilise põgenemise kui ka kujunenud ja aina süveneva (kõikjale kombitsaid ajava) korruptsiooni pärast.

Teame, et taas on võtnud võimust end "poliitikuks" pidavad mängurid. Teame, kuidas tegelikult käituvad need, kes tahavad, et neid "äraostmatuteks" kutsutaks! Suurtes riikides on salajasi struktuure palju raskem avastada ja avalikustada. Eestis on enam-vähem kõik "tegijad" teada. Teatakse ka seda, kuidas tekkis kellegi esimene miljon ja kuidas kujunesid järgmised...

Taas on võim settinud maffiatüüpi kampade kätte.

Põhjendamatu autoriteedistruktuuri tõttu on süvenenud salatsemine ning nii riigiamenikud kui ka riigist sõltuvate asutuste-organisatsioonide (sh riiklike aktsiaseltside, Haigekassa, Töötukasse jms) juhtkonnad eelistavad vait olla.

Mida ma öelda tahtsin? Tahtsin öelda, et me ei pruugi ajada asju ainult paberi peal ja e-kirjadega; on ka teisi kanaleid. Võimalik on korraldada seminar, sümpoosion, dispuut, diskusioon, konverents, kuhu saab kutsuda külalisi nii lähemalt kui kaugemalt..., st tekitada ulatusliku sotsiaalse surve. Kordan, meil pole muud jõudu kui mõttejõud. Ideed võivad mägesid paigast kanda, aga alles siis, kui nad on haaranud suure osa elanikkonnast.

THS võiksaidata EAL ja EÕL lahti harutada, mida tähendab WHO arusaam TERVISEST ja üheskoos arutada kuidas (millistel eeldustel) oleks võimalik hakata seda ka Eestis arvestama.

Mida meie ja teised meiesugused teha saavad? Arvan, et saame

• juhtida üldsuse ja avaliku elu tegelaste tähelepanu nii ohudele kui ka vajadustele ja võimalustele;

• avalikustada olusid, olukorda ja situatsiooni ning nende muutumise suunda ja intensiivsust;

• näidata probleeme ja tuua avalikkuse ette nende põhjuseid,

• teha prognoose,

• koostada stsenaariume...

Meilgi on moraalne õigus valitsuse tasandil märgukirja esitamiseks alles siis, kui see pöördumine on nagu prillikivi. Omaette peaksime vaatama nö isiklikke kirju.

Kui ma ütleksin, et demograafilise kriisi kausaalsed ja funktsionaalsed seosed on meil süsteemina selgelt teada, siis see oleks kohatu liialdus. Küll aga saame imestada ja avaldada pahameelt selle üle, et Valitsus ja Riigikogu pole sellist analüüsi teinud ja et Eestis pole enam sellist kohtagi, kus oleks ühiskonna-alase teadusliku uuringu tegemiseks vajalik potentsiaal. Tähelepanu saame juhtida tõigale, et meetmed, mida on valimiskampaaniate osana võetud, on olnud tühise või koguni äraspidise toimega.

Mida me EAL-s toimunud arutluse ja selle tulemuste kohta teame?

Teame, et nende meelest

• on teema kahtlemata aktuaalne,
• teema on väärt käsitlemist,
• nad toetavad esitatud üldisi põhimõtteid,
• eestseisuse liikmed ei jõudnud konsensusele kõigi peaministrile tehtud ettepanekute suhtes ja just seetõttu ei saanud EAL toetada konkreetset märgukirja.

Me ei tea,

• milliseid THS ettepanekuid on EAL nõus toetama ja
• millised THS ettepanekud olid (MIKS?) vastuvõtmatud,
• millisele teabele EAL toetub, millist analüütilist tööd nad on teinud (milliste teooriate abil, milliseid metodoloogilisi printsiipe järgides, milliste meetoditega, kus ja kuidas on nende analüüside tulemused kontrollitud ja laiemale üldsusele kättesaadavaks tehtud),
• kuidas (millisena) näeb EAL seda PROBLEEMI ja selle tekke, püsimise-süvenemise PÕHJUSEID,
• milliste meetmete süsteemi soovitaks EAL,

Seetõttu söandan soovitada THS ja EAL kohtumist sellise teksti koostamiseks, mis rahuldaks mõlemaid. Ma ei arva, et peaksime pidama EHL vastust märgiks selle kohta, et märgukirjade aeg on möödas. Ma ei arva, et EHL vastus annab meile alust EAL-le halva hinnangu andmiseks. Pigem soovitan ikka koostöö süvenemiseks vajaliku kompromissi otsimist. Ega me ise ka just laitmatud ole...

Ülo

-------------------------------------------------------------------------

Ettekanne

Ülo Vooglaid

Kõikjal peetakse ettekandeid. Mõnikord tuleb kellelgi teha ettekanne kuskil aset leidnud sündmuse või mingil perioodil loodetu, juhtunu ja saavutatu kohta, mõnikord ka lähemas või kaugemas tulevikus toimumise tõenäosuse kohta...

Ettekandeid on mitmesuguseid; nii suulisi kui kirjalikke, sisulisi ja kaalukaid, kuid ka neid, mis on mõeldud vormi täiteks või muuks mänguks...

Mõnikord on vaja kanda ette mõni luuletus näidend või muu kunstiteos või fantaasia vili. Tuleb ette, et ka pealekaebust nimetatakse ettekandeks.

