Eesti vindumise peamine põhjus on väga vilets haridus

 Eesti vindumise peamine põhjus on väga vilets haridus

04.01.2014 08:11, saatis HTM pressiteate: „Mõttekoda sõnastas esimesed huvitava kooli ettepanekud.“
      Täistekst on allpool. Kommenteerimiseks  võtsin selle boldi ja tõstsin lõikude kaupa ette. 
      Need sõnad ja laused, mida pidasin vajalikuks kommenteerida, värvisin kas siniseks või punaseks, olenevalt sellest, kas tegemise on minu meelest lihtsustuse või vääratusega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
              Järgnevalt lisan mõned märkused, mida HTM juhtkond, ülikoolide ning algatuse "Huvitav kool" mõttekoja asutajad ja teised seal tegutsevad asjatundjad võiksid edasi mõelda... ja ka arvestada.   
               Teame kõik, et üha sagedamini on Eestis kombeks toimida vastupidi. Oponentide ignoreerimine on muutunud Eestis positsioonil olevaid jõude iseloomustavaks püsiomaduseks. On ka neid, kelle meelest on jäärapäisus  võimuerakondade juhtkonna stiil. Tundub, et sellise hoiaku ja käitumise tagajärjed on üpris halvad.  Suurel  määral just ülbe hoolimatuse tõttu on muutunud olukord riigis aina pingelisemaks. Jutt ei ole pelgalt pettumisest. Paljud inimesed on kaotanud mitte ainult töö ja kodu, vaid ka usu endasse ja tulevikku ning  usalduse riigi juhtkonda. Justiitsminister ja kultuuriminister olid sunnitud ametist lahkuma, sest neil polnud enam võimalik suhelda. Paljude meelest on samasugune või veel halvem olukord kujunenud selle ministriga, kelle hoolde sattus Eesti  haridus- ja teaduselu.
Vaadake, süvenege ja tehke ise oma järeldused! Kuulake inimesi ja mõelge, kas nii võib jätkata, nagu praegu „haridusasju“ aetakse, või on vaja (on viimane aeg, või  juba liiga hilja?)  võtta kardinaalseid meetmeid. Septembri  hakul  kirjutas minister laineid löönud loo, milles ta kutsus arutlema hariduselu aktuaalsete küsimuste üle, sh vähendama õppekava ning muutma kool huvitavaks. Tegelikult mingit arutlust ei toimunud, sest minister ei suvatsenud reageerida ühelegi märkusele ega ettepanekule.

     President soovitab olla leplik... 
Tahaks olla leplik, aga see oleks ühtlasi hoolimatus.
Eelmises kirjas siin on näha, et septembris kirjutasin Minister Aaviksoole avaliku kirja, milles puudutasin enem-vähen samu küsimusi, aga see läks, nagu vesi hane selga... Mida ma muud teha saan kui juhtida tähelepanu... Vähemalt ei saa nüüd öelda, et keegi ei teinud välja, või et kõigil oli ükskõik...
     ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
1. Algatuse Huvitav Kool mõttekoda määratles eile huvitava kooli kui õppiva ja kogukonnale avatud organisatsiooni, mis pakub piisavalt pingutust nii õpilastele kui ka õpetajatele ja mis kujundab lastest tublid õppimisvõimelised kodanikud. Eile Tallinna Ülikooli Filmi- ja Meediakoolis kogunenud mõttekoja töös osales ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt.
     1)    Kooli võib käsitada kui organisatsiooni, aga ka kui asutust ja institutsiooni, kui õpilaste (ja õpetajate) kasvukeskkonda, hoonet (hoonete kogumit), haridussüsteemi komponenti jm. Igas tähenduses on koolil erinev koosseis, struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid, erinev otstarve, kvaliteet (vastavus tarbijate ootustele  ja vajadustele, standarditele, kultuuristereotüüpidele, ideaalidele ning tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele).
      2)    Mida peaks kool pakkuma (võimaldama?) ? Siin on märgitud, et kool peaks pakkuma piisavalt pingutust... Kool peaks pakkuma ka palju muud! Mida? Kool ei ole rajatud selleks, et keegi saaks seal „rakendada õppekava“,  „teha õppetööd“ so „anda tunde“,  „panna hindeid“ , arvutada keskmisi ning koostada nende alusel kohalikke ja rahvusvahelisi  edetabeleid.
Koolis on põhiprotsessiks lapse areng. Kõik koolis kulgevad protsessid peavad toetama põhiprotsessi. Sellisteks protsessideks ja tegevusteks, mis takistavad või kahjustavad lapse (eri eas, eri eelduste ja võimetega poiste ning tüdrukute !) arengut, ei tohiks normaalseks  peetavas ühiskonnas kohta olla.
      3)    Siin on mainitud, et kool peaks kujundama lastest tublid õppimisvõimelised kodanikud... Muidugi on õppimisvõime vajalik! Tänapäeval, mil arenenud rahvastel pole enam raskusi aru saada, et õppes on vaja olla elukestvalt, kõlab see soovitus veidi vananenult, aga olgu peale! Lisame, et vaja oleks kujuneda ka loomevõimeliseks, töö- ja koostöövõimeliseks, iseseisvalt mõelda ja otsustada suutvaks enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks – kultuuri esindajaks ja ühiskonna liikmeks, vastutusvõimeliseks patrioodiks.
Õppimisvõime on, jah, vajalik küll, aga lisaks õppimisvõimele on igal lapsel vaja veel palju muid võimeid ja valmidust, sh huvi ja tahet, usku, julgust, visadust jpm, et  neid võimeid kasutada oma riigi, oma ühiskonna, kogukonna ja perekonna hüvanguks.

