Valimised korrastavad, valismängud kahjustavad

Valimised korrastavad,
                      valismängud kahjustavad

Demokraatia ja valimiste üle on üritatud päris palju arutada, aga enamasti pole õnnestunud süveneda ega aru saada, kelle käes on siis võim, kui väidetakse, et võim kuulub rahvale (demosele).
Valimised võivad kujuneda igasuguseks, nii sellisteks, kus korraldajateks on oma maad ja rahvast teenivad vaimselt väärikad isikud, kui ka mingi lõa otsas mingeid teisi jõude ja raha teenivad sabarakud. On siin eri aegadel nähtud igasuguseid valimisi, aga alati on olnud retoorika enam-vähem ühesugune. Valimised on õiguslik (legaalne) mehhanism selleks, et pääseda looma (muutma/hoidma "meile" kasulikku või rahvale vajalikku) õigussüsteemi ja püsida selles positsioonis kõigi vähegi võimalike vahenditega.

Valimised ei ole eesmärk; valimised on VAHEND selleks, et
    a) teha riigis (omavalitsuses, institutsioonis, organisatsioonis...) järjekordne avalik inventuur, st vaadata korralikult üle (eri vaatepunktidest, eri huvide ja vajadustega inimeste osalusel), millised olud ning milline olukord ja situatsioon on riigis (eri piirkondades, valdkondades jm) kujunenud tänu seni aetud poliitikale, või seni aetud poliitika tõttu, st
      b) veenduda, et senised
        -  sihid on olnud õiged ja neid tuleb hoida, või valed ja need tuleb asendada;
        - eesmärgid on olnud õiged ja neid tuleb hoida, või valed ja tuleb asendada;
        - sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks valitud vahendid on olnud õiged (sobivad) ja neid tuleb hoida, või valed ja need on vaja muuta,
        - põhimõtted (printsiibid), mille kohaselt on seni tegutsetud, on sobivad ja neid võib järgida ka edaspidi, või valed ja need tuleb asendada uutega.
        - kriteeriumid, mille alusel on hinnatud inimesi ja organisatsioone, tegevusi ja tulemusi, on õiged ja nende alusel võib anda hinnanguid ka edaspidi, või tuleb asendada;
    c) selgitada uuringute ja ekspertide (erapooletute asjatundlike isikute) abil, mil määral langeb kokku (millised vahed on kujunenud) koalitsiooni poolt aetavate juttude ja tegeliku olukorra (olude ja situatsiooni) vahel;
    d) tuvastada, sõnastada ja avalikustada, mis on riigis (ühiskonnas, looduses, kultuurielus) hästi (mida on vaja hoida, tugevdada, kindlustada, süvendada) ja mis on (miks?) kriitilisel teel;
    e) võimalikult suur osa rahvast aduks oma õigusi, kohustusi ja vastutust enda, kodu ja kodumaa hoidmisel, seostamisel ning arenguks vajalike eelduste loomisel;
    f) teadvustada, milliseid kohustusi ja ülesandeid peaks täitma isik, kes kandideerib;
   g) avastada ja śeostada inimesi, kes on võimelised hoomama riiki ja rahvast, nägema nii tervikut kui ka osi, alasüsteeme ja elemente;
   h) vabaneda isikutest ja erakondadest, kes on sattunud võimule (saadikuks, ametnikuks või nõunikuks) põhjendamatult, kas mingite petuskeemide abil; või on muutunud, korrumpeerunud ja kaotanud usaldatavuse;
    i) luua uusi mõttekonstruktsioone ja innovaatilisi programme nende teostamiseks.

      Valimisprotseduuri abil on rahval põhimõtteliselt võimalik tuvastada mõtlejad ja tegijad ning märgata neid, kes  suudavad vaid mööda maad ja maailma ringi sõita ning  jutustada vajadusest midagi muuta, "täiustada", "süvendada", "laiendada", "parandada" jne.