Allpool on arutluse objektiks teaduslik ettekanne. Ehkki üpris palju sellest, mida käsitleme, käib ka muude avalikult esitatavate suuliste ja kirjalike tekstide, sh artiklite kohta, ei taotle autor muud, kui lisada selgust avalike ettekannete osas.

Keskmist ettekannet ei ole; iga ettekanne peaks olema eriline ja kordumatu. Kõiki ettekande kohta kehtivaid nõudeid saab arvestada vaid põhjalike ettekannete puhul. See aga ei tähenda, et mõne ettekande autor võiks endale lubada allpool olevate nõuetega vastuolus olevat käitumist.

Kõne all ei ole belletristika, narratiivid jm meelevaldsed heietused.

Teadus on intellektuaalsete väärtuste loomise, korrastamise, levitamise ja kasutamise ala. Vastavalt teaduse eripärale kehtivad teaduslike ettekannete kohta ka mõned sellised nõuded, mida peetakse teaduslikus suhtlemises normiks, ent mida ei pruugi muudes valdkondades nii rangelt jälgida.

Eeskätt käib see algandmete, faktide ja järelduste usaldatavuse kohta.

Igas teadusharus on oma eripära, aga kõige üldisemad nõuded, mida esitatakse teaduslikele käsitlustele ja tekstidele, teaduslikele kehtivad kõigis teadusharudes.

Teadusliku uurimise objektiks on probleemid.

Teaduslikes uuringutes üritatakse avastada kausaalsed ja funktsionaalsed seosed, nähtuste ja protsesside ning nende tegurite vahel, lihtsamalt öeldes, põhjused (st vastata mingile hulgale küsimustele, mis algavad sõnaga „miks”). Kirjeldused, nagu ka mõttekaemuslikud konstruktsioonid tegelikkuse kohta, eelnevad uuringule ja on vajalikud probleemi fikseerimiseks.

Teadusliku uurimise eelduseks on

• mõttemudelid ehk teooriad,
• printsiipide süsteem ehk metodoloogia,
• meetodite kogum mille abil osutub võimalikuks koguda küllalt palju usaldatavaid andmeid ja neid töödelda ning analüüsida usaldusväärsete faktide tuvastamiseks.

Neljas eeldus on teooria, metodoloogia, metoodika ja praktika vastastikune seos.

Tänu teadusliku uurimisega tuvastatud seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste tundmisele avaneb rohkesti võimalusi

1. uute uuringute korraldamiseks (uute uurimise objektide avastamiseks ja tunnetuse süvendamiseks),
2. kõnealuse uuringu eelduseks olnud teooriate, metodoloogia ja metoodika täiustamiseks,
3. teadusevälises praktikas uute süsteemide loomiseks ning olemasolevate muutmiseks (rakendustegevuseks),
4. õppe täiustamiseks,
5. ettekannete pidamiseks ning artiklite avaldamiseks erialastes, kutse- või ametialastes ajakirjades.

Teadusliku ettekande suulise esitamise koht on seminar, kollokvium, konverents või muu arutlus, sh loeng. Kirjalike ettekannete (artiklite) esitamiseks on vastavad ajakirjad, mis on enamasti eelretsenseeritud. Eelretsenseerimine, mida on vajalikuks peetud selleks, et avaldamiseks sobivad artiklid eraldada nendest, mille kallal oleks vaja autoril veel kõvasti vaeva näha, on toonud ühtlasi kaasa ka enese- ja/või välistsensuuri, aga ka rohkesti korruptiivset ja muud kõlvatud käitumist. Need juhtumid ei ole harukordsed, mil eriti huvitav ja uudne tekst tundub mõnele retsensendile vastuvõtmatu (eeskätt neile, kelle arusaamadega antud artiklis esitatud seisukoht ei kattu ega seondu, või mis veel raskem: võib kutsuda esile paradigma muutumise.). Seetõttu tuleb tõdeda, et avaldamiseks sobivad eeskätt keskpärased, nn normiga kooskõlas olevad tekstid. Järelikult ei saa pidada ettekande esitamist ega artikli ilmumist teadlase, uurimisasutuse, uuringu ega uurimuse väärtuse kriteeriumiks. Pigem on esinemine ning avaldamine suhtekorralduslik näitaja, mis iseloomustab eeskätt autori kontakte, positsiooni ning sobimist organisaatorite ja retsensentidega. Tõsiselt võetavad teaduskoolkonnad on asutanud oma ajakirja ja oma õppeasutuse.

Muidugi tulenevad hälbimised ettekannete ning artiklite hindamisel inimeste inimlikest nõrkustest ja piiratusest, mitte teadusest.

Teadusliku ettekande koostamisel ja esitamisel oleks vaja autoril arvestada vähemalt järgmist:

1. Ettekandes on vaja öelda arutluse objektiks oleva probleemi kohta midagi sellist, mis on eriline ja uudne, mida saab pidada intellektuaalseks väärtuseks.

Nendel juhtudel, mil autoril ei ole midagi uut öelda, tuleks loovutada esinemise võimalus kellelegi teisele.

2. Ettekanne tuleb koostada autoril endal.

Kui autoriks peetaval isikul ei ole aega, teadmist või oskust ettekande koostamiseks, siis tuleb jääda ootama järgmist võimalust.