2. Mõttekoda tunnistas, et Eesti kool motiveerib õppimist ja õpetamist ühekülgselt, jättes kasutamata võimalused, mida õppekava lubab. Probleemi lahendamiseks pakkusid arutelul osalenud välja paarkümmend konkreetset ettepanekut, mida saaks ilma suuremate kulutusteta ja lähematel aastatel koolis rakendada. Algatuse Huvitav Kool koordinaatori Pille Libliku sõnul jagunevad ettepanekud nelja olulise tegevussuuna vahel: õpilase ja kooli hindamise mitmekesistamine; õpetaja ja õpetajakoolituse areng; kooli asjatundlik juhtimine; kooli tihedam sidumine kogukonnaga ja ühiskonnaga tervikuna.
    1)    Küllap mõeldi mõttekojas motivatsiooni (motiivide kogumit), mitte motiveerimist! Motiveerida , so põhjendada, selgitada, õigustada, saab juba tehtud otsuseid ja/või muid juba tehtud või tegemata jäetud tegusid.
    2)    Koolis, nagu ka kodus ja mujal toimub palju tegevusi. Igal tegevusel on oma eripära; igas tegevuses on vaja saavutada ja on võimalik saavutada midagi muud kui teiste tegevustega; iga tegevus sisaldab mõnevõrra tegevussüsteemi teisi elemente...
    3)    Küllap oli kõne all tegelikult mitte ainult õppimine-õpetamine, vaid õpe, milles on rahuldaval määral aega ka uurimiseks ja loomiseks, mängimiseks, töötamiseks ja kõigiks teisteks tegevusteks.
    4)    Õpetajana ametis oleval isikul on vaja tunda mitte ainult õppimist ja õpetamist, vaid ka kõiki teisi tegevusi (tegevussüsteemi - tervikut) ning ka kõike seda, millest sõltub õpilaste areng ning kujunemine haritud inimesteks (loe: üldinimlikku kultuuri, rahvuskultuuri  ja omakultuuri  tundvaks, austavaks ja arvestavaks isiksuseks).
    5)    Õpetaja (ja kõik need, kes tahavad talle „head nõu“ ja „hinnanguid“ anda) peaksid ehk süvenema ka selleks, et vaadata,
  a.    kuidas kogub laps teadmisi, 
  b.    milline osa teadmistest koguneb õppimise teel,  c.    milline osa teadmistest koguneb vahetu kaemuse kaudu,
  d.    milline osa teadmistest kujuneb kogedes, mõeldes ja mõtestadaes kogetut-kuuldut-nähtut...
  e.    kuidas kujunevad õpilaste oskused, sh soov ja võime oma teadmisi kasutada mitmesugustel puhkudel,
  f.    kuidas ja tänu millele hakkab laps mõtlema ja aru saama seostest-sõltuvustest, ette nägema ja ära tundma, määratlema, analüüsima ja sünteesima, süstematiseerima ja klassifitseerima, modelleerima ja ekstrapoleerima, tabama süsteeme ja nendefunktsioneerimise, muutumise ja arengu seadsi ning seaduste avaldumise seaduspärasusi.
  g.     mille (milliste kriteeriumide süsteemi) alusel oleks võimalik hinnata õpetamise tulemuslikkust, õppekava, õppetekstide  ja õppekorralduse sobivust, õpetajate ettevalmistust ja isiksuslikku sobivust, õpikuid, õppemeetodeid, didaktikat jm õppevahendeid,
  h.    millele (millise kriteeriumide süsteemi alusel) oleks võimalik hunnata õpilaste isiksuslikku potentsiaali, sünnipäraseid eeldusi, võimeid, tervislikku vastavust kutse- ja erialavalikuks.
    6)    Õppimine ei ole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on esialgu käsitamata. Võimalik, et mõttekojas mõtisklejad pidasid eesmärgiks mitte haritud inimeseks kujunemist, vaid teadmiste omandamist? Sel juhul oleks enesestmõistetav  eristada teadmiste kvantiteeti (olemasolu), kvaliteeti, vastavust huvile, vajadustele, ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele jpm ning ühtlasi meetmeid selleks, et teadmiste hulk (maht) oleks süstematiseeritud, kindel ja avatud täiendamiseks jne.