VALIMINE on otsustamise üks liik. Selle üle, kuidas saada ÕIGUS KÄIA VALIMISTEL, mõeldakse meeleldi nii Eesti kui mujal. Mõeldakse ka selle üle, kuidas saaks hääletada ("oma hääle ära anda?") kodust lahkumata (vt nö e-hääletamist) ning saavutada, et valimised oleksid ühetaolised, aga enamasti ei ei tehta väljagi
-    millistel eeldustel saaks elanik käituda kodanikuna, st mitte pelgalt käia valimistel, vaid osaleda valimises;
-    vajadusest vastutada valimisõiguse kasutamisega kaasnevate tulemuste ning tagajärgede eest;
-    kodanike kohustusest olla igal juhul PÄDEV, st tunda  moraalset kohustust saavutada valmisolek otsustamises osalemiseks nii ühiskonna liikmena kui ka kultuuri esindajana  (st olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et aru saada seostest-sõltuvustest ning ette näha kõigi võimalike otsustega kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi);i
-    et isiksusena, grupina ja rahvana saavad olla enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks vaid need, kes suudavad ja tahavad austada ennast ning teis, luua ja hoida inimlikku õnne, olla aus ja  õiglane, mõõdukas, töökas, hooliv.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Alatasa rõhutatakse, et valimised peavad olema avalikud, ühetaolised, salajased ja turvalised (ausad). Nendest nõuetest on nii palju räägitud, et paljudel on jäänud vähemalt  kolm  kujutlust:
    1) Eestis ongi valimised juba avalikud, ühetaolised, salajased ja turvalised (ausad);
    2) midagi muud valimisteks vaja ei ole;
    3) nii, nagu on seni valimisi korraldatud, võib jätkata.    (?)
               ***   ***   ***    ***   ***    ***   ***    ***   ***    ***               
Paistab, et kui kõik Eesti kidumise põhjused suuruse ja raskuse järgi ritta seada, siis tuleb valimisseadus "kõrgele" kohale.
 
    Demokraatia asemel on kujunenud partokraatia.
Rahvas ei ole (ei saa olla) mingi võimu (ammugi mitte kõrgema võimu) kandja.  Selles ühiskonnas, kus me siin elame, ei ole rahval, ei neil, kes peaksid olema valijad ega neil, keda oleks vaja valida, võimalik kasutada üht oma põhiõigust - Põhiseaduses seisvat valimisõigust.
Õigus valida ja olla valitud, on muutunud fiktiivseks.
Üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi loovad ja hoidvad isikud on hakanud end "erakonnaks" nimetama, sest "partei" kõlab häbistavalt. Võimu usurpeerinud erakonnad on seadnud õiguskorra selliseks, et riigieelarvest makstakse kinni kulud nii võimul püsimiseks kui ka teiste tõrjumise ja enese õigustamise. Olukorras, kus saadikud "on oma otsustustes vabad" ja peavad tegelikult tegema seda, mida erakonna juhatus (esimees) vajalikuks peab  ja kellelgi pole vaja mitte millegi eest mitte kuidagi mitte kuskil vastutada, ei ole lootustki, et valimised saaksid kujuneda valimisteks.
Riik, mis tiksub "abide" ja "toetuste" varal, ja on edasi ning tagasisidestamata, ei saa iseregulatiivselt edeneda. Riigis,  kus  personaalse vastutuse printsiip ei kehti, ei saa kehtestada ka kompetentsuse printsiipi. Seetõttu pole ka ühiskonnateadust vaja, pole vaja ka õppejõude ega õpetajaid ja võib häbi tundmata rääkida, et "haridus on see, mida koolis tehakse ja koolis antakse..."
Valimistes saavad sisuliselt osaleda vaid need, kes on kasvanud ja elavad kultuuriseostes. Kodanikuks kujuneb inimene mitte propaganda ega ka pelgalt "koolihariduse", vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsuses. Olukorras, kus ühiskonnateadust Eestis enam ei ole, pole ka ei saadikutel, saadikukandi- daatidel ega valijatel arvamuste asemel teadmist kuskilt võtta. Kõigest hooli- mata on vaja siiski teada ja arvestada, et
 inimene saab valida, kui ta
     -  tunneb end valikusituatsioonis. (Sundsituatsioonis peab inimene tegema seda, mida kästud, nii, nagu kästud, siiskui kästud jne.) Valikusituatsioonis saab inimene end tunda juhul kui ta
       -  usub, et on küllalt vaba ja iseseisev selleks, et oma parima äratundmise järgi otsustada, kartmata ahistamist ega mingeid muid tagajärgi siin ega mujal, kohe ega hiljem, endale ega teistele inimestele;
       -  tunneb, et tema ees on reaalsed alternatiivid (vähemalt üks alternatiiv), igal oma plussid ja miinused;
       -  peab võimalikuks lisada alternatiive (sh ennast) kui olemasolevate hulgas sobivat ei paista;
       -  saab aru, et õige eelistusotsuse tegemine on väga oluline, sest kõnealusest otsusest sõltub väga-väga palju;
      - tunneb, et otsustamises osalemisega kaasneb kohustus vastutada selle eest, kuidas elu edaspidi kulgema hakkab...
      - teab, millised olud, milline olukord ja milline situatsioon on tegelikult kujunenud ning kujutab ette , millised peaksid olema (võiksid olla) nii olud, olukord kui ka situatsioon.
      - suudab sõnastada kujutluse soovitavast tulevikust EESMÄRGIKS (olekuks, mis on vaja saavutada mingiks ajaks ja otsustab selle eesmärgi nimel keskenduda, pingutada,  õppida, töötada, luua uut, nagu ka loobuda varem oluliseks peetust jpm):
      - teab, kuidas on vaja tegutseda  eesmärkide saavutamiseks;
      - julgeb kindlameelselt seista meie (oma rahva) ideaalide ja aadeta eest, looduse ja Looja, kultuuri, kõigi kultuuriväärtuste, sh emakeele ja perekonna, au ja väärikuse hoidmise eest;
•    oskab võrrelda
       - siin ja mujal kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni;
       - eri piirkondades  kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni;
       - eri eluvaldkondades kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni;
•    suudab eristada
       - põhjuseid ja tagajärgi,
       - sihte-eesmärke ja vahendeid,
       - muutumist ja arengut,
       - ühiskonda ja majandust,
       - teadmisi ja arvamusi,
       - koolis käimist ja haridust,
       - formaalseid ja moraalseid õigusi ja kohustusi, nagu ka formaalset ja moraalset vastutust.