3. Ettekande koostamisel ja esitamisel on oluline eristada ja sõnastada vähemalt teema, reema, eesmärk, siht ja sihtauditoorium. Kõigile ei ole võimalik esitada ühtaegu huvitavat ja arusaadavat ettekannet.
4. Ettekande kui teksti arusaadavus ja vastuvõetavus sõltub mitte ainult ettekande sisust, vaid ka autori ja auditooriumi haritusest ja informeeritusest, kogemusest ja dispositsioonide süsteemist. Palju sõltub ka esituse vormist, selgusest, täpsusest, tempost ja rütmist, käsitluse süsteemsusest ja komplekssusest, illustratsioonidest, tõestusloogikast, sh metaseoste ja koodide avamisest.
5. ettekande koostamisel on vaja arvestada asjaolusid, mis aitavad

a) äratada huvi,

b) avastada terviku ja detailide tähendust ning tähtsust,

c) kujundada süsteeme,

d) kindlustada ühiskonna- ja kultuuriseoseid,

e) tuvastada mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid ning

f) ühendada teooria, metodoloogia, metoodika ja praktika.

6. Ettekande otstarbekus, efektiivsus ja intensiivsus moodustavad terviku, mis sõltub auditooriumi koosseisust ja struktuurist, huvist ja vajadustest, ettevalmistusest, sh haridusest, informeeritusest ja kogemusest, väärtustest ja normidest, müütidest ja tabudest, tavadest-kommetest, aadetest, ideaalidest, aktiivsusest, usust, vastutustundest jpm, millest sõltuvalt kujunevad vastuvõtukoodid ja -filtrid ettekandest aru saamiseks, selles sisalduva olulise info märkamiseks, vastu võtmiseks, seostamiseks, salvestamiseks ning edaspidiseks arvestamiseks.
7. Ettekandes peab olema nii fakte, arvamusi, oletusi, ideid ja hinnanguid, aga neid ei või segi ajada, ära vahetada ega esitada üksteise pähe.
8. Ettekandes kasutatavad (võtme-)sõnad peavad olema vastastikku seostatud, st nende tähendus tuleneb arutluse aluseks valitud teooria kontekstist. Vastasel juhul kujuneb käsitlus eklektiliseks.
9. Teaduslikud käsitlused on mingis paradigmas ja sõltuvad paradigmast. Kõlbmatuks vananenud paradigma raames ei sobi ettekandeid pidada. Paraku on paradigma muutumine enamasti nii valuline ning keeruline protsess, et kõigil ei õnnestu sellega kaasa minna ja terveks jääda.
10. Uute mõistete esitamisel on vaja anda kõnealuse mõiste definitsioon, lisada selle mõiste operatsionaalne määratlus ning paar näidet sobiva kasutuse kohta .
11. Ettekandes on vaja arvestada, et enamik mõisteid on mitmetähenduslikud. Rahuldavaks peetava määratluse esitamiseks on vaja leida küllalt palju vaatepunkte.
12. Ettekandes esitatavad faktid peavad olema kas empiirilised, statistilised või teaduslikud, mis on tuletatud usaldatavate algandmete või varem tehtud uuringute tulemuste alusel, so vastavate teooriate raames toimunud analüüsi ja sünteesi kaudu.
13. Ettekandes tohib autor kasutada vaid usaldatavaid andmeid ja fakte. Erandiks on hüpoteesid, mille õigsuse kontrollimise vajadus on deklareeritud.
14. Ettekandes esitatud hinnangud peavad tuginema kas üldteada kriteeriumitele, või ettekandes esitatud kriteeriumitele (kriteeriumite süsteemile).
15. Ettekandes esitatud järeldused peavad tuginema kas üldteada olevatele printsiipidele, või samas ettekandes esitatud printsiipidele (printsiipide süsteemile).
16. Ettekandes esitatud ettepanekud peavad tuginema üldteada olevate eesmärkide või samas ettekandes esitatud eesmärkide saavutamiseks.

(NB! Eesmärgid on subjektidel (aktiivse algena tegutsevatel inimestel - autoritel); st tekstidel, seadustel, üritustel, kavatsustel, programmidel-projektidel, plaanidel, tegevustel jne ei saa eesmärke olla.).

17. Ettekandes esitatud soovitused peavad tuginema üldteada olevatele või samas ettekandes esitatud vahendite (ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste) süsteemile;
18. Ettekande autor on kohustatud arvestama, et tema poolt esitatud faktide ja muu informatsiooniks mõeldud teksti (tabelid-joonised, lisad, viited jne) eest tuleb vastutada nii administratiivses, sotsiaal-poliitilises, professionaalses kui ka moraalses mõttes..

Ettekandeks antud aeg on tavaliselt piiratud. Harva tuleb ette, et ettekanne kestab üle nelja tunni. Suurtel rahvusvahelistel konverentsidel antakse esinemiseks sageli kuni kolm minutit. Loomulikult peab sel juhul olema tekst vormistatud PowerPointis ja esimene kaader palutakse ekraanile juba siis, kui autor on alles teel puldi poole.

Ettekande esitamiseks antud ajalimiidi ületamine on inetu tegu. Autoril oleks vaja endale aru anda, et kõike, mis võiks pälvida kellegi tähelepanu, ei ole võimalik ühes ettekandes nagunii esitada. Võimalik on anda teada, mille kohta on teadmine olemas ja näidata, miks oleks sellega tutvumine mõttekas ja kuidas huvi korral edasi suhelda.