3) Ettepanekute seas olid näiteks: rakendada õppekavasid koolis nii, et kool oleks avatud kogukonnale; mitmekesistada nii koolide kui ka õpilaste hindamiskriteeriume; koolide ja õpetajate heade kogemuste vahetamine ehk õpetajate koostöövõrgustiku areng; kooli koostöö ettevõtjate, vilistlaste ja kohaliku kogukonnaga; õpetaja suurem vabadus õppekava käsitlemisel.
     Esimene ettepanek oli rakendada õppekavasid koolis nii, et kool oleks avatud kogukonnale ja seda mõtet tõstetakse kui uudset esimesena esile, siis peame vist arvama, et siiani on olnud õppekavad kogukonnale suletud. Jääb loota, et lähemal ajal lisab mõttekoda mõne vihje ka selle kohta, kes, kus, kuidas ja mida peaks selleks tegema, et nii radikaalne muudatus esile kutsuda ja normiks muuta.
    Teiseks ettepanekuks oli mitmekesistada nii koolide kui ka õpilaste hindamiskriteeriume. Järelikult peab mõttekoda vajalikuks jätkata totaalse kontrolli ja  hindamise strateegiat ning soovitab seda „süsteemi“ täiustada hindamiskriteeriumide mitmekesistamise teel. Kes on veidi süvenenud, see peaks teadma, et hindamisiharuse tõttu  on hindamist aina täiustatud. Kehtestatud on suur hulk hindamisalaseid juhendeid ja peaks teadma ka seda, et väga harva õnnestub õpilastel ja nende vanematel saada teada, mille eest mingi hinne pandi või millal ja kuidas oleks vaja hinnata tegijat, tegevusi ja/või tulemusi, keskkonda vms.  Kes on veel rohkem süvenenud, peaks teadma ka seda, et ka õpetajatest suudavad vähesed selgitada, mis peaks olema hindamise objekt, mille alusel on võimalik anda hinnanguid ja panna hindeid, mida hinnang ning hinne näitab, kelle/mille kohta hinnangud ning hinded tegelikult käivad, kuidas sunni- ja survevahendid toimuvad eri eas ja eri vanuses erineva tervise ja närvisüsteemiga lastele ning nende vanematele, laste suhetele ja suhtlemisele... Hindamine kui kogu „kõrgete näitajate“ produtseerimise mehhanism on eriti palavalt armastatud nende „haridusjuhtide“ poolt, kes tegelikult ei hooli ei lastest ega ühiskonnast. Nad hoiavad kramplikult kinni formalismi juurtest kui oma võimu allikast, sest muud õigustust peale „keskmiste hinnete“ neil ei ole. Need jutud, mida aastast-aastasse aetakse riigieksamite vajalikkuse kohta, on samuti mõeldud peamiselt senise praktika õigustamiseks ja elanikkonna eksitamiseks. Argumente ei ole ja ei saagi olla.  Just hinnete saamiseks on elus hoitud reproduktiivset õpet ja ajast-arust frontaalõppe metoodikat. Räägitagu peale uurimuslikust probleemõppest vm sellisest, mis  oleks mõeldud rõõmu ja sünergia kujunemiseks. ..
Praktika kulgeb vanadel rööbastel. Iga „korralik ja  kohusetruu“ koolijuht saab kõrvalise abita ja katsetamata aru, et nõutud „näitajaid“ saab ta „toota“ vaid praegu domineeriva reproduktiivse õppe kaudu ning et reproduktiivse õppe kõrvale sobib produktiivne loovõpe sama hästi kui sadul sea selga. Tõsi on ka see, et õppestrateegia kardinaalseks muutmiseks, ei ole ka paljudel õpetajatel vajalikku ettevalmistust, rääkimata ajast ja entusiasmist.
    Olukorras, kus tänu vanaviisi – RÕK-ga ette nähtud teadmiste või oskuste  ära õppimisele ja lihvimisele suunatud tegevusele (loe: sunni-  ja survemehhanismide keskmes pidamisele) saavad „haridusjuhid“ ennast ehtida loorberipärgadega ja vastu võtta lähemalt ning kaugemalt saadetud õnnitlusi, on ammu kõlbmatuks vananenud „süsteem“ ja selle kummardajad  väljaspool  asendamisohtu. 
    Peaks olema täiendavate selgitustetagi arusaadav, et selles olukorras ei taha need isikud, kes peavad end „haridusjuhtideks“ , kuuldagi, et keegi peaks ka vastutama selle eest, mis lastega praeguses koolis tehakse ning tegemata jäetakse. Seetõttu  pole lootustki, et Eesti saaks kujuneda sõbralikuks, vastastikku üksteist arvestavate ja mõistavate kodanikega maaks, mida võiks pidada  eelistatud elukohaks. 
    Kolmas  ettepanek oli suurendada koolide ja õpetajate heade kogemuste vahetamist ehk õpetajate koostöövõrgustiku arengut.  Ma ei saa märkimata jätta, et kogemusi saab üksnes omandada vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine, st õnnestumiste puhul inimene rõõmustab, äparduste puhul kurvasta. Esimesel juhul talletub alateadvusse midagi sellist, mis julgustab samamoodi toimima ka edaspidi; teisel puhul talletub signaal, et äraseda või nii enam tee...  Mis puutub arengusse, siis areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Mõnikord saavad inimesed arengut mõnevõrra  soodustada ja ka takistada, aga areng tervikuna on objektiivne. Koostöövõrgustik võib kujuneda, muutuda, laguneda, aga ei saa kuidagi areneda.
Tunnistan, et mul on küll veidi piinlik nii kõrge kogu mõttetöö tulemuste kohta selliseid märkusi teha, aga tunnen, et sellistest vääratustest mööda vaatamine (a’la näen, aga ei ütle...) oleks ju veel inetum.

