Eesti Arstide Liit ja rahvastijutaaste süsteemi loomine

Toompea Haridusseminari juhatafa, D.Sc.Med. Jaak Uibu, saatis kirja

Lp kolleegid, kunagised õpilased Tartu Ülikoolist!

Läkitan Teile Peaministrile saadetud märgukirja Teie arvamuse ja toetuse saamiseks. Haiglavõrgu niinimetatud korrastamine tuleneb suurelt osalt maa tühjenemisest rahvast. Minu hoiatav teatmik „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ ilmus seitseteist aastat tagasi. Netiversiooni kolmandat väljaannet hoidis Eesti Arstide Liit tänuväärselt kümme aastat oma veebiportaalis. Kõik väljaanded, kaasa arvatud venekeelne, on arvatud Eesti rahvusbibliograafiasse, ent need ei ole ilmselt jõudnud poliitikute lauale.

Praxise avalikustatud plaan sulgeda sadu koole on viimane tilk karikasse, et aeg on täis saanud rahva kaasamiseks rahvastikukriisi vastu, et riigil tuleb ära teha tegemata tööd. Kui jagate märgukirjas avaldatud seisukohti Toompea Haridusseminari ettepanekutest, siis palun see materjal teha kättesaadavaks EAL veebilehel kaasamõtlejate ringi laiendamiseks ja saata toetuskiri peaministrile tegutsemiseks.

Ma ei välista, et on palju oponente, kes Tallinna melus ei märka maa tühjenemist. Nendele on minu sõnum: eestlaste arv Eestis 900 tuhat läheneb rahvuse püsimiseks kriitilisele piirile 600 tuhandele. Kas see ei koputa südamele?

-----------------------------

EAL peasekretär Katrin Rehemaa, vastas:

Lp Jaak Uibu

Eesti Arstide Liidu eestseisus arutas Teie ettepanekut 29.augustil. Eestseisus leiab, et teema on kahtlemata aktuaalne ja väärt käsitlemist. Toetame esitatud üldisi põhimõtteid, kuid kuna eestseisuse liikmed ei jõudnud konsensusele kõigi Teie poolt peaministrile tehtud ettepanekute suhtes, siis ei saa EAL toetada konkreetset märgukirja.

---------------------------

Pole imestada, et selle peale pöördus dr Uibu Toompea Haridusseminari liikmete poole

Sõbrad! Ütlemata kaval käik minu armaste kolleegide poolt - kiidetakse, aga leitakse ikka põhjus keeldumiseks.

Kuidas edasi?

01.09.2014 vastas Heido Vitsur :

Lugupeetud mõttekaaslased!

Olles väga kaua ja väga lähedalt näinud riigiaparaadi ja muude aparaadisarnaste koosluste tegevust ja selles ise ka, tõsi küll mitte vahetu täitja või otsustajana osalenud, kordan jälle seda, mida olen meie aruteludel ja ka muidu mitmeid kordi kordi öelnud: igasuguste märgukirjade tee on praeguses olukorras mitte kuhugi viiv tee. Neid, kes ühte või teist laadi küsimustega põhimõtteliseltki tegeleda ei taha, märgukirjadega tegutsema ei pane. Liiatigi siis, kui asi millest märgukiri räägib, nii keeruline ja nii pika ajahorisondiga on. Meeldib see meile või mitte, aga meie riigis on ajahorisont lühike ja tagasi- ja mitte ettevaatav.

EALi käik polnud kaval vaid ratsionaalne. Esiteks olen ma kindel, et ettepanekutes oligi asju, mille osas konsensusele ei jõutud ka ettepanekute sisu pärast, kuid põhiline on siiski see, et EALis inimesi, kes ei taha endale või oma haiglale ühtegi poliitikas osalemise märki juurde saada. Võtkem sellist soovimatust kui üht riikliku meditsiini reaalselt eksisteerivat varjukülge meie riigis.

Seega vastus küsimusele, kuidas edasi, on: mitte märgukirjade vaid avalikku arvamust kujundavate inimeste oma poole võitmise abil.

 

Mina jätkasin Heido mõtet:

Head sõbrad!

Eks me kõik oleme võimuga kuidagi kokku puutunud ja kogenud nii mõndagi...

Arvan, et saan aru, miks Heido ei usu, et märgukirjadest võiks abi olla.

Teame, et JÕU allikaks on alternatiivid; st, kellel alternatiive ei ole, onsotsiaalsetes võitlusts jõuetu. Omaette küsimus on, kas ühiskonna- ja kultuurielus peab (saab) midagi teha vaid sel juhul kui on küllalt palju jõudu.