Ettekandes refereeritakse ja tsiteeritakse nende autorite teoseid, kellele tänu on õnnestunud mõtet edasi viia, avastada midagi tähelepanuväärivat ja öelda midagi lisaks sellele, mida on varem öeldud-kirjutatud.

Kui sellele, mida on keegi kuskil varem avaldanud, ei ole midagi lisada ega vastu väita, siis tuleb kas hoolikalt veel mõelda ja luua lisa, mis õigustab ettekande pidamist, või tegeleda millegi muuga.

Teiste autorite mõtete kasutamisel on vaja viidata.

Viidata võib nii trükis kui ka elektrooniliselt avaldatud teostele, samuti avalikes arutlustes-ettekannetes või isiklikes vestlustes öeldud mõtete kasutamise puhul.

Teise autori avaldamata (avalikult ilmumata) mõtete kasutamiseks oma tekstides on vaja küsida autorilt tema nõusolekut.

Teiste autorite mõtete kasutamine on teaduses enesestmõistetav, oodatud ja tervitatav, aga igal juhul ja alati koos viitamisega (kes ja millal seda ütles-kirjutas; võimaluse korral lisatakse täisviide teosele, mille osi refereeritakse või tsiteeritakse).

Teise autori mõtete kasutamine ilma viitamata on vääritu tegu, mida nimetatakse plagiaadiks ehk varguseks. Autorikaitse aluseks on Eesti Vabariigis Intellektuaalse omandi kaitse seadus.

Teaduslikus tegevuses domineerib kõlbeline problemaatika.

Mõte on kallis vara.

Igal mõttel on oma koosseis, struktuur, funktsioonid, genees, dünaamika...

Mõtete genereerimine on osaliselt õpitav, ent eeldab selles protsessis osalejatelt avatust, usaldust, siirust, ausust, tähelepanelikkust, hoolivust, täpsust, järjekindlust, heldust jpm. Ajurünnakus genereeritud ideede autoriks on kogu genereerimisgrupp.

Intellektuaalselt ja emotsionaalselt saavad rikkamaks vaid need, kes on küllalt helded. Jõudsalt edenevad koolkonnad, mis kujunevad üksteist tundvate ja usaldavate mõttekaaslaste liitudena, kus valitseb nii vastastikuse rikastamise kui ka kompromissitu nõudlikkuse printsiip nii enda kui teiste suhtes.

Teaduslik pürgimine eeldab pühendumist ja kultuuriseost.

Teadus on ideede võitlus ja kooslus.

Ettekanne võib kujuneda lahinguks. Hiina vanasõna järgi on võitmiseks vaja ehitada vastasele kuldne sild taganemiseks.

Iga uus idee, kontseptsioon, teooria jms asub vana asemele või kõrvale, võib tähendada kellegi elutöö varisemist. Varem õigeks arvatud arusaamad võivad muutuda väärtuseks vaid ajaloolastele ja nende tulihingelised propageerijad naeru- või haletsusväärseteks. Kõlbmatuks vananenud paradigmadest, nagu ka nende autoritest ja kaitsjatest võib jääda järele vaid mälestus või märge teaduse ajaloos. kui nad ei suuda uues paradigmas oma kohta leida. Püsima jääb vaid fundamentaalne. Püsima jäävad teadmised seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste kohta, meetodid ja metodoloogilised printsiibid.

Ettekanne teaduslikul konverentsil on põhjendatud (lubatav) vaid sel juhul, kui autoril on ettekande aluseks teadusliku uuringu tulemused.

Paraku nimetatakse Eestis viimasel ajal üha sagedamini uuringuteks igasuguseid kirjeldusi, referaate ja esseesid. Nende nn null-uuringute põhjal ei ole võimalik teaduslikul konverentsil midagi öelda ja nende esitamine oleks inetu tegu.

Ettekanne teaduslikul seminaril on pigem õppe-otstarbeline, kui avastustele, uutele võimalustele, või kellegi vääratustele ja puudustele tähelepanu juhtimiseks ning kardinaalsete muutuste esile kutsumiseks mõeldud arutlus. Ometi ei tulene ettekande otstarbest hinnaalandusi andmete ja faktide usaldatavuse osas ega analüüsi ja sünteesi süsteemsuse ja komplekssuse osas, ühiskonna- ja kultuuriseose, keskkonna ning funktsionaalsete ja kausaalsete seoste avamise osas...

Kõik teaduslikud ettekanded peaksid olema selge ja täpse struktuuri ning loogiliselt põhjendatud ülesehitusega. Eriti rangelt kehtib see nõue seminaril esitatavate ettekannete kohta.

Enamasti on ohtlikud ka sellised teaduslikuks nimetatud ettekanded, mis on koostatud kuskil

mujal (mingis teises kultuuris, mingil teisel ajal, mingites teistes oludes) avastatud ja sõnastatud faktide põhjal.

Teadmistepõhine ühiskond, mille loomist on Valitsus ja Riigikogu korduvalt deklareerinud eesmärgina, eeldab teaduslikke uuringuid, mitte ainult infotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja biotehnoloogia edendamist, nagu seisab programmilises tekstis „Teadmistepõhine Eesti”. Tehnoloogias keskendutakse küsimisele „KUIDAS?”, teaduslikus uuringus aga küsimusele „MIKS?”.