4)Eile kirja pandud ettepanekud ei eelda koolidelt põhjalikke muudatusi, pigem asjatundlikku planeerimist, tegevuse selgust ja avatust. Selle võttis kokku Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets, kelle sõnul kehtib Eestis korralik õppekava ja õpetaja kutsestandard ning seal sätestatu tuleb teoks teha, ka see on suur samm edasi.
5) Mõttekojas kirja saanud ettepanekuid täpsustab lähematel päevadel algatuse toimkond. Ettepanekute alusel valmib koostöös koolidega tegevuskava koos vajalike eelduste kirjeldustega. Kuidas ettepanekud ellu jõuavad, seda arutab täpsemalt algatuse Huvitav Kool järgmine ettevõtmine veebruaris.
Eilsel mõttekojal osalesid Huvitava Kooli nõukoja liikmed, Huvitava Kooli ideevõistluse esseede autorid, õpetajad, koolijuhid, koolipidajate esindajad ja teiste eluvaldkondade esindajad.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Alatasa manitsetakse, et kriitilisi märkusi oleks vaja esitada koos ettepanekutega.
    Olen enam-vähem kindel, et selline nõue on ohtlikul määral kahjulik. Kasulik on selline jutt vaid neile, kes tahaksid karistamatult edasi susserdada, hoolimata sellest, mis välja tuleb, mis see kõik maksma läheb, mida on põhjendamatult ametikohtadele sokutatud isikud tekitanud oma harimatuse, saamatuse, hoolimatuse, ahnuse, ülbuse vms tõttu. See on õige, et Eestis võib veel iga inimene igal teemal arvamusi avaldada, aga õige on ka see, et neid arvamusi ei pruugi keegi kuskil kuidagi arvestada. Põhiseaduse loomisel (olin Põhiseaduse Assamblee liige) eeldati, et erakonnad aduvad oma vastutust nii administratiivses kui ka moraalses mõttes ja kutsuvad valimisnimekirjadesse vaid selliseid inimesi, kes on võimelised sisuliselt ja vastutustundlikult osalema nii seadusloomes, kõrgemas riiklikus järelevalves, rahvusvahelises suhtluses kui ka riigi eri piirkondade ja valdkondade arengus. Kõik läks teisiti.

Mida oleks vaja teha selleks, et haridus lakkaks olemast Eesti kirstunael?
1)    Katsuda kuidagi aru saada, et
    a.    „haridusküsimused“ ei ole laste koolis käimise küsimused;
    b.    haridus ei ole õppimise, vaid kultuuri funktsioon;
    c.    haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel;
    d.    haridus ei tee ega saavuta midagi; teevad ja saavutavad INIMESED;
    e.    haritud inimeseks (ja haritud ühiskonnaks) kujunemise nagu ka haritud inimesena (ühiskonnana) püsimise
    i.    esmaseks eelduseks on haridus, so kultuuri- ja ühiskonnamüüdina fikseerunud arusaam, et „kallimaks kui kullakoormat...“ ;
ii.    teiseks eelduseks on ühiskonna- ja kultuuriseosed, mis loovad põlvkondade järjepidevuse, vääristavad vaimsuse ja mõtestatuse, milles austatakse elu ja inimest, kultuuri, keelt ja kõiki teisi kultuuriväärtusi;
iii.    kolmandaks eelduseks on meie meelest sotsiaalne kontroll, mis välistab profaanide ja diletantide osalemise ühiskonnale, kultuurile, loodusele, Loojale ja inimesele oluliste otsuste tegemises ja kehtestab vajaduse reaalselt (mitte mängult!) ja personaalselt vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest. Tänu sellele kujunevad väärtusteks ja normideks tarkus, südikus, hoolivus, mõõdukus, vaprus jt voorused;
iv.    neljandaks eelduseks on perekonna prioriteetne seisund; so õigus valida endale ja oma lastele sobiv õppe- ja kasvukeskkond, nagu ka haridus- ja rakendustee;
v.    viiendaks eelduseks on huvi;
vi.    kuuendaks eelduseks on vabadus, so igaühe õigus haridusele, mida ei ole lubatud tõlgendada (ükskõik, millises) koolis käimise ja mistahes tekstide pähe tuupimise kohustusena;
vii.    seitsmendaks eelduseks on võimalus elada hästi so huvitavalt, mitmekesiselt, turvaliselt nii matriaalses kui mittemateriaalses mõttes ja tänu haritusele, arukusele, hoolivusele, visadusele, süsteemsele mõtlemisele ja täpsele tegutsemisele pärandada oma lastele võimalus elada veel paremini