 Inimesel on võimalik valida, kui ta on küllalt
-    haritud, et hoomata tervikut (inimest ja kõiki inimkooslusi ühiskonnas, looduses ja kultuuris) ühiskonna ja selle alasüsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegureid (tunneb süsteemi metasüsteemide süsteemis);
-    informeeritud, et näha nii võimalusi kui ohte, nende funktsionaalseid ja kausaalseid seoseid;
-    kogenud, et ette näha muutusi ja paigalseisu ning ära tunda muutuste ja paigalseisu tegureid, tulemusi ja tagajärgi.

Olukorras, kus mitte kellelgi, ei endal, ega teistel, ei ole kohustust arvestada seda, mida mõni kodanik, sh saadik, räägib (nõuab, esindades oma kolleege või valijaid) pole üldse oluline, kes kuskil midagi räägib, kuhugi kandideerib või "valituks" osutub. See, esimesel pilgul väike, asjaolu on tegelikult kogu siin kujunenud kurja üks põhjus: riik on  elanikkonna suurele osale võõrandunud ja suur osa elanikkonnast on ühiskonnast võõrdunud. Inimesed, kes tunnevad end absurdisituatsioonis, ei huvitu ei valimistest ega selle eeldustest, tulemustest või tagajärgedest.
Inimesel on mõtet valida, kui
•    on, keda valida,
•    on selge, et see, keda valid, saab talle antud hääle tegelikult endale,
•    on lootust, et need, kes osutuvad valituks, saavad seadusandlikus kogus tegelikult käituda oma parima äratundmise järgi.
       Paraku pole Eestis veel suudetud (tahetud) selgeks rääkida, millistel eeldustel saab inimene (tegelikult, mitte mängult) osaleda valimistel;
Neile, kes on saanud (võtnud!) aega süvenemseks riigi funktsioneerimise küsimustesse nii, et on pidanud silmas ka inimest, on pigem "valged varesed"  kui arvestatavad poliitikud.
Parimat!
Jõudu mõtlemiseks valimiste ja nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tuleviku üle
Ülo Vooglaid