Teaduslik tunnetus on vajalik, aga mitte küllaldane eeldus selleks, et orienteeruda ühiskonna, perekonna, kogukonna ja inimese problemaatikas, teha süsteemselt põhjendatud otsuseid, luua eeldusi nii eesmärgipäraseks tegutsemiseks kui ka iseregulatsiooniks. Keskseks probleemiks ei ole teadmised, vaid vaimsus.

Teadusliku tunnetuse kõrval peaks olema küllalt palju ruumi argitunnetusele ja ka filosoofilisele, kunstilisele ning religioossele tunnetusele. Kõik tunnetusteed võimaldavad näha- kuulda midagi sellist, mida teiste tunnetusteede kaudu võimalik ei ole.

Igasuguse tunnetuse, sh ka teadusliku tunnetuse eelduseks on vabadus ja iseseisvus, mille kasutamise esmaseks eelduseks on kord ja korraaustus endas ja keskkonnas, sh ühiskonnas.

Ettekande lõpus võivad olla viited allikatele, kust oleks võimalik leida täiendavat infot ettekandes käsitletu täpsustamiseks, illustreerimiseks ning seostamiseks.

Soovitav on lisada ka võimalused ühenduse võtmiseks ettekande autoriga selleks, et vajaduse korral saada täiendavaid selgitusi ja täpsustusi ning koos edasi liikuda.

Teema:	Fwd: [EAL press] Pikhof: sotsiaalkomisjon suhtub puuetega inimeste ettepanekutesse täie tõsidusega
Kuupäev:	Wed, 27 Aug 2014 23:14:46 +0300
Saatja:	Ülo Vooglaid <vooglaid.ylo@gmail.com>
Saaja:	Heljo.Pikhof@riigikogu.ee, margus.tsahkna@riigikogu.ee, Rein.Aidma@riigikogu.ee, Aare.Heinvee@riigikogu.ee, Juri.Jaanson@riigikogu.ee, Etti.Kagarov@riigikogu.ee, Reet.Roos@riigikogu.ee, Marika.Tuus-Laul@riigikogu.ee
Koopia:	Kaja Kärner <kaja.karner@err.ee>

Tere, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof, aseesimees Margus Tsahkna ja
        sotsiaalkomisjoni liikmed Rein Aidma, Aare Heinvee, Jüri Jaanson, Etti Kagarov, Reet Roos, Marika Tuus-Laul, ja Viktor Vasiljev!

Jälgin jõudumööda töövõimetoetuse seaduse eelnõu menetlemist ja olen pannud tähele, et pinged, mida see eelnõu on põhjustanud, püsivad või süvenevad...
Küllap olete seda ise ka märganud ja endalt ning võib olla ka teistelt küsinud, miks nii on läinud?  Kahjuks pole mul olnud õnne näha sellele küsimusele antud vastuseid.
Ehkki ma ei ole täiesti kindel, et tean, mida sotsiaalkomisjon,  SDE ja koalitsiooni- ning opositsioonipartnerid taotlevad ja mil määral avalikud ning varjatud eesmärgid kattuvad, otsustasin teile saata sisulise (avaliku) kirja.

Avalike arutluste keskmes on olnud seaduseelnõu (regulatsioonimehhanism) töövõime(-tuse) tuvastamiseks ning osalise töövõimega inimeste tööhõive suurendamiseks vajalikud meetmed.
Riigis on vaja selle regulatsioonimehhanismi toimemehhanismide toimeid. Toimed on (võivad olla)
    a) otsesed ja kaudsed,
    b) avalikud ja varjatud,
    c) lokaalsed ja globaalsed,
    d) ootustega kooskõlas ja vastuolus...
Arvestada on vaja neid kõiki! Enne eelnõu heaks kiitmist on vaja jõuda tasemele, mis võimaldab ette näha selle seaduse majanduslikke ja sotsiaalseid, õiguslikke ja poliitilise, ideoloogilisi ja kultuurialaseid, organisatsioonilisi, administratiivseid, psühholoogilisi, sotsiaal-psühholoogilisi, pedagoogilisi, andragoogilisi jm eeldusi, tõkkeid ja toimeid,

Kõne all on üleriigiline INNOVATSIOON. Kahjuks ei ole veel näha olnud,

• millistest etappidest peaks koosnema see innovatsioon kui protsess,
• milliseid teooriaid oleks vaja vallata selleks, et käsitus oleks küllalt süsteemne ja kompleksne ja osalejad saaksid üksteisest aru,
• milliseid printsiipe oleks vaja järgida selles innovatsioonis tervikuna ja selle eri etappides;
• kuidas kõnealune innovatsioon edasi- ja tagasisidestada;
  
• kuidas korraldada selle innovatsiooni juhtimine ning välistada juhtimine seal, kus protsess peaks kulgema iseregulatiivselt (so vastavalt seadusega loodud eeldustele)?
  

