Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine oli maailmaajaloolise tähtsusega sündmus

Täna, 25 aastat tagasi, võttis ENSV Ülemnõukogu vastu ISESEISVUSEKLARATSIOONI. See oli sündmus, mille tähtsust ei ole võimalik ülehinnata. Aeg oli väga ärev. Toonasele juhtkonnale võis iga päev jääda viimaseks.

Mitme riigi liidrid manitsesid Eesti juhkonda käituma tasakaalukamalt ja mitte astuma samme, mis võiksid kahjustada Gorbatšovi perestroikat, st mitte "kõigutada paati"...  Oli avanenud võimalus ja pole kahtlust, et see kasutati hiilgavalt ära.

Mäletan, kuidas istungi juhataja, EKP Paide Rajoonikomitee I sekretär Valdo Roosmaa, oli lausa "liimist lahti", ajas sõnu sassi, kordas mõnda lauset kaks-kolm korda, pidas pikki pause ja aina ohkas... Olukord oli muutunud piinlikuks ja pingeliseks. Ühtäkki astus (kelleltki luba küsimata) ette Mai Kolossova ja ütles minu mäletamist mööda nii: "Seltsimehed! Tänane istung on eriti tähtis ja teen ettepaneku, et seda juhataks kõige väärikam meie hulgst - EKP Keskkomitee I sekretär seltsimees Väljas." Mai jätkas sama  hingetõmbega: "Kes on selle ettepaneku poolt, palun käega märku anda!" Muidugi olid kõik nõus ja edasi kulges kõik ladusalt. Tollase kombe kohaselt tuli hääletada nii, nagu Keskkomitee sekretär hääletab... ja olla "poolt" ka nendel puhkudel, mil muidu poleks julgust jätkunud. Kui Väljas küsis: "Kes on poolt?" ja palus saalis istuvaid saadikuid käega märku anda, tõstis ta iga kord ise esimesena käe üles.

Eesti juhtkonna meelekindlus ja ennastsalgavus viis sihile! Teada on, et  USA presidendi George W Bush'i hinnangul oli just suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine Eestis see sündmus, millest algas NSV Liidu lagunemine.

Küll on nüüd alles olukord! Osale meist oli see sündmus, mille meenutamine paneb heldima ja toob klombi kurku, osa menutab möödaminnes, osa teeb nägu, et on selle (tähtsusetu) sündmuse juba unustanud.

* * * * *

15. novembril oli TTÜ vastrenoveeritud Tehnoloogia ja Innovatsioonikeskuse saalis kõnekoosolek "25 aastat Eesti suveräänsusdeklaratsioonist". Kõne pidas president Arnold Rüütel. Tervituse ütlesid suursaadik Vaino Väljas, Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja professor Sulev Mäeltsamees, kes asendas TTÜ rektor Andres Keevallikut.

Teemal "Teel suveräänsusdeklaratsiooni poole ja selle vastuvõtmine" kõnelesid Arno Alman, Igor Gräsin, Advig Kiris ja Tiit Made.

Teemal " Eesti võimalikud arengud suveräänsusdeklaratsiooni valgusel" kõnelesid Ivar Raig, Ants Veetõusme ja Hent Kalmo.

Saal oli rahvast täis. Söandan arvata, et veerandsajandi taguseid sündmusi meenutama, mõtestama ja edasi mõtlema tulnud isikute keskmine vanus oli üle kuuekümne... 

* * * * *

Kõik, nii avaettekanne, tervitused, teemakohased ettekanded kui ka sõnavõtud ja repliigid olid sisukad ja hinnalised. Need tekstid väärivad hoolikat järellugemist ja kommenteerimist. Siin on kirjas mõned enam vaidlusi ja naeru põhjustanud küsimused ja needki vaid kuuldu põhjal.
 
Eesti hakkamasaamine 

Nõukogude Liidu juhtkonna enamkasutatud ja ka enamhalvustav vstuargument oli, et Eesti ei saa väljaspool NSV Liitu hakkma. Sellest ajast on veerand sajandit möödas ja riik püsib.

Ometi pole meil uhkustamiseks kuigi palju põhjust. Põhjust on sisuliseks, ideoloogia- ja poliitikavabaks arutluseks selle üle,
mis on selle veerandsaja aasta jooksul

1. õnnestunud hästi; mida oleks vaja hoida, tugevdada, kindlustada ja käsitada näidisena kõigi nende rahvaste jaoks, kellel ei ole sama veel õnnestunud;
2. tehtud, ent rahuloluks veel põhjust pole. Muidugi tuleks ka see anaüüs teha diferentseeritult , arvestades kõiki tegevusvaldkondi, kõiki regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, mitte ainult "majandust" vaid võimalikult kõiki elutegureid. Kõnealuse analüüsiga peaks püüdma avastada, sõnastada ja avalikustada mitte pelgalt olud, olukord ja situatsioon, vaid ka põjused, miks on Eestis tulemuste asemel (kõrval?) tekkinud nii palju kahetsusväärseid tagajärgi;
3. ikka veel puudu. 
4. ikka veel risti jalus takistamas kiiremat , otstarbekamat ja efektiivsemat tegutsemist.