f.    inimesed, keda on nii kodus kui koolis ja mujalgi peetud (kasvatatud?) manipuleerimise objektiks, keda on nii manitsuste, käskude, hinnete, karistuste ja ähvardustega aina sunnitud tegema seda, mida kästud, nii nagu kästud, siis kui kästud, seal kus kästud...,
i.    kaotavad võime elada aktiivse algena;
ii.    muganduvad kohusetundlikeks, ent otsustus- ja vastutusvõimetuteks käsutäitjateks, või püüavad mistahes vahenditega põgeneda (vt eskapism ja väljalangevus, mida minister Lukas pidas „kooliprobleemiks nr 1“);
iii.    ei püri mõtlema ja käituma peremehena, kes on suutelised iseseisvalt looma, uurima, avastama ja hoidma ka teistele iseseisvaks mõtlemiseks ning innovaatiliseks tegutsemiseks vajalikke eeldusi;
iv.    kaotavad eneseusu ja ja -austuse, lootuse ja kindlusetunde; eelistavad olla oma ülemuste teenija (lakei, kutsar, kütja, raamatupidaja, turvamees...) ja nõuda oma lähedasteltki veel suuremat sõltuvust, allumist, kuulekust, enesesalgamist...;
v.    muutuvad agressiivseteks salatsevateks mänguriteks, kes tunnevad ja mõtlevad  üht, räägivad teist ja teevad kolmandat, st püüavad mitte olla, vaid näida;
vi.    käsitavad õpet kui sundust, mille ga kaasneva kompenseerimiseks sobivad igaliiki vahendid, sh narkootikumid, alkohol, tubakas jm sihitu meelelahutamise, lodevuse ja ängiga kaasnev.
vii.    haritud, töökas, viisakas, aus;
g.    subjekti areng on mitte hariduse, vaid loomingu funktsioon. Loomingu eelduseks on õigus (vabadus) olla iseseisev, sh õigus teha otsuseid mingite stereotüüpide eitamiseks ja see järel ka nende eituste eitamiseks...
h.    haridus (haritud olek kui subjekti intellektuaalse ja emotsionaalse, füüsilise ja vaimse, kõlbelise ja sotsiaalse valmiduse ühtsus) kujuneb väärtuseks koos informeerituse ja kogemusega;
i.    ühiskonnas, kus autoriteedistruktuur kujuneb mitte asjatundlikkuse ja võimekuse, vaid lojaalsuse ja „meie kampa kuulumise“ alusel, lakkab haridus olemast väärtus;
j.    ühiskonnas mis on edasi- ja tagasisidestamata, ei ole ametnikel ja saadikutel vaja vastutada oma tegevuse ega selle tagajärgede eest. Seetõttu muutub „hariduse“ nõudmine formaalseks aktiks, kus tegelikult mõeldakse hariduse asemel mingi õppekava läbimist tõendavat paberit. (tunnistust, diplomit) ;
k.    haridussüsteemiks hakatakse siis pidama koolivõrku, koolis toimuvat tegevust „hariduse andmiseks“, keskmisi hindeid hariduse kvaliteedi näitajaks jne.
l.    huvi on igasuguse sihi- ja eesmärgipärase tegevuse, sh produktiivselt õppes oleku ja haritud inimeseks kujunemise oluline eeldus;


2)    Lõpetada valetamine (enese- ja rahva petmiseks mõeldud tegevus), et Eestis on haridussüsteem maalimaklassis ja muutub päev-päevalt aina paremaks...
3)    Võtta arvesse, et Eesti rahvas ei ole rumal.  Eestis on haridus olnud rahvale ammustest aegadest müüdiks ja igas kaugemaski metsakülas kujutatakse kultuuriseostest johtuva intuitsiooni varal, kes on kes ning mis on mis. Paraku sunnib põlvest põlve kogunenud elutarkus eelistatama sinnamaani vait olemist, kus on saanud enamikule selgeks, et nüüd tuleb ajada selg sirgeks ja astel püsti.
Ühiskonna ja kultuuri, maa ja rahva peamiseks vaenlaseks on põhjendamatult (petuskeemide varal) saadikuks, ametnikuks või nende nõunikuks sattunud isikud, kes teevad tavaliselt kõik võimaliku selleks, et asendada asjatundjad omasuguste või veel tumedamatega ja salastada enda ümber kõik, mida vähegi salastada annab.
   