Võimalik, et olete mõelnud, millistel eeldustel on sellise seaduse loomine võimalik. 
Põhimõtteliselt on kaks teed:
1) teha see eelnõu valmis ja kehtestada üleriigilise normina, või
2) tekitada elanikel vajadus sellise regulatsiooni järele ja luua õigusakt, mis kindlustab kõigile võimaluse produktiivselt rakenduda ja elada vastavalt oma võimetele
        a) VÄÄRIKANA, kes tunneb end valikusituatsioonis või väärituna, kes on saamatuse, hoolimatuse, lodevuse, mingi õnnetuse vms tõttu sattunud "rataste vahele" ja on nüüd seatud sundsituatsiooni;
        b) KODANIKUNA, keda saab pidada ja keda ka tegelikult peetakse enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKTIKS, keda usutakse ja usaldatakse, või kellegi teise teenistuses olevaks MANIPULEERIMISE OBJEKTIKS,  kes on sattunud absurdisituatsiooni (inimeseks, kelle meelest enam rahuldavat väljapääsu ei ole olemas);
        c) VABANA otsustama, kuidas oleks otstarbekas toimida või sundsituatsiooni seatud, omajagu kahtlusaluse ning tõrjutud "ühikuna";

Oluline on teada, et inimeste vastutustunne ja aktiivsus kujunevad mitte sunduse, vaid OTSUSTAMISES OSALEMISE kaudu (NB! mitte otsustamismängudes osalemise, vaid tõese, eheda, osalemise kaudu). Järelikult on vaja teada, millistel eeldustel saab inimene (inimeste mitmesugused kooslused) tunda end valikusituatsioonis ja mida on inimestel veel vaja selleks et tunda end väärikana.
(See teadmine on Eestis ammu olemas ja kui te seda soovite, tuleb küsida.)
**************************************************************************
Nüüd põgusalt teoreetilistest lähtekohtadest.
A) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TERVISEKS ja vaadata millest sõltub ja kuidas ilmneb

• füüsiline,
• vaimne ja
• sotsiaalne heaolu ning nende ühtsus.

WHO poolt antud tervise määratlust Eestis enamasti teatakse, aga tegelikult veel ei arvestata. Enam-vähem rahuldavaks saab praegu juba pidada füüsilise seisundi tundmist ja ka füüsiliste hälvete (haiguste) ravi.

B) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse ELUKS ja vaadata, millest sõltub elu igas tähenduses, mis iseloomustab elu ja elamist ning kuidas ilmneb

• elulaad,
• elustiil,
• elurütm,
• elupinge,
• eluruum,
• eluaeg,
  
• elutulem
• elukvaliteet...

Elu käsitus sotsiaalses tähenduses on esialgu veel algeline. Vastavad indeksid on koostamata ja ka parima tahtmise korral pole veel võimalik vaadata, kuidas Eesti elanikkond tegelikult elab (milline on elanikkonna struktuur elu oluliste karakteristikute järgi). Olukorras, kus maksusüsteemi tõttu on kaugemates piirkondades ettevõtlus tunduvalt ebasoodsam ja KOV-idel ettevõtlusega tegelemine (ettevõtluse infrastruktuuri loomine ja hoidmine) sisuliselt keelatud, on rahuldavaks peetava tööhõive saavutamine võimalik vaid mingi ime kaudu. (Juulis 2013 avaldas Maaleht mu sellekohase artikli.)

C) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TÖÖKS ja vaadata, milline on töö koosseis ja struktuur, millest töö sõltub, mis näitab ja kuidas ilmneb töö

• sisu ja vorm,
• tähtsus ja tähendus,
  
• ressursid ja tingimused,
• korraldus ja juhtimine,
• rütm ja pinge,
• ohud ja kaitse,
• tulemused ja tagajärjed,
• tasu ja muu kompensatsioon,
  

Meie käsituses on TÖÖ  eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Töö on TEGEVUSSÜSTEEMI element ja sisaldab pisut tegevussüsteemi teisi elemente, nagu ka tegevussüsteemi teised elemendid sisaldavad pisut tööd. Töö on teostus. Tööle peab eelnema mõte, sh arusaam töö tulemuse, töövahendite, töökorralduse ja töösuhete kohta, tulemuse kvaliteedi, kvantiteedi ja tähtaegsuse kohta, tööga seotud isikute ja rühmade õiguste, kohustuste ja vastutuse, tööõppe, täiendusõppe jms kohta.
      Tegeledes tööga on võimalik (heal juhul) kirjeldada tööd. Selleks, et töö saaks olla produktiivne, on vaja ühiskonnas kardinaalset muutust töö kui ühiskonna  ühe nurgakivi kaasajastamiseks. Meie meelest on kogu produktiivse tegutsemise paradigma vananenud.

D) Vaja oleks uuesti lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TÖÖTURUKS; vaja oleks vaadata,

• kes on tööturul,
  
• milline on tööturu struktuur ja metastruktuurid,
  
• kellel on tööturul (millised?) õigused, kohustused ja vastutus (kelle ees, mile eest?),
  
• millest sõltub tööturu avatud, õiglane ja usaldatav toimimine,
  
• mis näitab tööturu väärtust (kvaliteeti kui vastavust tööandjate ja töövõtjate vajadustele),
  
• kuidas ilmneb tööturu regulatiivne toime,
• mis võib solkida tööturgu,
• kus ja kuidas valmistatakse ette inimesi, kes peaksid ekspertidena nõustama tööturul mingis rollis esinejaid?
  