Hakkamasaamine EL ja paljude riikide, eriti Põhjamaade toel ei tohiks anda alust uhkustamiseks. Suur osa rahvast on tööta ja kaotanud ka lootuse saada sellist sissetulekut, millega oleks võimalik ära elada. Suur osa tööjõulisest elanikkonnast on olnud sunnitud otsima tööd ja teenistust välismaal... Eestis ei ole õnnestunud kehtestada personaalse vastutuse ja kompetentsuse printsiipi.
Riik on ikka veel edasi- ja tagasisidestamata. Muretsemiseks on põhjust mitte ainult selle pärast et olukord, olud ja situatsioon jätavad palju soovida; murelikuks teeb eriti see, et suur osa juhtkonnast on muutunud ebaadekvaatseks, imetleb ja kiidab ennast ning ei taha kuuldagi vajaduseset analüüsida ühiskonnas ja kultuuris kujunenud paigalseisu ning tagasimineku põhjuseid.

Murelikuks teeb asjaolu, et meelevaldse (avalikkust ignoreeriva)  ja manipuleerimisele orienteeritud tegutsemise juhumid sagenevad.

Ühiskonna sidusus väheneb.

Riigi- ja omavalitsusasutused on aina bürokratiseerunud ja hoolimata IT võidukäigust, on ametnike arv aina kasvanud, Ametnike ametialast ettevalmistust Eestis ikka veel vajalikuks ei peeta.

Sotsiaalse problemaatika (võõrdumise-võõrandumise, indolentsuse jms) ignoreerimisega on kaasnenud ohtlikke tendentse. Neid ei saa kõrvaldada meetmete karmistamisega; neid oleks võimalik vähendada tegurite muutmise teel.

Suveräänsus

Mis see on mida suveräänsuseks nimetatakse?

Osa juriste, poliitikud ja majandustegelasi leiab, et suveräänsus on jagamatu ja loovutamatu ning on rangelt seda meelt, et suveräänsus kas on või ei ole .

Teine osa leiab, et "absoluutset suveräänsust" pole olemaski. Selle suuna esindajad peavad vajalikuks "mõõta" suveräänsusastet ja teha seda eraldi poliitilise, majandusliku, energeetilise jm suveräänsuse osas.

Kui ühed väidavad, et Eesti on andnud ära üle 25% oma suveräänsusest, siis teised ütlevad lihtsamalt: Eeti ei ole enam suveräänne riik.

Ants Veetõusme mainis, et tühjusel pole vaja olla suveräänne.

Suveräänsus ei saa olla kauplemise objekt, a'la anname osa suveräänsust ära ja nõuame selle eest mingis teises valdkonnas küllalt palju kompensatsiooni...

Juhan Telgma heitis õhku eriti ränga küsimuse: "Suveräänsus? Milleks?" Juhan arutles umbes nii, et milleks peaksime mängima suveräänselt siin omamoodi, kui EL teistes maades on elukorraldus ammu palju otstarbekam ja tõhusam.

Võimalik, et peaksime leidma aega selleks, et vaadata jälle peeglisse ning tõdeda, et suveräänseks tegutsemiseks eeldusi enam ei ole.
Sõnastada ja avalikustada oleks vaja, millistel eeldustel saaks juhtkond käituda suveräänsele riigile kohaselt; milline peaks olema juhtkonna

1. kvalifikatsioon, 
2. orientatsioon,
3. motivatsioon jne

Küllap oleks samasugune analüüs teha ka selleks, et mõelda, millistel eeldustel saaks elanikkond tegelikult kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ning täita oma Põhiseadusest tulenevaid kohustusi.Mainisin arutluse käigus, et kõige sisulise kõrval oleks vaja vaadata, mida saab ja mida ei saa mõõta, hinnata, loendada... ja märgata, et suveräänsust pole (põhimõtteliselt!) võimalik mõõta (mõõta saab vaid kvantitatiivseid karakteristikud). Mainisin, et oluline oleks märgata ka seda, et suveräänsuse nägemiseks peab leidma küllalt palju vaatepunkte. Igast vaatepunktist paistab suveräänsus isemoodi. Suveräänsust saab käsitada ja peaks käsitama kui fenomeni, kui protsessi, tegurit, hinnangut, printsiipi, sihti, eesmärki...
 
Doktor Jaak  Uibu tuletas meelde, et enne sõda manitses Kaarel Eenpalu saadikuid ja ametnikke, et KOGU SEADUSANDLUSES peab taotlema rahvastiku tõusu. Samas mainiti, et kui me jätkame vanas vaimus ja midagi kardinaalset rahvastiku juurdekasvu soodustamiseks ette ei võta, siis me kaotame ükskord nii-kui-nii .

Mati Hint kutsus arutlejaid maale lähemale sellega, et luges ette lõigu EL raha ja korraldusega välja antud kogumikust, kus anti ülevaade Eesti taasiseseisvumisprotsessist. Seal oli Eestis toimunud sündmusi käsitatud häbväärsel määral valesti.

Heideti ka kibedat nalja. Näiteks avaldati lootust, et sammume edasi oma lootusrikka mineviku valguses...

Võimalik, et tuleks hakata kavandama  ühiskonna RESTARTI?