Selleks, et kaasajastada kooli , oleks vaja enne kõike muud tuvastada, sõnastada ja avalikustada vastused vähemalt järgmistele küsimustele.
1)    Mis see on, mida nimetatakse hariduseks?
Paraku on haridus HTM tasandil ikka veel fikseerimata ja pole midagi imestada, et igaliiki „haridusjutud“ panevad paremal juhul õlgu kehitama ja teevad nõutuks, aga halvemal  juhul põhjustavad võõrdumise või  ka võõrandumise;
2)    Milline on hariduse (NB! eri vaatepunktidest nähtud tähendustes)  koosseis, struktuur, genees ja dünaamika?
Siiani pole HTM ega ka ülikoolid midagi sellist esitanud, millele tänu oleks võimalik käsitada haridust kui probleemi (süsteemselt tunnetatud vastuolu tegeliku ja vajalikuks peetava vahel).
3)    Mis see on, mida nimetatakse haridussüsteemiks?
Haridusministri , asekantslerite jt „haridusametnike“ sõnavõttude alusel võib pidada HTM seisukohaks, et haridussüsteem on KOOLIVÕRK,  ja sellestki  mitte tervik, vaid  peamiselt üldhariduskoolid...
4)    Milline on haridussüsteemi, kultuurisüsteemi ja teadussüsteemi  koosseis, struktuur, genees ja dünaamika?
Kahjuks käsitatakse Eestis haridussüsteemi, kultuurisüsteemi ja teadussüsteemi lahus ja omaette, formaalselt, primitiivselt, sohhastiliste udukogudena, mille vastastikused seosed ja toimed ei saa juba seetõttu kõne alla tulla.
5)    Kuidas seonduvad kultuur, haridus ja teadus vastastikku üksteise eelduseks ning kuidas tuleks toimida selleks, et kultuurisüsteem, haridussüsteem ja teadussüsteem oleksid küllalt integreeritud Eesti funktsioneerimise, muutumise ja arengu eelduseks?

      Ametnikud ja saadikud, kellel ei ole veel hariduse ja arengu mõistet, tõenäoliselt ei saa aru, millise karuteene nad on osutanud oma rahvale sellega, et
-    kiidavad süsteemi, mis on mõeldud  teistele enam-vähem kvalifitseeritud ja vaguraks nivelleeritud tööjõu ettevalmistamiseks;
-    on lasknud siia kõik, kellel vähegi huvi, Eestist välja riisuma meie rahvuslikku põhirikkust - andekaid inimesi;
-    vaatavad pealt, kuidas ülikoolid manduvad tavalisest veidi kõrgemat järku kutsekoolideks (kus toimub erialaõpe, ent rakendumiseks vajalikku kutsealast ja ametialast ettevalmistust ei võimaldata).  Häbi öelda, aga veel häbistavam oleks varjata, et Eesti MKM, SM ja HTM ametnike (isegi rektorite) hulgas on isikuid, kes veel ei kujuta päris hästi ette, mis on eriala, kutse ja amet ning milline peaks olema mitte ainult spetsialisti ja generalisti, vaid iga elaniku ettevalmistus selleks, et ta saaks tunda end kodanikuna;

6)    Milline on kodu, kooli ja ühiskonna teiste  institutsioonide osa haridussüsteemis?
Eestis (ja mitte ainult Eestis!) on juhtunud nii, et Riigikogus (parlamendis?), sh RK kultuurikomisjonis, Valitsuses, sh HTM-s, Koostöökogus,  erakondade peakontorites, MC vahendite toimetustes jm, on surutud normiks pidada haridusproblemaatikakas seda, mida tehakse nn  haridusasutustes, st lasteaedades ja koolides. Selle (lihtsa?) võttega, on HARIDUS  tõrjutud ühiskonna ja kultuuri  funktsioneerimise, muutumise ja arengu  tegurite süsteemist välja, just nagu asjaks iseeneses.

7)    Millest sõltub haritud inimeseks kujunemine?
Pole veel kuulda olnud, et keegi lausa eitaks kooli kui institutsiooni tähtsust ühiskonnas. Seda aga arvavad küll paljud, et NIISUGUNE  KOOL, mida anno 2014 Eesti HTM-s normiks (kvaliteetseks ja ainuõigeks) peetakse, ei ole otstarbekas. Õnneks ei ole järelevalve küllalt agar ja Eestis on päris palju koole, milles on tähelepanu keskmes mitte õppekava, hinded ja koht mingites „edetabelites“, vaid lapsed ja nende areng.
Olukorras, kus iga tasandi saadikuks või mistahes ametnikuks, sh ministriks ja nende nõunikuks võib saada iga küllalt ustav ja agar isik, on selle ülesande täitmine väga raske. Liidrieeldustega andekatele noortele ei ole ei arusaadav ega vastuvõetav selline reproduktiivne  „ainete“ õpetamine-õppimine, mis Eesti üldhariduskoolides domineerib.   Imestama paneb, et mõnel lapsel õnnestub kujuneda haritud inimeseks mitte tänu koolile, vaid hoolimata koolist.