NB! Töötud ja osalise töövõimega inimesed saavad luua küllalt palju töökohti üksnes juhul, kui riik, omavalitsus või mõni suurfirma loob selleks vajaliku infrastruktuuri (taristu?). Töö saab olla mõttekas üksnes juhul kui selle tulemusi keegi tegelikult vajab ja on nõus nende eest küllalt kõrget hinda maksma. Rikkamaks saab mitte töö vaid müümisega. Tõhusaks osutuvad terviklikud lahendused (klastrid - süsteemid, milles on terviklik kogum ühikuid, kes kõik püüavad luua üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi. Edasi viib KOOSTÖÖ, mitte konkurents.
Rahuldava kvaliteedi tagamiseks on vaja spetsialiseeruda. See on omakorda võimalik vaid hästi läbi mõeldud tööjaotuse korral.
Olukorras, kus ühiskonnas ei ole veel õnnestunud  kehtestada personaalse vastutuse printsiipi ja ie ole veel võimalik eeldada, et saadikud ja ametnikud oleksid asjatundlikud (haritud, informeeritud ja kogenud), on ühiskond tervikuna ebaefektiivne ja palgad on madalad. Inimestel EI OLE MÕTET MINNA TÖÖLE JA PÜHENDUDA, kui selle eest makstavat palka ei saa käsitada rahuldava kompensatsioonina.

E) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse JUHTIMISEKS ja rääkida selgeks,

• kes on (millistel eeldustel saab keegi olla) juhtimise SUBJEKT,
• mis saab olla juhtimise OBJEKT,
• kuidas tuvastada PÕHIPROTSESS ja selle "teenistuses" olevad abiprotsessid, täiendprotsessid, kõrvalprotsessid jms,
• milline on juhtimise koosseis ja struktuur, millest sõltub, mis näitab juhtimise efektiivsust ja kuidas ilmneb juhtimise kvaliteet?
  

F) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse TÖÖVÕIMEKS ja selgitada, millest sõltub töövõime, mis iseloomustab töövõimet ja kuidas töövõime ilmneb.

G) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse ERIALAKS ja selgitada, milline on erialase ettevalmistuse otstarve, sisu, vorm, tähendus, koosseis ja struktuur, millest sõltub erialane ettevalmistus, mis näitab erialase ettevalmistuse taset ja kuidas ilmneb erialane

• kvalifikatsioon,
• motivatsioon,
• orientatsioon,
• eruditsioon,
• affiliatsioon,
• intuitsioon,
• stiil.
  

H) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse KUTSEKS ja näidata, milline on kutsealase etevalmistuse otstarve, sisu, vorm, tähendus, koosseis ja struktuur, millest sõltub, mis näitab kutsealase ettevalmistuse taset ja kuidas ilmneb kutsealane

• kvalifikatsioon,
• motivatsioon,
• orientatsioon,
• eruditsioon,
• affiliatsioon,
• intuitsioon,
• stiil.
  

I) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse AMETIKS ning näidata, milline on ja peaks olema ametialase ettevalmistuse otstarve, sisu, vorm, tähendus, koosseis ja struktuur, millest sõltub ametialane ettevalmistus, mis näitab ametialase ettevalmistuse taset ja kuidas ilmneb ametialane

• kvalifikatsioon,
• motivatsioon,
• orientatsioon,
• eruditsioon,
• affiliatsioon,
• intuitsioon,
• stiil.
  

J) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse KESKKONNAKS ja näidata, milline on keskkonna koosseis ja struktuur, millest sõltub keskkonnast, mis iseloomustab keskkonda ja kuidas ilmneb

• loodus- ja tehiskeskkond,
• füüsiline ja vaimne keskkond,
• psüühiline ja sotsiaalne keskkond,
• virtuaalne jm keskkond,
• keskkonnakaitse.

Olgu siinkohal mainitud, et  psüühilise keskkonna ehk SITUATSIOONI kohta on vaja tunda nii objektiveeritud kui ka subjektiveeritud poolt. Pole kuulda ega näha olnud, et keegi oleks kuskil käsitanud ning arvestanud, tööalaseid stereotüüpe ega ka seda, milline osa elanikkonnast (sh töötutest ning osalise töövõimega isikutest) tunneb end tõeses, probleemses, valikusituatsioonis ja milline osa mängulises, absurdses sundsituatsioonis...
Kuulda ega näha ei ole veel olnud ka SOTSIAALSE keskkonna käsitamist ega arvestamist. Vaadake, kas keegi on tuvastanud, milline osa elanikkonnast on tööst võõrdunud, milline osa on töö ja kõige muu suhtes indolentne, hoolimatu, ükskõikne, milline osa inimestest on kaotanud usu, lootuse ja kindlusetunde, milline osa ei armasta ega usalda enam ei ennast ega kedagi teist? Miks?

Töövõime taastumisele saab kaasa aidata vaid DIFERENTSEERITULT. Vaja on võtta arvesse, et "keskmist" töötut ega ka töölist või tööandjat ei ole olemas,.

K) Vaja oleks lahti mõelda, mis see on, mida nimetatakse INDIVIIDI ARENGUPOTENTSIAALIKS ning selgitada, milline on arengupotentsiaali koosseis ja struktuur, millest see sõltub, mis iseloomustab arengupotentsiaali ja kuidas see ilmneb... Sügavalt frustreeritud isikud leiavad sageli väljapääsu surrogaatide kaudu. Vaja oleks võtta arvesse, et krooniliste alkohoolikute ja narkomaanide töölerakendamine  on mõnevõrra keerukam kui teistel puhkudel. Seejuure pole oluline, kui osalise koormusega ja kui lihtsa tööga on tegemist.
Aastaid tööst eemal olnud inimestel ei pruugi endisi tööharjumusi enam olla. Tööharjumuste taastumiseks on vaja kannatust, innustust, julgustust, spetsiifilisi motivatsioonisüsteeme jms. Selliseks tööks suutelised konsulendid oleks vaja ette valmistada.