Eraõiguslikul alusel tegutsevates meditsiiniasutustes on ametis igasuguseid... Sealgi pole ainult sellised, kes käsitavad haiglat äriajamise (loe: kasumi teenimise) legaalse mehhanismina ja inimesi raha saamise vahendina. Haiglates (ka EAL-s ja EÕL-s) on ka selliseid, kes tahaksid teenida mitte ainult ja eeskätt raha, vaid rahvast ning on väga mures nii rahva tervisliku seisundi halvenemise, madala iibe, massilise põgenemise kui ka kujunenud ja aina süveneva (kõikjale kombitsaid ajava) korruptsiooni pärast.

Teame, et taas on võtnud võimust end "poliitikuks" pidavad mängurid. Teame, kuidas tegelikult käituvad need, kes tahavad, et neid "äraostmatuteks" kutsutaks! Suurtes riikides on salajasi struktuure palju raskem avastada ja avalikustada. Eestis on enam-vähem kõik "tegijad" teada. Teatakse ka seda, kuidas tekkis kellegi esimene miljon ja kuidas kujunesid järgmised...

Taas on võim settinud maffiatüüpi kampade kätte.

Põhjendamatu autoriteedistruktuuri tõttu on süvenenud salatsemine ning nii riigiamenikud kui ka riigist sõltuvate asutuste-organisatsioonide (sh riiklike aktsiaseltside, Haigekassa, Töötukasse jms) juhtkonnad eelistavad vait olla.

Mida ma öelda tahtsin? Tahtsin öelda, et me ei pruugi ajada asju ainult paberi peal ja e-kirjadega; on ka teisi kanaleid. Võimalik on korraldada seminar, sümpoosion, dispuut, diskusioon, konverents, kuhu saab kutsuda külalisi nii lähemalt kui kaugemalt..., st tekitada ulatusliku sotsiaalse surve. Kordan, meil pole muud jõudu kui mõttejõud. Ideed võivad mägesid paigast kanda, aga alles siis, kui nad on haaranud suure osa elanikkonnast.

THS võiksaidata EAL ja EÕL lahti harutada, mida tähendab WHO arusaam TERVISEST ja üheskoos arutada kuidas (millistel eeldustel) oleks võimalik hakata seda ka Eestis arvestama.

Mida meie ja teised meiesugused teha saavad? Arvan, et saame

juhtida üldsuse ja avaliku elu tegelaste tähelepanu nii ohudele kui ka vajadustele ja võimalustele;

avalikustada olusid, olukorda ja situatsiooni ning nende muutumise suunda ja intensiivsust;

näidata probleeme ja tuua avalikkuse ette nende põhjuseid,

teha prognoose,

koostada stsenaariume...

Meilgi on moraalne õigus valitsuse tasandil märgukirja esitamiseks alles siis, kui see pöördumine on nagu prillikivi. Omaette peaksime vaatama nö isiklikke kirju.

Kui ma ütleksin, et demograafilise kriisi kausaalsed ja funktsionaalsed seosed on meil süsteemina selgelt teada, siis see oleks kohatu liialdus. Küll aga saame imestada ja avaldada pahameelt selle üle, et Valitsus ja Riigikogu pole sellist analüüsi teinud ja et Eestis pole enam sellist kohtagi, kus oleks ühiskonna-alase teadusliku uuringu tegemiseks vajalik potentsiaal. Tähelepanu saame juhtida tõigale, et meetmed, mida on valimiskampaaniate osana võetud, on olnud tühise või koguni äraspidise toimega.

Mida me EAL-s toimunud arutluse ja selle tulemuste kohta teame?

Teame, et nende meelest

• on teema kahtlemata aktuaalne,
• teema on väärt käsitlemist,
• nad toetavad esitatud üldisi põhimõtteid,
• eestseisuse liikmed ei jõudnud konsensusele kõigi peaministrile tehtud ettepanekute suhtes ja just seetõttu ei saanud EAL toetada konkreetset märgukirja.

Me ei tea,

• milliseid THS ettepanekuid on EAL nõus toetama ja
• millised THS ettepanekud olid (MIKS?) vastuvõtmatud,
• millisele teabele EAL toetub, millist analüütilist tööd nad on teinud (milliste teooriate abil, milliseid metodoloogilisi printsiipe järgides, milliste meetoditega, kus ja kuidas on nende analüüside tulemused kontrollitud ja laiemale üldsusele kättesaadavaks tehtud),
• kuidas (millisena) näeb EAL seda PROBLEEMI ja selle tekke, püsimise-süvenemise PÕHJUSEID,
• milliste meetmete süsteemi soovitaks EAL,

Seetõttu söandan soovitada THS ja EAL kohtumist sellise teksti koostamiseks, mis rahuldaks mõlemaid. Ma ei arva, et peaksime pidama EHL vastust märgiks selle kohta, et märgukirjade aeg on möödas. Ma ei arva, et EHL vastus annab meile alust EAL-le halva hinnangu andmiseks. Pigem soovitan ikka koostöö süvenemiseks vajaliku kompromissi otsimist. Ega me ise ka just laitmatud ole...