8)    Kuidas arvestatakse ja oleks vaja arvestada õpilaste individuaalseid iseärasusi?
Seda Eestis üldjuhul teatakse, et poiste ja tütarlaste arengutrajektoor on vastupidise dominandiga, aga selle fakti tõlgendamine ja arvestamine enamasti veel  jõukohane ei ole. Sooliste, vanuseliste, tervislike, sünnipäraste, sotsio-kultuuriliste, isiksuslike jm eripärade arvestamiseks vajak teadmine on alles lapsekingades.

9)    Millest sõltub haritud kogukonnaks ja ühiskonnaks kujunemine?
       Aus vastus: „MA EI TEA!“  Tean, et haridus on vajalik vähemalt selleks, et aru saada, millest oleks vaja aru saada, mille kohta oleks vaja olla informeeritud ja ka küllalt kogenud, et 
    a.    orienteeruda
          i.    olevikus, minevikus ja tulevikus,
         ii.    ohtudes ja võimalustes, mis võivad olla avalikud, latentsed ja varjatud
      ning ilmeda kohe või hiljem, lokaalselt ja/või globaalselt, 
         iii.    inimestes ja inimkooslustes,
         iv.    ühiskonna- ja kultuuriseostes,
   b.    otsustada (osaleda otsustamises, sh selliste sihtide ja eesmärkide seadmises ning selliste vahendite valikus, mille pärast ei oleks vaja hiljem silmi peita);
    c.    aru saada, millest sõltub võimalus produktiivselt rakenduda,
    d.    mõista inimesi;
    e.    rajada oma perekond ja kodu, hoida seda turvalisena nii oma abikaasale, lastele kui ka vanematele,
    f.    luua süsteeme otsuste, kohustuste ja ülesannete täitmiseks;
    g.    edsi- ja tagasisidestada oma ja teiste tegevus, so märgata, seostada ja hinnata oma tegevust, tulemusi ja tagajärgi ja ise otsustada, kas võib vanas vaimus jätkata, või tuleks muuta tegutsemise sisu või vormi, suunda, kohta, rütmi, tähendust vms, või see tegevus sootuks lõpetada ja paluda vabandust neilt, keda kohatu tegevus häiris;
    h.    püsida elukestvas õppes,
    i.    teenida oma maad ja rahvast siiralt, jõudu säästmata, raskustest hoolimata,
    j.    olla nõudlik ja täpne nii enda kui teiste suhtes,
    k.    osaleda uuringutes, loomes ja muudes kreatiivsust eeldavates tegevustes,
    l.    austada elu, loodust, Loojat, vabadust ja korda,
    m.    kaitsta ennast, oma lähedasi, nõrgemaid, kodu ja kodumaad,
    n.    hoida oma ja teiste tervist, au ja väärikust, aega ja elu põhiristi: usku, lootust, armastust ja kindlusetunnet.

10)    Millest sõltub haritud inimesena ja haritud ühiskonnana säilimine (püsimine) oludes, kus maailm ja teave maailma kohta on hoomamatu ja suureneb üha kiiremini?

11)    Kuidas seostada tervikuks eri tunnetusteid pidi avastatud ja talletatud teavet?
Tunnetussüsteem Eesti koolis veel kõne all ei ole.  Kõigi tunnetusteede, nii argitunnetuse, kunstilise tunnetuse, filosoofilise, religioosse, intuitiivse ja teadusliku tunnetuse kaudu on võimalik saada enda ja end ümbritseva maailma kohta teada midagi sellist, mida ei ole võimalik teiste tunnetusteede kaudu tabada. 
Mis puutub teaduslikku tunnetusse, siis praktikas enamasti tegelikult ei arvestata loodusteaduste, ühiskonna- ja humanitaarteaduste, täppisteaduste jt teadusharude eripära, ega tunta kuigi hästi teaduse, teadusorganisatsioonide, teadusliku uurimise ning teadusliku mõtlemis- ja tegutsemisviisi tunnuseid. Nii Tartu kui Tallinna Ülikoolis peetakse teaduslikeks uuringuteks ka küsitlusi, esseesid ja referaate... Eestis on isegi üks teadusprorektor, kes peab metoodikat metodoloogiaks...

Rahuldava olukorra saavutamiseks oleks vaja aega viitmata
a)selgeks mõelda, sõnastada ja avalikustada vähemalt kolmes kohalikus keeles Eesti ühiskonna- ja kultuuriteooria, mis omakorda sisaldaksid ka haridusteooria, tegevusteooria, kogukonna-, perekonna-  ja isiksusteooria, kommunikatsiooni- ja interaktsiooniteooria,  õppe- ja kasvatusteooria, jne;
b) asuda ette valmistama riigireformi ning
c)luua meetmete süsteem, mis võimaldaks lähema paari aasta jooksul
-    teadvustada, millistel eeldustel saab rahvas (NB! tegelikult, mitte mängult ja une- või mesijuttude  tasemel) kasutada Põhiseadusega ette nähtud õigusi ja täita Põhiseagusega ette nähtud kohustusi;
-    saavutada rahva hoiak ja valmidus, mis välistaks profaanide sattumise ja sallimise kohtadel, kus on võimalik avaldada mõju avalikule elule ja selle eeldustele.