Minu meelest on nalüütilises töös veel üht-teist tegemata. Paraku ei saa Riigikogu ega Valitsus praegu uuringut tellida, sest Eestis ei ole  enam selliseks uuringuks suutelist laborit. Küllap tuleb see luua. Vastasel juhul pole kuskilt võtta ei nüüd ega edaspidi ka õppejõude, et vähemalt ühes ülikoolis taastada tööõppe ja töökasvatuse õpetajate ettevalmistamine.
Varem või hiljem on vaja seada sisse töökoha PASS ja akrediteerida asutused-ettevõtted-organisatsioonid kui loome-, töö- ja arengukeskkonnad.

Paarkümmend aastat unaruses olnud töösfääri korrastamiseks on vaja luua meetmete süsteem, sh rajada selline keskus, kus suudetaks edaspidi konsulteerida nii saadikuid kui riigi- ja omavalitsusametnikke koos nende nõunikega, korraldada uuringuid, nõustada ettevõtjaid, tööandjate ja töövõtjate katusorganisatsioonide esindajaid ning EAS-i ja Töötukassa ametnikke.
Selleks on enne kõike muud vaja kanda hoolt, et luuakse ja arutatakse üldsuse osalusel läbi töö käsitamise

1. teoreetiline,
2. metodoloogiline,
3. metoodiline ja
4. didaktiline alus.

Vastasel juhul ei ole edu võimalik.

Parimat!
Ülo Vooglaid
56 66 01 22
--------------------------------------------------------------------------

Riigikogu pressiteade
26. august 2014

Pikhof: sotsiaalkomisjon suhtub puuetega inimeste ettepanekutesse täie tõsidusega

Riigikogu sotsiaalkomisjon tegi esmaspäeval töövõimetoetuse seaduse eelnõusse mitmeid muudatusi, mida olid esitanud Riigikogu fraktsioonid ja Eesti Puuetega Inimeste Koda.

„Sotsiaalkomisjon suhtub puuetega inimeste ettepanekutesse täie tõsidusega. Töövõimereformi üks eesmärke on aidata puuetega inimesed tööle. Just nemad näevad eelnõu kitsaskohti kõige paremini,“ ütles sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof.

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme sõnul on töövõimetoetuse seaduse eelnõu erinevate arutelude käigus muutunud paremaks.

„Mitmete tehtud ettepanekutega on arvestatud - toetuse suuruse säilitamine, õppimiselt vanusepiiri kaotamine, arsti juures käimise kohustuse perioodi pikendamine, hindamisega kaasnevate kulude ja töölkäimisega seotud erivajadusest tulenevate kulude katmine, töövõimetoetuse piiri tõstmine keskmisele palgale, paindlikum töötukassaga suhtlemine ja seaduse jõustumise edasilükkamine,“ ütles Haukanõmm.

„Lahendamata on veel mitmed küsimused, ilma milleta ei saa reform edukalt käivituda - omavalitsuste ja riigi osutatavate sotsiaalteenuste kättesaadavus toimetuleku ja aktiivsuse edendamiseks, tööandjate motivatsioonipakett ja töökohtade loomine, puuetega inimeste kvalifikatsiooni tõstmise võimalused ning tervisekahjustuse ennetamine. Ootame töövõimereformi terviklikku tegevuskava, finantsilisi kalkulatsioone," lisas Haukanõmm.

Sotsiaalkomisjon toetas Sotsiaaldemokraatlik Erakonna, Reformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eesti Puuetega Inimeste Koja eelnõule tehtud ettepanekut tõsta sissetuleku piiri, millest alates hakatakse erivajadusega töötajate töövõimetoetust vähendama. Algselt kavandatud 641-eurose kuu sissetuleku asemel hakatakse toetust osaliselt vähendama 960-eurosest palgast.

Samuti toetas komisjon ettepanekut, et töötukassa hüvitaks arsti vastuvõtul käimisega seotud lisakulud, kui töötukassa vajab arsti arvamust inimese töövõime hindamiseks. Komisjon pidas ka oluliseks, et inimese töövõimet hindaks töötukassa vastava ettevalmistusega spetsialiseerunud töötaja.

Komisjon pikendas puuetega inimeste koja ettepanekul perioodi, mille jooksul peab töövõime hindamist taotlev inimene käima arsti vastuvõtul enne taotluse esitamist. Algse kolme kuu asemel on see nüüd kuus kuud.

Komisjon toetas ka koalitsioonierakondade tehtud ettepanekut võtta avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 vähenenud töövõimega inimest 2020. aastaks. Eelnõu jõustumine lükati edasi 1. jaanuarile 2016.

„Töövõimetoetuse seadus on ainult üks osa töövõimereformi raames muudetavatest seadustest. Seega töö jätkub ka pärast tänast istungit,“ ütles Pikhof.

Teisipäeval kell 11 jätkab komisjon töövõimetoetuse seaduse eelnõu (678 SE) muudatusettepanekute arutelu ametiühingute, erihoolekandeteenuste pakkujate, kohtunike ühingu, riigiprokuratuuri, MTÜ Pane Oma Meeled Proovile, patsientide esindusühinguga ja puuetega inimeste koja esindajatega.

Riigikogu pressiteenistus
Kati Varblane
T: 631 6353; 51 69 152
kati.varblane@riigikogu.ee
Päringud: press@riigikogu.ee