 „Majandusinimesed“ (mitte ainult need, kes tegutsevad koalitsioonipartneritena ja käsitavad riigi prioriteedina mitte kodanike heaolu, vaid tasakaalus eelarvet)  esitavad laiemale üldsusele haridust, kultuuri ja teadust kui (väga) kulukat koormat, so ülalpeetavaid, kes on lisaks muule ka lärmakalt tänamatud. Toompealt kostab nurina kõrval alatasa üleskutseid ja projekte „hariduskulude“, „kultuurikulude“ ja „teaduskulude“ vähendamiseks.  Põhiseaduse preambulit peavad need inimesed mitte Põhiseaduse  osaks, vaid selle ilukirjanduslikuks lisaks.
                                           *            *             *
Peaminister, kes peaks rahva ees vastutama selle eest, mida valitsuskabineti liikmed (ministrid)  teevad ja tegemata jätavad ning mis nende „saavutuste“ tõttu riigis toimub, saadaks vihkamise objektiks kujunenud ministri tegelema millegi muuga.  Paraku võib mõnes riigis juhtuda, et  koalitsiooni (loe: võimu) hoidmise nimel peab peaminister sallima nii rumalust kui saamatust, nii intriige, ülbitsemist  kui ka rahvuslikku eksistentsi ohustavat tegevust.
Tuleb tõdeda, et need hädad, mis kammitsevad Eesti HTM, ilmnevad veel suuremal või veidi vähemal määral ka teistes ametkondades. Soovitavat olukorda, näiteks, käsitatakse tegelikkusena peaaegu kõikjal.  Olud, olukord ja situatsioon on probleemidena ka mujal sõnastamata, puuduste ja „kitsaskohtade“ põhjused avastamata, rumaluste tagajärjed avalikustamata jne. Rahva ja ekspertide asemel kuulatakse ka mujal peamiselt iseennast; uuringute asemel tehakse küsitlusi ja teadmiste asemel opereeritakse arvamustega; tegevusele ja tegijatele antakse hinnanguid mitte saavutatud tulemuste, vaid tegevuseks kulutatud raha alusel jne. 

Seda, mis on kujunenud tüüpiliseks, ei peeta valeks... , ammugi mitte häbiväärseks.
       Ülo Vooglaid
****************************************************************************
HTM pressiteate täistekst:
Algatuse Huvitav Kool mõttekoda määratles eile huvitava kooli kui õppiva ja kogukonnale avatud organisatsiooni, mis pakub piisavalt pingutust nii õpilastele kui ka õpetajatele ja mis kujundab lastest tublid õppimisvõimelised kodanikud. Eile Tallinna Ülikooli Filmi- ja Meediakoolis kogunenud mõttekoja töös osales ligi 60 inimest erinevatelt elualadelt.
Mõttekoda tunnistas, et Eesti kool motiveerib õppimist ja õpetamist ühekülgselt, jättes kasutamata võimalused, mida õppekava lubab. Probleemi lahendamiseks pakkusid arutelul osalenud välja paarkümmend konkreetset ettepanekut, mida saaks ilma suuremate kulutusteta ja lähematel aastatel koolis rakendada. Algatuse Huvitav Kool koordinaatori Pille Libliku sõnul jagunevad ettepanekud nelja olulise tegevussuuna vahel: õpilase ja kooli hindamise mitmekesistamine; õpetaja ja õpetajakoolituse areng; kooli asjatundlik juhtimine; kooli tihedam sidumine kogukonnaga ja ühiskonnaga tervikuna.
Ettepanekute seas olid näiteks: rakendada õppekavasid koolis nii, et kool oleks avatud kogukonnale; mitmekesistada nii koolide kui ka õpilaste hindamiskriteeriume; koolide ja õpetajate heade kogemuste vahetamine ehk õpetajate koostöövõrgustiku areng; kooli koostöö ettevõtjate, vilistlaste ja kohaliku kogukonnaga; õpetaja suurem vabadus õppekava käsitlemisel.
Eile kirja pandud ettepanekud ei eelda koolidelt põhjalikke muudatusi, pigem asjatundlikku planeerimist, tegevuse selgust ja avatust. Selle võttis kokku Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets, kelle sõnul kehtib Eestis korralik õppekava ja õpetaja kutsestandard ning seal sätestatu tuleb teoks teha, ka see on suur samm edasi.
 Mõttekojas kirja saanud ettepanekuid täpsustab lähematel päevadel algatuse toimkond. Ettepanekute alusel valmib koostöös koolidega tegevuskava koos vajalike eelduste kirjeldustega. Kuidas ettepanekud ellu jõuavad, seda arutab täpsemalt algatuse Huvitav Kool järgmine ettevõtmine veebruaris.
Eilsel mõttekojal osalesid Huvitava Kooli nõukoja liikmed, Huvitava Kooli ideevõistluse esseede autorid, õpetajad, koolijuhid, koolipidajate esindajad ja teiste eluvaldkondade esindajad.
Asso Ladva
avalike suhete osakonna konsultant
7350 153